Loomebürokraadid pistsid Eesti riigi kotti
Mait Raun
Äripäev,
Vastupidi propagandale puudub Eestis ka praegu loovisikut ja loovust väärtustav seadus ning loovisik vajab kaitset
1. jaanuarist 2005 kehtib Loovisikute ja loomeliitude seadus. 4. veebruaril esitasin selle seaduse põhjal kultuuriministeeriumile taotluse saada loometoetust. Sellega sattusin aga osaluseksperimenti.
Ministeeriumis selgus, et olen esimene, kes selle seaduse järgi toetust soovima tuli. Alguses tahtis asekantsler mind minema saata, väites, et seadus pole hakanud toimima ja enne maikuud taotlusi vastu ei võeta, sest varem ei õnnestuvat liite uue seaduse alusel registreerida.
Kui väitsin, et liitu mittekuuluva loovisiku jaoks on
Lahku läksime üksmeeles, et seadus kehtib ikkagi alates 1. jaanuarist. Seaduse järgi tegeldakse loovisikute taotlustega viivitamatult. Kui aga ka märtsi alguseks polnud ministeeriumist mingeid teateid saabunud, tegin järelepärimise.
4. märtsil saatis kultuuriministeerium vastuse, et praegu loovisiku toetust välja ei maksta. Et seaduse järgi „toimub loometoetuse maksmine loovisikule, kes ei kuulu ühtegi loomeliitu, siiski läbi tunnustatud loomeliidu“.
Ning jätkas veel kummalisemalt: „Paraku ei ole pärast seadused jõustumist veel ükski loomeliit esitanud avaldust tunnustamiseks, mistõttu ei saa Kultuuriministeerium ka Teie taotlust loomeliidule edastada.“
Vastusest ilmneb, et Loovisikute ja loomeliitude seaduse kohaselt ei käsitle Eesti riik loovisikut mitte kui suveräänset isikut, vaid aheldatuna mittetulundusühingu külge, mille riik on volitanud kureerima tema loomeala.
Selle peale meenus asekantsleri jutt,
et seaduse koostamise ajal ajanud liidud kärbest, kuidas kõik loovisikud hõlmatakse lähitulevikus – ja eriti sedatüüpi seaduste olemasolul – liitudesse ning praegu on vaid „ajutused raskused“. Tänu sellele tehtudki seadus liidukeskne. Ehk siis minusugused pisteti kotti.
Seda, kuidas suhtub riik loovisikusse, Loovisikute ja loomeliitude seadusest kuigi palju teada ei saa. Seevastu on pikalt ja põhjalikult seaduses juttu liitude õigustest ja regulatsioonidest. See loob mulje, et seadus on meelega eksitavalt pealkirjastatud ning kultuuribürokraatia kasutab loovisikuid kilbina oma ambitsioonidele.
Loomeliidud, mida riik kavatseb tunnustada, on teatavasti oma juurtega nõukogude ajas. Ning nagu ka seaduse seletuskirjast ilmneb, on asja eestvedajad nende liitude palgalised aktivistid.
Aga tegelikult on pistetud kotti ka ministeerium ja riik. Raha on riigieelarvest ammu käes ja ministeerium võiks hommepäev toetusi jagada – kui neid liite ees ei oleks.
Loomeinimestel on tõesti oma valdkond
ja sellel kindlad tunnused. Aga kui riik juba meid märkab ja arvestab, mis muidugi tore, peab ta säärases sensitiivses valdkonnas seadusi tehes vältimatult tunnistama, et loovisik on suveräänne inimene.
Filosoofilises plaanis on see loomevabaduse küsimus. Ühiskondlikus plaanis aga ühiskonna vabaduse küsimus, mille eiramisel võivad olla kurvad tagajärjed.
Näiteks oli riiklikult tunnustatud korporatsioonide fascia-süsteem Benito Mussolini Itaalias paljude meelest hea, tagades neile sissetuleku ja ka osaluse riiklike küsimuste arutamisel, kuid loovuse riigistamisel oli ka oluline puudus – totalitarism. Ka Eesti 1930. aastate korporatiivsus ja „vaikiv ajastu“ oli riigi jaoks mugav, ent surmavalt ohtlik. Väline fassaad hiilgas, ent kultuuriinimesed tasalülitati ja 1940. aastal kasutas idavaenlane Eesti vallutamisel käepikendusena vaimueliiti.
Inimsõbralik riik saab tahtmise korral määrata kindlaks, millistel tingimustel loovisik tohib kuuluda temale meelepärastesse ühingutesse, nn riiklikult tunnustatud loomeliitudesse – kui niigi palju, aga kindlasti mitte enamat. Ent juba praeguse seaduse pealkiri ühendab loova inimese lahutamatult korporatiivse moodustisega. Ning avasättes toonitatakse, et loovisikutega tegeldakse ainult “loomeliitude kaudu”. Sama kordavad seaduse kaasdokumendid, ministeeriumi pressiteated, ka 4. märtsi vastus.
Vabu loovisikuid käsitleb alles seaduse paragrahv 19 “Loometoetuse maksmise erisused”. Sinna on lisaks pentsikustele sisse istutatud ka otsene huvide konflikt, mis õhutab korruptsioonile. Liitu mittekuuluv loovisik tohib esitada loometoetuse taotluse küll kultuuriministeeriumile, kuid too peab suunama selle edasi riiklikult tunnustatud loomeliidule, mis “annab hinnangu loovisiku vastavusele”.
Loomeliit ei ole aga erapooletu arbiiter, vaid asjasthuvitatud osapool. Sama seaduses on kirjas, et liidule makstav pearaha sõltub sellest, kui palju on tema liikmeskonnas loovisikuid. Seega võib liit omakasu ajendil mõjutada loovisikut astuma liidu liikmeks või karistuseks teda represseerida.
Soovin elada Eestis, mille õigusloome ja -praktika
austab loomevabadust, see printsiip kõrgub ülalpool institutsioone ja on selgelt väljendatud ka riigi kultuuripoliitikas. Kasvõi selleks, et ei korduks kurb minevik. Võimatu, et oleme aastaks 2005 jõudnud olukorrani, kus au sees asub põhimõte, et loovisikule ei tagata loovisiku õigusi vahetult kui inimesele, vaid ta peab sõltuma korporatsioonist, kuhu ta isegi ei pruugi kuuluda.
Seega võtsin jätkata osaluseksperimenti. Tegin 9. märtsil õiguskantslerile avalduse, et ta annaks sellele seadusele õigusliku hinnangu. Milline on seaduse suhe korporatiivsusega, milline korruptsiooniga, mis tuleneb huvide konfliktist, milline monopolismiga: liidu liikmete alampiiriks on nimelt seadus kehtestanud 50 hinge ja kogu see jõuk tohib korraga esindada vaid ühtainsat kunstiala. Palusin tal saavutada ka sätete tühistamine, mis seavad loovisiku sõltlase seisundisse.
Loovisik ja riiklikult tunnustatud ühing suhtuvad teineteisesse umbes nagu rahvas ja partei. Loovisiku õigused ei saa olla seotud lojaalsusega mingile ühingule. Tema looming on vaba inimese vaba akt rahva ja riigi hüvanguks.