Luuletused

Ülo Luuk

PEATU

Kas tõesti mulle

säravad Su silmad?

Su kõrvad valla minu kõnele?

Su kihar ootab kohtumist mu käega,

Su huulenurk mu naeratust?

Nüüd aitab, küllalt!

Ripsmed langeta.

Oh, ära ahvatle mind enam!

KES OLED SA, MU TALVENAINE

Kust tulid mu juurde

Sa külmaga koos?

Su juuksed tuhk-kuldsed

lumehelveste all.

Kas siirus on see

Su langetet pilgus,

või purustav tuli

lumeväljade all?

Ma leidsin Su üles,

leidsin rajust ja tuisust. 

Mul hinges on jäine kristall ...

Kuid tõstad kui pilgu,

oma sinised silmad -

Neis aimatav kevade häll.

MIND PUUDUTA

Mu naine vaatas kaua mind

ja ütles läbi kurva ohke:

"Mu mees, nüüd oled noorem must -

Sust õhkub kurba armastust -

Kas käid ka patuteed nüüd rohkem?"

Ma küsisin talt vastuseks:

"Kas silmarõõm Su arvates

on päris patt või patutöö?

See kaunistab ju veidike

mu halli luitund eluteed."

Mu naine vaatas kaua mind

ja sõnas õige mõõdukalt:

"Ah, vaata siis, las vaatab sind,

peaasi - ära puuduta!"

ON

On kaotus elus näivalt jääv. -

Nüüd tagantjärgi mõelda:

Sa olid siiski mulle hää

Ja otse söandasid ka öelda,

et tahad endal` ainult mind,

ükskõik kui halb mul oleks hind!

Ei tea kust leidsime küll jõudu,

et puhtaks jääda kirepalangus ...

Ehk hoiatas öö painav õudus:

jääb mälestuseks piinav alandus,

kui oled kires hull ja meeletu,

kurt oled, arutu ja keeletu!

Võib-olla hoopis hiljem palju,

kui kindel on - me eal ei kohtu:

Me hinges tuksub valu valjult,

ja hilis-nukrus palub rohtu:

Ah, olemata õnne kahetsus!

Ah, elamata elu igatsus! -

MIKS ÜTLED MULLE EEVA

Üks kaunis naine seisab küsivalt,

see kaunis naine seisab -

Just ärgand õnnes särasilmse küpse

ja juba hallineva mehe ees, ja nõuab:

"Miks ütled sina mulle aina - Eeva,

Kui nimi on mul hoopis muu?" ...

- Ah, oma nimi on Sul siis,

kui oled vahel väsind, kurb ja tujutu

või riivamas Sind tühja hinge ihar pilk.

Kuid nüüd, kuid nüüd! -

Ah, pane käeke kuumale mu peole

Ah, ole ometi mu Eeva! -

Paljajalu rohukastel, rauge ideaal ...

Juustega vaid kaetud selg! ...

Sa vaikid õunapuu all - elluärgand marmor ...

Mull` vastu virgub kutsuv naeratus:

"Oo, võta maha kastene mult loor! -

Päiksepunav õun Sa võta maha! -

Võta maha ennastki mind ootelt! ...

Võta, et Su niudeist purskav jõud

Elu algust mulle kingiks ja ka õnne -

- Maailmatäis Eeva lapsi õnnes!"

MIS ÜTLEB

Mis ütleb mu kaasa

kui teada ta saab,

et ... muutunud ma

tervelt viiskümmend aastat nooremaks?

Ei leidu mus enam

küpset meest mitte sutsugi -

kukehäälega punastav poisike,

murdeiga ja küpsemislootus

minu pilgust, mu teost igal sammul

paistab armetult läbi ...

Aga siiski ma jätta ei saa

seda ainult enese teada,

et kinni ma jäin, et kaotasin end,

naise põhjatuis siniseis silmis,

kes pole mu kaasa, kes küps,

ja pääsemislootust ei ole ... 

Tuli sala ja ootamatult,

mu unelma haldjas, see vaim -

lapsepõlvest mu kurvemast tuli.

---

Kui suudad, siis kunagi veel

anna andeks, mu kallis, ma pole

mitte iialgi soovinud seda!

ÄRA KÕNNI

Ära Sa kõnni oma patuste põlvedega

minust nii lähedalt mööda! -

Mina ei ole ju puust! -

Minu sees tuksub varjatud iha,

aimata ainult mida Sa võid,

ettevaatlik pead olema Sa!

Ära Sa kõrvalda tõkkeid umbteelt,

ah, teelt, mida mööda me ihkame

mõlemad astuda - ihkame, kardame:

see on ju meeletu tee!

Tee mitte kuhugi ...

Võib-olla siiski?

LUMEHELBEKE

Lumehelbeke, ära sa sula

meie kuumade palgete vahel -

pole tõtata tarvis meil kahel -

ühineda siin ilmas ehk vale.

Ära tule mu ligi, mu kallis,

ära tule nii säravail silmil;

selles luitunud elus nii hallis

pole võimalust õnneks meil ilmsi.

Las tunne veel küpseb, las valmib 

elusaatuse sulatusahjus.

Seniks võta mu salmid -

koos minuga astu!

MUUSIKA

Naine!

Kui Sa oled mu

Orel,

siis olen ma õrn tuuleõhk

Sinu hõbedast viledes.

Kuid hoia end vastu mull` hüüdmast -

minu januste sõrmede alt

tõuseb maru,

mis viib meie vahelt

kõik teeskluse purjed,

murrab viimaste tõkete masti

ning meeletus-tormisse upub

meie mõistlikkus-laevuke ...

Aga -

Kui tahad Sa olla

mu Saksofon,

siis puhun Su sisse ürg-kurbuse

ja meeletu rõõm mulle vastu luikab -

üürike, joovastav.

Ah, löö -

löö mind kui suuremat trummi

kord tasaste kirgede pominal,

ja teinekord kõue kõminal,

mis kurdistaks Sinu ja minu -

mu argus-sordiini alt vabaks!

Kuid - 

Viiul Sa olla mull` saad,

kui igatsusnoote mu silmist

oled lugenud lõpuni

ja kui kaitsed mu abitut hellust

maailmade kurjuse eest.

Tule -

Oleme koos suur orkester!

argihalluse, tuimuse kiuste!

Mu kallis!

Sa oled mu elu!

Ja Sa oled ilus!

Igaviku pikk lõputu paus -

Sa viibi, ah viibi veel!

ISA

Isa, võta tütar sülle,

vaata mulle silma.

Kuidas saan ma üksi minna

suurde kurja ilma?

Isa, las ma ronin sülle,

vaatan sulle silma.

Isa, miks on loodud poisse

nõnda palju ilma?

Praegu istud isa süles,

käed on isa kaelas.

Küsimus su silmis põnev -

küsija on vaevas.

Isa süles, tütar, kallis,

kuuled üht kui teist:

hea, et poisse nõnda palju -

valid õige neist!

Poiss ju minu silmi näha

tahaks üle kõige -

kuidas võiksin kindlaks teha,

kas ta on see õige?

Kui sa kahtled, pole õige!

Seni ilma ole,

kuni ühte üle kõige

näed - ja teisi pole! ...

Isa, poiss mind haaras sülle, 

suudles valusaks mu suu ...

Isa, nüüd ma arvan küll, et

olen tark ja suur!

MEHELE NAISEST

Mees, enne

kui sa tahad

viiulit mänguks häälestada,

sa vaata hästi järele,

et ta poleks lõhki kuivanud,

ja et ta roop oleks õige

ja keeled poleks okastraadist.

Sest kunstniku sõrmed

on ju õrnad-õrnakesed -

Sa hoia neid!

KOOPAVAHI ÖÖ

Öö on ja magab hõim,

tuld hoiab vana koopavaht.

Tal tühi - oi kui tühi kõht,

kuid homme taas on jaht.

Öö on ja magab hõim,

tuld tsurgib vana koopavaht.

Kõik ööd, kõik ööd ta tulevaht -

ja homme alles taas on jaht.

Öö on ja magab hõim,

on nälg, puid vähe, öö nii pikk.

su relv: kepp, kivi, tuletukk -

ja kiskja kihva taga pikk

on igavik ...

***

Näe, jälle põgened Sa

porgand-paljana mu eest ...

Ah, asjata! -

Sest mina olen krampund

takjaõienupp

Su juuste linikus,

Su häbe-karvades

ja kannikate vahel. -

Sa ei saagi enam

lahti minust:

Su jooks raugeb -

Sa oled minu! -

***

Kui ma pillaksin

teele Sull` roose,

siis äkki Sa võiks

sellel rooside teel

ära joosta mu eest,

jah, seda Sa võiks,

... tolmusel teel

ja mu südame sees

verepisaraid nuttes? ...

---

Kui ma aga katan

Su porised tallad

oma suudluste

helepunase põleva söega -

Siis iga su samm

on ju süte peal kõnd,

ei siis iial Sa saa

maha jätta ju mind:

Mitte ühtegi sammu

ilma minna ei või,

kui ei suudle ma Sind -

Iga tee minu juurde

ainult tuua Sind võib!

---

Su allikas olen,

Sinu elu mus tulvab,

minust ammutad jõudu

ja ammutad igatsust

Oma Suurimaks Armastuseks!

***

Muti, ära muretse -

küll varsti tuleb kevade!

Kui kätte jõuab kevade,

siis Ihaste me läheme,

koos aega seal me veedame,

koos marinaade keedame

ja kurke sisse soolame.

On Ihastes nüüd asfalt-tee -

Oh, seda mööda sõidame.

***

Pimedusest koopast valguse poole

voolab üürike mu antud aeg.

Kas enne valgust näha saan,

kui nõrkev jaks mul otsa saab?

Kuid pean - ma pean ju ikka lootma,

et koopasuul mind imeline ootab.