KAASKIRI

SAKK

Kutselise loovisiku seaduse eelnõu juurde

Kõrgetasemeline professionaalne loovisik on meie rahvuslik rikkus, kuid loovisiku eripärasid võrreldes muude elukutsete ja kutsumustega ei ole praegu sõnastatud üheski Eesti seaduses.

Autoriõiguse seadus on umbmäärane, laiendades loovakti suurele osale rahvast, Loovisikute ja loomeliitude seaduses aga määratletakse loovisikut just autoriõiguse seaduse kaudu.

Seetõttu on Eestis praegu Loovisikute ja loomeliitude seaduse mõistes sadu tuhandeid loovisikuid, kuna nõutud paari autoriõiguse punkti alla mahub suur osa rahvast. Riik ei saa olemasolevate seaduste piires loovtegevust põhitööna tegevale isikule sotsiaalseid eeliseid garanteerida, kuna musta stsenaariumi korral tormaksid kümned tuhanded abivajajad liitudesse või moodustaksid neid ise või taotleksid ka neisse kuulumata kultuuriministeeriumilt loovisikule mõeldud soodustusi.

Kuna aga kutselise loovisiku staatust ei määratle ega toeta miski, siis on loovisikud sunnitud eluspüsimiseks püüdlema sotsiaalsete garantiide poole muul kombel, kas registreerides end töötuks või invaliidiks. See ei ole nende jaoks täpne, kuna kõrgkultuuri töö ei ole töötus, ega ka riigi jaoks kohane, vaid pigem alandav.

Kutselise loovisiku staatust saab määratleda Loovisikute ja loomeliitude seaduse olemust muutmata, kuna seaduste toimealad ei kattu. Loovisikute ja loomeliitude seadusel on oma aineala – loomeliidude töö reguleerimine. Kutselise loovisiku seaduses peavad olema täpselt kirjas loovisiku professionaalsed tunnused, atesteerimise kord ja finantseerimine.

Kõrgtaseme loovisiku seaduslik määratlemine iseseisva staatusega subjektina annab riigile võimaluse eristada seda sihtrühma teistest, mistõttu seadusandluses välja toodud kutselisel loovisikul avaneb seaduslik võimalus saada sotsiaalseid garantiisid, nagu näiteks ravikindlustus.

Kutselise loovisiku seadus peab sotsiaalsete garantiide ulatusega tegema atraktiivseks selle, et inimese legaalne olemisvorm pole töötu ega invaliid, vaid loovisik. Üldreegel on, et seaduse alla mahtuv isik saab riigilt kindlat, seaduses sätestatud loovisikupalka, mis ei sõltu Kultuurkapitalist jt annetajatest, ning tal on riigi poolt ka kõik inimväärseks eluks vajalikud sotsiaalsed tagatised.

Atesteerimise kord: iga kolme aasta tagant vaadatakse isiku loominguline tegevus seadusesätete raames üle. Tuleb vältida olukorda, kus instantsid (liidud, ministeeriumid, nõukogud, komisjonid) näo järgi otsustavad loovisiku staatuse üle.

Mitteloovisikute vältimise sõelaks on see, et esmakordse staatuse-saamise eel peab taotleja näitama ära oma vastavuse kõigi nõutud tunnustega koos kahe teose väljatoomisega. Kuna kunstiteose väärtust ei saa sageli määrata kohe, vaid alles aja möödumisel, siis põhimõtteliselt on mitteloovisikul võimalik kutselise loovisiku staatuse saamiseks teha ka investeeringuid, näiteks avaldada oma kulu ja kirjadega rämpsraamatuid või rämpsplaate, osta nätusepinda. Sääraste investeerijate hulk ei ole prognoosi järgi siiski suur ning mõne erandina sõela läbinud isiku kannatab riik ka välja, seadusest tulenev kasu on palju suurem.

Kulutused kutseliste loovisikute rahastamisele on igati asjalikud, sest kuigi staatusele saab pretendeerida maksimaalselt vaid 1-2% Eesti Vabariigi kodanikest, siis nende poolt loodav väärtus on kogu meie rahva edasikestmise alus. Kutselise loovisiku seaduse vastuvõtmine on Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli järgimiseks vajalik samm.

Seaduse täitmise finantsallikad:

Paljud looviisikud saavad ravikindlustuse mujalt ega lähe selle seaduse alla, seega seaduse rakendamise finantsvajadus pole nii suur, kui esialgu võib paista. Rahastamine peaks toimuma koostöös sotsiaalabisüsteemiga.

Aktsiisimaksu tõus – otse loovisikutele.

Summast, mille võrra Kultuurkapitali toetuskoormus väheneb.