Ilmar Vananurm
Autor on sündinud 21. detsembril 1946. aastal Hilande külas Meremäe vallas. Enne suurt sõda oli see kant halduslikult Petserimaa. Setomaa on ta kogu aeg olnud.
1965. aasta sügiseni elas ja käis koolis kodukandis ja Võrus, seejärel tuli üle kolme aasta sõjaväge teenida väljaspool Eestit. Eestist oli jälle ära aastail 1971 -1978, kui õppis ja elas Leedumaal, Vilniuses. Tulnud tagasi Kagu-Eestisse, on elanud Põlvas ja Setomaal.
Oma luule kohta arvab Vananurm nii:
Iga asi siin elus tuleb õigel ajal.Või siis sutikene hiljem.
Kes teab, kas olnuks parem, kui see luulevalik oleks ilmunud kakskümmend aastat tagasi? Ei tea. Tean üksnes, et too oleks teistsugune saanud. Eri aegadel ei sünni ühesuguseid lapsi.
Olen kaisutanud pikki ja lühikesi öid, kirja pannes luuleridu, täpsemalt öeldes - pulseerivaid mõtteid ja tundeid. Läbinisti enda jaoks nad ka ei sünni. Kipuvad lendu nagu varblasejussid.
Aga luuletustega on nagu igatsuse, valu, kurbuse, hämmelduse või rõõmuga, mida ei saa lükata kuhugi reedese päeva pääle ehk siis hoopis nädalalõppu. Luuletustega on veel nii, et mu meelest on see mõtteline, aga ka kõlaline-sõnaline ehitamine, lõhkumine ja jälle ehitamine.
Kui luuletusi ei anna käest ära, siis ei saa nad iial valmis.
Eesti ääremaal Hilande külas oma isakodus elab Ilmar Vananurm. Töötanud ehitajana, pedagoogina, tõlkijana (leedu keelest ja leedu keelde), ajakirjanikuna, tollimehena. Tuli kodupaika Setomaale tagasi pärast mitmeid elukohti ja seiklusi. Eestis teatakse Vananurme Setomaa taasühendamise tulise ja visa eestvõitlejana, on ka Toompea ees pikettinud. Ta ei ole loobunud lootusest oma esivanemate põlisalad, millest üle poole praegu Venemaa koosseisus, jälle kord Eestimaa külge tagasi liita. Tunnen Ilmarit mõniteist aastat, kuid ühel päeval selgus, et ei tea temast pooli asjugi. Tänavu suvel sattus täitsa kogemata kätte tema luulekogu “Lehed, tuulest kantud”, trükitud juba 1996, seega kümme aastat tagasi. Lehitsesin. Ja unustasin ennast lugema. Mõnda pala aina uuesti ja otsast peale. Piinlik, mul polnud aimugi, et see raamatukene on olemas. Luuletuste hindamine on alati väga isiklik asi, igaühel on siin oma mõõdupuu. Mulle meeldisid Vananurme värsid väga. Nendes on elamise rõõmu, aga ka kurbust, hingevalu ja mehelikku õrnust. Looduslapse looming. Vaba, ehe, siiras. Puhas nagu esimene lumi.
Kusagil siinsamas, väärt-, kõmu- ja kultuskirjandusega ühes aegruumis on veel üks kirjandus. Kahju, kui see kõrvaliseks jääbki.
Nasta Pino
Illustratsioonid Aapo Ilves. Kirjastus Markes-Fin. Ilmunud 1996.