Minu lugu

Ma laman unenäo põhjas,

tunnetades võimast mittemiskit

ja olles kurttumm väljaspool tegelikkust

minu kaheks lõhestunud vaim

oleskleb ühe ihuna kesest kerajat inimlahmakat

illusioon, mille jätab mu vastuoluline välispilt,

näib laitmatu, kuid on väljaspool

tegelikkust justkui mädanenud hundikorjus

minu peegelpilt, kes minuga tavalisuses

ühel järjel seilab, ei suuda kahevahel

otsustada. Kumb, kumb, kumb?

nädalaid juba on minust saamas tühjus,

kõrgem klass olematuses

märkamatuks jäädes liigutan end

keset inimlahmakat, vihmast olen

nähtamatum, minu silm peegelpildi peas

ei taba mind ja tuba, kus ma olen,

on tühi.

Tule, mu kallis

Tule, Leena, minu kallis,

tule, armastame teineteist,

tule, matame üksteist,

välja üksindusest hallist.

Sinuga ma tahan minna,

sinuga ma tahan olla

kuni surmani võibolla,

tule, läbi kesklinna.

Omast peast ma pöörand,

tule, kallis, minu ligi

ja kutsu mind nüüd nimepidi,

olen selle välja üürgand.

Minu enda armastus

minu ahtad meeleolekud

minu habras meelehärm

mis külvab sedasama

üle

kogu

keha

ja teistesse

laulvad varesed, linnud

minu

sees

minu ümber

minust teiseni

ei ole maad

ta siinsamas

Ooperimaja

läbi, läbi selle paksu õhkkonna

kirutaks vaid talve, talve

mitte ainult suvekeskkonda

gurmaane täis lava, istmed

veini täis meeled, veri

konservatiivseid leidub

äraolev lavataga, suitsuhais

vaid. Glamuuri killuke

suuri tisse, piltilusust

ooperimaja kasin elukäik

särab hiigelkombel tipus

Maailma lõpp

Ja võeti ära ning pea oli tühi,

varesed, kes äärekividel vahtisid

jäid seisma ning laskusid,

laskusid alla pimedusse, tühjusesse

ja ei suutnud enam, enam rabeleda,

kes suutis, kes ei, aga alla vajusid

nad kõik, tühjusesse, lihtsalt tühjusesse.

Vastu ei tulnud midagi, vaid tühjus

ja see ongi vist jubedaim, mis

saab juhtuda siin kinnises maailmas.

Või on see pääs siit kaugusesse, aga ei,

ei ole see pääs, vaid tühjus ja seda

ei saa ära võtta, ära võeti asjad

ja kraam, aga siis satuti tühjusesse

ja langeti ning polnud enam

päid, mõtteid ega mitte miskit.

Karta kuradeid vaja

Karta kuradeid vaja,

sest nad tungivad sinusse

läbi mõttemaailma,

sealt, kus sul nähtavaid katapulte

ees seismas pole

ja sealt, kust sa isegi arugi ei saa,

kust nad tulid.

Karta kuradeid vaja,

sest hingel pole mustades T-särkides

sõpru, kes vedelikku

läbi nägemise välja tooks.

Karta kuradeid vaja,

sest meie jaoks pole saba

ja sarvi olemas,

aga kartma peaks ikka,

sest neid nägemine ei võta,

aga kartma peaks ikka,

sest pole toigaste ja pikkade

mütsidega mehi,

kes pominal arusaamatult möliseks,

aga kus on kuradid?

Karta kuradeid vaja,

sest arenenuim elusolend maal

ei saa pihta, kas kurat, pagan või neetu,

aga on vahe, hägune, aga on.

Oled ikka küll...

Olen tüdinud sest kärast

just sellepärast,

et ütled kohe, kuid teed pärast.

Ja siis veel hoolimatult järad

sina seda mära,

kes noorena tekitas kära.

Lõpuks lähed ära.

Ütlemata näeme pärast

sulgub sinu järel värav.

Kõik must

Mina, Kasutakondoomi, Jüri

ja Äädikaonu istusime rongis

põrandal ja suundusime eluta

Valga rongijaama, kus mustadel

tänavatel lõikasid musta öösse

üksikute veokite diislised hääled

ja limonaadiputkades müüdi musta

raha eest jahu ja saia.

Nii hõljuv oli tunne selles

prügises ja mustas rongis, mis

väliselt rohelisena paistis. Ja

olime me mustas, kõik. Tujus ka

mustas me kõik ja välja, kollasesse,

ei õnnestunud tulla. Laulu ja valguseta

Valga mustad teed tahtsid eriti

ära saada ja kollasesse pääseda.

Kui Äädikaonu kollase jäänuseid leidis

tõusis kohe kõigil tuju, kuid kui harakas

meilt kollase tükid minema viis langesime

jälle musta. Peale meie nagu polnudki

kedagi rongis peale rongijuhi, kes kopse

metallistas ja rong veeres mustast

hoolimata edasi mööda rööpaid

musti.

Miks

kutsu Miks, ta elas

keti, roostetand, otsas

magas, päev siis oli

Miks üleval vaid ööl

hingepõhjani tühjus

Miks, eluta olend

raadius kuudi, rutiin

kurivaim! elu pole

nimetada eluks mida?

Miks ei seda tea

hoorust, pahesid?

patte meeldivaid?

ei mõtteid, sihti

Miks? neid tal pole

kett, kuut oma

raadius kuudi, tühjus