Teatriluuletused

Hannes Korjus

luuletsükkel

Teatripisik

Sada teatrihullu öösel

vorstisabas seisavad,

Seevaldisse vastuvõttu

ihaledes ootavad.

Miks Sa nutad, väike porgand?

Kuidas muneb vainukägu?

Sinu jaoks on kuues palat,

elu on vaid unenägu.

Ära nuta taga eilset,

tõde on vaid silmis prügi.

Igal lollil oma lõbu,

püüa olla Jüri Üdi.

Üle linnupesa lendab

nupust nikastanud Volli.

Tema jaoks ei jätkund rohtu,

„Hüvasti, ja mängi lolli!”

Õigekirjutus

...

Punkt, punkt, - ei, hoopis, koma.

Kas olen võõras, või siiski oma?

Sa võtaks mind, kuid nõuad loobumist mult paljust,

Mis jääb mul üle, kui kinni hoida võiksin kaljust.

Ma ihkan kuulsust, kuid viskad mind Sa vastu seina,

jää jumalaga teater, ma olen igaveses leinas.

Miks õnnelik on Juss, kel kodulinnaks Türi,   

Miks alla jäin ma tollele, kel nimeks Jüri Üdi?

Ma olen teatritarkust täis, nüüd olen Kuku klubis oma,

mul sülitada on, mis mõtleb minust koma.

Löön ukse jalaga ma lahti, ma tahan olla Faust,

ei tahagi mind koma, sest kahvatu mu taust. 

Miks saatus nõnda julmalt mu teatriiha piirab,

Kas Melpomene jaoks peaks olema ma siiras?

Veel pole punkt, vaid lootus saada omaks,

ma olen teel, et punkti muuta komaks.

...

Müügimehe surm

Pool aastat on halvad ilmad,

siis on Tondilossis päike.

Pole Ukuaru Akslil muret,

igasuguseid on tehtud käike.

Ühte laulu tahan laulda

Ukuaru Minnale.

Homme panen pilli kotti,

hakkan laulma Pinnale.

Kurb on olla sõja jalus,

mulla alla heidetud.

Ilma pillita on teatris valus,

hing on tasku peidetud.

Ühte nuttu tahaks nutta,

tahaks Minnaga veel olla kiigel.

Kui ma hauast üles tõusen,

tahan olla Ulenspiegel.

 Ajastu lühikroonik

Sa oma kehaga ja südamega

üht kroonikat siin kirjutad.

Nii ütles ammuilma Volli,

Sa südant selleks valutad.

Miks olla pikalt elu krooniks

siin unustatud Maarjamaal?

Miks mitte nuusutada mooni

seal kullakarva Tähismaal?

Mis maksab üllas teatrisund,

miks püha Elmo tuled?

Kas saabub mulle tähetund,

kui Ingo ukse sulen?

Kui pikaks jääb mu kroonika,

kas korras on harmoonika?

Ma olen näitleja ja kroonik,

üks suits ja kergelt jahe toonik.

Parnass Sinu südames

Liivakell tiksub, jääb ajast kord tühjaks,

uut aega peab liiva seest korjama.

Kadunud aeg poeb Liivade kaissu,

jääb liivaseid mõtteid vaevama.

Olümposelt tuul toob alla vaid tuhka,

Emumäelt liiva taevasse viib.

Muusade nektar on Hadese keldris,

õhku tõstab sind Jakobi tiib.

Elüüsiumi väljadel kahvatud kujud,

Virumaa niitudel rakvere raibed.  

Sinu Parnass on väikeses Maarjas,

tõlvikas hävitab uhkuse paised.

Liivakell tiksub, jääb liivast kord tühjaks,

uut liiva peab aja käest tingima.

Kadunud Liivad on Virumaal peidus,

jäänd aegade kulgu valvama.

Tema Majesteet Komödiant

Meil pole Jumalat,

ei ole meil ka teatrit.

Mul pole katust taevas

ja vihma sajab silma.

Miks elu nii on läinud,

vaid Jumal seda teab.

Nüüd pihtimuste aeg on käes

ja rästik lavale end veab.

Meil pole Jumalat,

ei ole meil ka teatrit.

Meil pole enam ühtsust,

vaid tühjaks imev olelus.

Mu elu kulges teisel pool,

kus Jumal ja ka saatus.

Nüüd kuulan siinpool laulvaid kilke,

mu publikuks vaid jäänud Rilke.

Tuleb minna akside vahelt

Tuleb minna akside vahelt,

Sa närtsind lilleke.

Ja kuskil raamatute vahel

jääb peitu kuivand roosiõis

On ärevasse unne langend

mu hiilgav teatrikuningriik.

Ma ootan viimset suudlust,

ehk tuleb printsist teatrifriik.

Mu teatriks kuulsuste herbaarium

ja rolliks närtsind roosiõis.

Ehk nooreks saab veel minu maailm,

ja roosinupuks olla võin.

Käberlinski, mu arm

Tühi ruum, ei ühtki narri,

teises ilmas Käberlinski.

Troonilt tõugatud on Järvet,

kuningaks sai tegelinski.

Pole teatris Käberlinskit,

kõik on ühtemoodi hea.

Geniaalsel andetusel

enam teatrites ei vea.

Me kuningriik on juba tules,

ei enam armu, ei lootust miskit.

Vaid ainult narr on jäänud kindlaks,

üksainus Käberlinski.

Et öelda võiks ju  „ei” ja  „jaa”,

ei ole narril võimalust.

On valmis Käberlinski tulease,

ja süütab selle igav andekus.

Tühi ruum, ei ühtki narri,

teatrisse on saabund öö.

Käberlinski kolp nüüd ripub

andekate kuldsel vööl.

Kelle laul on lauldud

Ene, Marju, Ago,

ma nägin teid Chicagos.

Ene, Marju, Ago,

nüüd ootab teid Tobago.

Ago, Marju, Ene,

kui oled lumivalgeke,

Ago, Marju, Ene,

on Sinu osaks õunake.

Ene, Ago, Marju,

neid näha pole varjust,

Ene, Ago, Marju,

ei Hecubal teist, ei Marjust.

Hecuba pärast...

Mis on see teatritegemise võlu,

et mehed sellest juba kiimas?

Ei loobu naisedki sest mõnust,

nad süütust turule on viimas.

Mul südames on tehtud valik,

see hamletlik ja ainuüks,

ei saa ma teatris olla suliks,

ei taha olla jänespüks.

Mis on see teatritegemise häbi,

kui hävitab Sind teatrikalgus?

Kas on see siis, kui mäng on läbi,

ja lõpust saab Su viimsepäeva algus...

Vastab Ruts Baumann

Ma tahan vaikselt olla mahlakase varjus

ja kevadõhku täiel sõõmul hingata.

Miks olema pean mõistmatute karjus,

ei selle eest mind hauas hinnata.  

Ma otsin kaugel kurvameelse kodu,

kus kõlada võiks karukella hüüd.

Ma lükkan pähe kortsus mütsilodu,

„ehk mulle hingerahu müüd?”

Miks jääda ilma aust ja hingest,

et Hecubal olla meelepärast?

Ehk lahti läheb paradiisi värav,

kui loobun hamletlikust plärast?

Ma tahan vaikselt olla mahlakase varjus

ja kaugeneda teatriilma kärast.

Ma olin Ruts, kes kõigile jäi võlgu,

jäin ilma elust ning rääkimata särast.