KALLIGRAAFIA

Piret Bristol

ilm: Akadeemia

1

Kui ma olen järjekordselt vales kohas,

leiab tema, et on nendes kinnastes mind näinud.

On mind näinud kinnastes, mille sõrmeotsad

ära lõigatud. Vastan, et see pole võimalik;

talle meenub, et tal oli ükskord osa.

Mängida mind? Kindlasti

veel mitte, mängida

varast, kodutut ning põgenikku,

paadialust, soojendab kes

võõra lõkke kohal käsi. Ennast soojendada

võõra tule ääres, näha võõraid pisaraid

ja olla mõistaandmiste objekt.

Olla väga rikas, saada väljapressimise ohvriks.

Nimetatud tunnil nimetatud ööl

mitte mõelda armastusele.

Mitte olla minu asemel.

2

Väsinud ja kinnisilmi sinu õla najal

näha aknast linna tulesid ja peegeldusi veel,

pigem aimata üht võimalikku vaadet

selles toas ja linnajaos sel ööl. Majaseinu katab grafiti.

Üks kindel sein, sel musta kriidiga

hulk roppe sõnu, aastaid üks ja sama grafiti.

Hea tuulevari sellele, kes kinnisilmi joosta armastas.

Ma räägin lastest.

Mitte olla minu asemel

ja aimata üht liiga tihti võimalikku valet.

3

Elu, mis on tulevikku suunatud; ruumis, kus on

palju nähtamatuid seltsilisi. Neile räägidki sa

nilbeid nalju, neile naerad, jutustades

minust: ikka seda, kuivõrd ilus

keha, kuivõrd voolujoonelised

puusad, kuivõrd üksi. Millal meie

kokku puutusime, millal hakkasid mind

ihaldama, nii et ise seda viimaks märkasid?

Randmetel on jõge meenutamas veresooned.

Mõnes teises, hõlmamatus mõõtmes

asjad, mida ükski jõud ei liiguta.

4

Nähtamatu ühendusjoon teie vahel – nähtamatu nagu maailm

mõnel hetkel, kui sa prillid võtad eest.

See ei ole vägivaldne žest. Tekib kiirelt kaos ning

raadio mängib, sulle võõras keeles rääkides

kõigest, mis on justkui olnud puudu. Mille

puudumine oli märgatav. Seda nüüd sa enam

tähele ei pane. Palju võõraid raadiojaamu,

mulje kõige võimalikkusest.

5

See ei ole haaramatu tekst, kuid söögilaua taga

räägitakse enamasti rahast, voodis

hirmudest ja nendest

ülesaamisest.

Täpsustatakse ka vaateid

vägivallale. Aknast paistab hommikuti

tänav − inimesed ringi sebimas. Vesi voolab,

jõgi päiksepaistel sätendab ja särab. Juba nädalaid on

kõrgrõhkkond ja valu pole enam

kuigi tuntav. Reetlik hommikurutiin; jah,

siin minutagi mänguseltsilisi. Palun oota.

Sinuks valmistusin, nägu peeglis

olen kaotamas. Või alles leidmas.

Koputamas ukselt uksele:

mitut meest

sa oled tundnud. Seda teinud

naistega.

6

Hommikused ülevalgustatud umbsed

ruumid, klaasist seinad. Kuhugi siit pole

põgeneda, kuhugi ei minna edasi. Kui on ukse taga

nähtamatud külalised. Tegijad ja teadjad, armastajad,

selles linnas üpris tavaline seltskond – kõik siin

naeratada oskavad. Mis on uni, mis on ärkamine?

Kuu ja päike? Tunnen sinu puudutust ka magades – pilku,

mis mind unest rebib välja.

Näen vaid varje, tunnen

puudutust. Paksud tekid, rasked kardinad.

Soojad riided, pehmed kardinad ja õhukesed seinad.

Tervik või ka sellest ärkamine.

7

Taevariik või sellest ärkamine:

rääkige oma usust, kui teid peatan ja te

tõepoolest peatute. Rääkige. Õpetussõnu,

meenutage kõiki. Pole maapealset võimu,

mis keelaks end väljendada. Sõnu ja ridu.

Kes ei taha elada selles linnas,

neile leidke koht

pühitsemata mullas.

Sobilik osa, mask ja kostüüm.

Surma alal hästi töötavad,

elu alal läbi kukkunud.

8

Luba läbi pimeduse juhtida,

ununenud mälestustel võtta võimust.

Lase pimedusel ennast juhtida;

sinul, kellel on kogu aeg külm.

Keda juhib hirm puudutada tühjust.

Kelle võime puudutada kedagi teist peale enda

on iga päev kahtluse all.

Kelle ukse taha

kannad oma hädad, vaiksel sammul,

kelli helistades, karjudes ja kriisates?

Olen seda maja otsinud ja enam pole leidnud.

Paljajalu, kallid kingad jalas.

Tema sahinad ja plaadikeerutused

võiksid igavesti kesta. Surma, mis on kindla peale

pikem ja kestvam ja täielikum kui elu,

pole kunagi liiga palju.

Nii jubedatele haigustele ei ole ju nime pandud.

Sellest ükskord proovid rääkida, oled ammu

ukse kinni rääkinud. Mis rämps

see jõge pidi triivib sügisel

ja uuel kevadelgi. Mis kurbusega

ennast mõõdad.

9

Ühel päeval oma pika teekonna keskel

jõudsin sellesse linna.

Päike paistis soojalt; paar tundi varem

oli sadanud külma vihma.

See juhtus hilissuvel, linn oli vaikne, otsekui välja surnud.

Ükski rong ei sõitnud mööda raudteed,

mille ääres kasvasid inimesekõrgused lilled.

Keegi ei väljunud majadest. Võib-olla samasugused

paistsid need juba üle-eelmisel sajandil. Keegi

ei sisenenud. Uuele sajandile

omased maitsetud juurdeehitised

nägid välja, nagu oleks tegemist

millegi kunstlikuga

muidu elusas organismis. Ühele seinale oli

musta kriidiga soditud tänava nimi.

Jõudsin taas linnast välja. Astusin keset põldu

ja kuulatasin, kuidas ühtegi autot ei lähene.

Läksin aina edasi suure ja vajuva soo poole,

kuhu nii igatsesin jõuda. Ajani,

kui ootasin sind kusagil majanurga taga,

oli jäänud veel mitu aastat.

Igatsesin ilusat vaadet.

Salaja puudutada grafitiseina,

kuhu kunagi musta kriidiga

joonistati see märk.