INIMESEPÜÜDJAD

Mait Raun

PAPP RAPUTAS OMA PIKKA MUSTA PARDA ja nõjatus kantslile, karvaotsad kraapimas läbi vaikuse. Kirikul oli hea akustika. Ta tõstis käe suu ette, nagu õnnistaks, ja vaikselt haigutas selle varjus, kuid seegi kostis läbi vaikse saali. Ta ei mäletanud enam, kuidas oli sattunud sellesse kalurikülla.

Ühel issanda hommikul oli ta ärgates avastanud, et lamab leiges voodis ja sellel on odavast niklist kiiskavad otsanupud, kuhi pehmeid tolmavaid õlgpatju ta all, seintel võidunud tapeet, laes krohvi asemel hallid lauad. Toas mänglesid värvilised päikeselaigud. See vaatepilt ei meeldinud talle. Talle tundus, et ta on viibinud siin lõputu aja. Ta oli nagu kiri, mis kaua olnud teel ja lõpuks sattunud postkasti ja lahti rebitud ja loetud ja täitnud oma eesmärgi, ja ta ei suutnud meenutada, millal saabus.

Ta köhatas korraks ning lappas piibliraamatu suuri lehti, justnagu ei oleks kirjakohad tal viimseni peas. Tärkas veidi tähelepanu tema vastu. Rahvas ajas end püsti.

“Kui Jeesus nägi järve randa pidi kõndides kaht kalurit noota järve heitvat, siis ütles ta neile, et teeb neist inimesepüüdjad. Ja mis räägib selle kohta püha kirjakoht...“

Ta vaatas suurema huvita koguduse suunas: kas oli ükski neist saanud vahepeal inimesepüüdjaks. Ei, kalurid nad olid ja kalurikülaks jäid. Seisid ja võibolla mõtlesid tema sõnade üle. Aga võibolla ka ei mõelnud, sest olid neid sõnu juba palju kordi kuulnud.

„Kirjas seisab niiviisi,“ jätkas papp laulval toonil, habe majesteetliku lehvikuna harali. „Ja nad jätsid sedamaid oma võrgud sinnapaika ning järgnesid talle.“

Tema hääl kaikus kõrgele võlvide alla, selles oli pinge ja ülevus. Kogudus seisis üllatavalt sirgelt, nagu kavatseks temale või otse jumalale defileerida. Papp oli külarahva meelest suur, suurem kui inimene. Papp, suitsuküünlad, viirukilõhn võlvide vahel. Veel suurem oli issand jumal, kes varitses külateedel ja metsatukas ja kalavetel, igal pool, ka väikeses valges pilvekeses, mis ujus laisalt sinetavas taevas, põhjatus laotuses, kuldsetes päikesekiirtes – nad tänasid hingesügavuses issandat ja kartsid teda. Sest iial ei saa sa täpselt teada, mis on tema plaan. Seda enam tasub alati olla alandliku meelega ja lasta ennast puudutada.

Kunagi ammusel ajal oli papp rutanud altari aedikust välja ja raputanud tukkujad virgeks, kloppinud nende rõivailt soomused ja kisendanud käsi taeva poole heites, et nad kuuleksid:

„Kuulake! Kuulake kõik, kellel kõrvad! Issand ütles: saagu teist inimesepüüdjad!“

Näod mõnikord isegi tuksatasid. Ilmselgelt nad kuulsid. Vähemalt hetke valitses pinev vaikus võlvide all. Pärast seda oli veel hullem pealt vaadata, kuidas nad harutasid lahti oma võrgud või võtsid kuurist õnged ja läksid lauldes järvele orjama oma igapäevast orjust. Pühitsemata isegi pühapäeva. Kogu abajas kihas neist, tema äsjastest kirikulistest.

Päikese alla jumala võim ei ulatunud. Vähemalt mitte selles tahumatus kalurikülas. Tahumatute nägudega kalurite südamed olid jumalasõnast puutumata. Ja tema polnud Jeesus, ta ei suutnud ise vähimatki ette võtta. Kunagi oli tal selle pärast piinlik, et ta polnud Jeesus, aga ühel päeval unustas ta sellegi ja leppis, et tema võim... et jumala võim ei ulatunud kaugemale kiriku hämaratest müüridest.

Hilisemal ajal ei hüüdnud ta enam mujal kui südames.

 

„... AVRAAM JA MARIA KOLMANDAT KORDA... seekord toimub... teatada auväärsele kogudusele veel seda... kesvamaarja päeva keskpäeval...“ leelotas papp altari aedikus, vaevalt ka ise palju mõeldes selle üle, mida räägib, ta oli kunagi noor, ta oli saanud vanaks, ta sammaldus selles kalurikülas ning aastad olid teinud oma töö, kulutanud pähe kõik sõnad, mis pidanuks tulema südamest.

Ta lehvitas korraks käega nagu tiivaga läbi õhu ning rahvas tõusis uuesti pinkide vahele, nende tuulest paakunud, võibolla isegi kalasoomustest ja rasvast läikivad juhmid palged paistsid varasemast kõrgemal. Päevauudiseid pomisedes või niisama haigutades lahkus kogudus kirikust, jättes selle rahule. Jättes rahule papi ühes tema jumalaga. Neil ei olnud sellega asja. Papp oli linnast tulnud, linnas õppinud, linna kommetega, alati oli külas olnud papp, kui suri üks, saabus teine.

Viimane lahkuja jäi hõlmaga korraks pingi seljatoe külge kinni, ilmselt rõivas takerdus. Ent papile paistis, nagu oleks jumala sõrm viibanud seda jüngrit. See oli järjekordne kalur. Papp ei teadnud nimegi; kindlasti oli ta mitu korda kuulutanud kantslist seda nime, aga hetkel ei meenunud. Nimesid ei olnud külas palju, Juhan ja Avraam ja Peeter, suguvõsade kaupa samad. Vaimuvaesed, ühesugused inimesed. Isemoodi parastav juga voolas papi südame alt läbi. Ta läks kalamehe juurde ja kiskus hõlma tooli küljest lahti. Riie rebenes, ent kalamees seisis tardunult paigal. Ootas, kuni papp sai ta vabaks tõmmatud.

„Nii, nonii!“ ümises papp, patsutas äsja püha risti hoidnud kämblaga talle õlale ja lubas minna.

Issanda inglid hüüdsid kogu selle aja, mis oli peaaegu lõputu aeg, kooris lae all, ja kirikus kaikus imeline hääl saagem kõik, saagem kõik, saagem kõik inimesepüüdjateks, jumalik muusika lukustas kõrvad ja vaigistas linnud ja liblikad, papp kuulis seda kõike. Ja kalur ei kuulnud mitte midagi, läks kummikute krudisedes teiste sekka.

Samasugused paakunud rõivastes õlised ja salkus metslased ootasid teda kiriku õues. Salk, mis tundis usu hingust ja pühaduse lähedalolu täpselt nii palju, et viskas karvikud pähe alles kiriku ukse taga. Juba enne aiaväravat muutus nende sosin lõõpivaks jutuvadaks. Issand unustati, inglikoor karjuti üle.

Kusagilt sirutati tulijale õlletoober. Pühkinud vahutavad piisad habemest, läksid nad laiali, igaüks oma teed. Kui erinev sellest külast oli küla, kuhu sattus issand.

 

OLI NÜÜD TARVIS SEDA ÕNNETUST. Jättis kuuehõlma õnnetult pingi vahele ning papp tõttas seda kohe osavalt ära kasutama: puges talle kaenlasse, uuristas augu hinge sisse, sundis jälle kõike meelde tuletama... Eriti valus hakkas siis, kui ta pärast kodus silus oma räsitud jakki peegli ees. Keegi ei nõelunud enam ta rõivaid. Olgu muld talle kerge! ohkas Viktor tahtmatult ning lisas veelgi tahtmatumalt: mis muld, mulda ei olnud – ainult vete vood!

Tegelikult ei saanud ta olla kindel, et tema vaene Aliina üldse surnudki oli. Ühel pärastlõunal ta lihtsalt kadus ja teda ei leitud. Surmast oli kõnelenud papp. Pikalt unustas end rääkima sellest, pikalt ja põhjalikult, isegi viiruk haises vängemalt kui muidu. Et patune kolib mulla alla. Järvekurku. Hauakohast neelatakse otse põrgusse. Seevastu patuta olevus – aga kas sai olla keegi siinses külas patuta, kõver muie asus kogu aja papi palgeil – tõuseb üles taevasse, võttes oma liha ja kondid sinna kaasa. Nii nagu tegi Jeesus. Oli maa peal ja hukati meie pattude pärast ning kui ta viimaks pärast kõiki jubedusi taipas küsida, isa, miks sa mu maha jätsid, tõmbas isa ta siit ära. Niiviisi jõudis ta jälle sinna, kuhu alati. See ei olnud imelik. Imelik oli hoopis see, et Viktorit ei jätnud – hoolimata papi vastupidistest seletustest – enam maha tunne, nagu Aliina võibolla ei olegi nendes kahes maailmas, mis olid olemas peale meie maailma, vaid hoopis mujal.

Ühte maailma läks Jeesus. Peale selle oli olemas veel põrgu maailm kuraditega, kateldega, kuuma veega, kuhu minnakse läbi järve ja jõe. Aga Viktorile tundus, et maailmu on rohkem. Et kui tal veab... kui ta leiab tee sinna maailma, siis ta näeb uuesti Aliinat.

Nende suur erinevus oli kogu aeg, et Aliina teadis, mida ta teeb, aga Viktor ei teadnud. Naisel ei olnud kahtlusi, millest koosneb see maailm, kus nad kahekesi elavad, mida sellelt oodata, loota, tahta, karta. Teine samasugune oli veel ainult papp, kes seda kõike teadis. Kuni temagi vist enam ei teadnud. Aga Aliina teadis kuni lõpuni; kui see oli lõpp.

Seda enam ei saanud ta olla niisama mõttetult uppunud, nagu rääkisid papp ja küla. Viktor uskus, et Aliina läks sinna, täie selguse ja teadmisega läks sinna... kuhu ta oli minemas. Ainult ei rääkinud. Ta töö, kogu tema elu oli nii keeruline, et palju ta Viktorit sellesse ei pühendanud. Ja õigesti tegi.

Kui muidugi tegi õigesti – igatsus, milline kohutav teadmatus ja igatsus... Mõned nädalad pidas papp hingepalvet, siis kuulutas Aliina surnuks. Või vastupidi või kuidas see oli. Isegi surmatunnistust ei antud. Ta ei saanud kätte elukindlustust. Varsti ka vatijakki ei ole.

KÕIGE VANEM KALAMEES OLI HEMAFOR. Tavaliselt oli nii, et enne järvele ei mindud – oodati ära tema märguanne. Kes teadis, mis kõike võis juhtuda. Võis tulla torm. Võis olla mõõnaaeg. Kala kudemise aeg. Muidugi, igaüks – ka kõige noorem, isegi väeti imik võis kunagi saada vanemaks kõigist ning pidi siis teadma, kuidas on õige, igaühe sees kasvas see teadmine. Kuid veel ei olnud ükski nooremaist küps, veel oli olemas Hemafor.

Hemafor oli kõige vanem ja tema teadis. Kui tema ei läinud järvele, siis mindi ikka – mõnikord –, aga kuidagi kõhe oli, nagu ei oleks looduse luba ja heakskiitu. Pealegi, mis juhtus sellisega, kes ei järginud loodust ja Hemafori märke: kõik teadsid, kuidas läks Viktori vanamooril... see oli kange isepäine naine, keegi ei saanud temast aru.

Kummaliselt kahju oli Hemaforil siiski naabrimehest. Pärast seda traagilist sündmust, mis võis tugevamagi tammepuu jalust maha rabada, ei olnud Viktor enam täie mõistuse juures. Püüdmaski käis sädeluseta silmis. Leinaaeg ammu möödas, aga Viktor ootas ikka naist tagasi. Nagu oleks tema naine esimene, kes lahkub niisugusel moel. Küll ja küll oli kalurikülas samasuguseid saatusi! Ei olnud ta ka viimane, alles hiljuti üks laps... kuid selle vanemad tegid järgmise... Võibolla peksis ta Aliina lapiliseks ja moor uputas end häbiga ära. Aga kes ei oleks peksnud, kui ripsutatakse tiiba linna kaupmehega või kes see oli. Käisid kahekesi kõrkjate vahel, kummikindad käes. Sellepärast tal lapsigi polnud, et oli elanud noorest peast kõlvatut elu. Hemaforil oli seitse last, naine oli seda väärt! Aga naabrieit oli hirmus, vesi pidi ta võtma... Omamoodi kange eit, tunnustas Hemafor samas: leotas usse, kus vähegi sai. Kirg säärane. Kogu aeg õng peos. Kedagi ei kuulanud, ent kalaõnne oli palju. Lapsi ei olnud jumal kinkinud, siis pigistas usse. Kuni limiit sai täis ja ühel päeval ta kadus. Oli nii ähmane, et ei märganud kallast? Libises pervelt vette? Vajus jääauku? Aga oli ju suvi, südasuvi! Põud! Kauneim ilm, lõõskav päike!

Ning milles oli süüdi Viktor, et pidi kaotama mõistuse? Hemafor küsis ka papi käest, mis on väärt jumal, kes on julm inimese vastu, kes teda kummardab ja austab. Ent mõistlikku vastust ei saanud. Papp oli omast kohast sama segane kui Viktor, ainult teise külje pealt. Ütles vaid, et Viktor oli ise selle naise poole hüüdnud, keegi teda ei käskinud – saatus!

Hemafor ärkas igal hommikul mõttega, et täna tuleb tal jälle pikalt elada. Kondid ragisesid, liigesed valutasid, luud olid veest läbi imbunud, kõrvus kohises torm nagu järvekarpide hääl – kõigele vaatamata oli just tema aokiirte valguses esimesena rannas. Viskus luitesse. Rullis end. Tegi „kloo-kloo-kloo!“ nagu noor mees. Kavatses elada veel pikalt!

Nad olid üles kasvanud koos, samades lõugastes, samades käärudes, samades soppides, samadel luhtadel, Viktor oli Hemaforist järgmine; kena poiss, kõigi tüdrukute lemmik, ent kui saabus kord heleda sitskleidiga Aliina, siis oli ta nagu ära tehtud, selline on saatus.

Ta oli oma silmaga näinud, kuidas Viktor kütab kaladega tuba. Nii ei tohtinud mõelda, ent Hemaforile tundus, et ta ei saa jätta küla Viktori hoolde. Ta ei mõelnud seda mõtet lõpuni.

See oleks külale parem. Viktori kätte jätta küla...

Viktor viitsis komberdada veel vaid pooltel päevadel kohale. See oli hea. See tähendas, et tema, Hemafor, ei pea jääma elama igavesti selles külas. Varsti üheksas kümme juba turjal. Aga kaks hammast nagu tornid suus, arutles ta lootusrikkalt, Viktoril ei ühtki.

 

TÄNA OLI TA TULNUD SIISKI. Kaevas sõrmed nagu konksud mulda – vähimatki rõõmu tundmata – ning tõmbas ussi ussi järel üles. Ta oli ammu lakanud huvi tundmast oma tegemiste vastu, ilmus viletsaima õngega järve äärde, justkui lootes, et kala ei näkka talle. Aga tavaliselt püüdis ta rohkem kui vaja.

Püüdis pigem sellepärast, et mitte konutada pikali hütis. Mida ta vahib lakke. Papp muidugi tahtis, et ta ümmardaks kirikuaeda, istutaks puid, lõikaks võrseid, kitkuks umbrohtu mullast, nopiks, korjaks, rebiks issanda vilju viljapuude küljest, aga mis sellelgi mõtet. Sama töö kui järvel. Papil olid vesised märjad silmad, udused ja hallid, kui vaatas otsa, siis vaatas justkui kuivamata akvarellmaal.

Viktor viivitas. Kahetses, et oli üldse tulnud. Ta ei sallinud kala. Aga kui heitis õnge vette, sai temast võitu vana rahu. Tüün, tüün oli veepind. Laisad lained. Mõtlik ilm. Puuleht laperdas vastu vett ja uppus. Kusagil kaugemal tõmbas keegi välja kala, see helkis, ta märkas seda silmanurgast, aga ei hoolinud. See ei puutunud temasse. Tema ja kala. Ainult tema ja kala.

Viktori jaoks olid järve lained tema abikaasa ruuged juuksed. Nii oli jäänud naine talle meelde. Ta teadis, et küla ei sallinud ta naist ja tundis kergendust, kui see ühel päeval enam koju ei tulnud, ega sallinud küla ka seda, et Viktor ise võttis mõnikord kätte raamatu selle asemel, et külmetada või kuumata kaldapervel. Mitte sedagi, et aegajalt käisid neil külalised linnast, kelle jutust ei saanud küla aru. Sõnad olid võibolla isegi sama keele sõnad, ent kokku pandud nii segaselt, et polnud võimalik midagi mõista, või kõrvad ei kuulnud. Alguses ei mõistnud ka Viktor; kuid aja jooksul harjus. Koguni võõrastelt maadelt oli tulijaid, tõid kaugeid lõhnu ja aimdusi, hütt helises kauneist pillihelidest, mida mujal ei kostnud.

Kõige ebameeldivamaks peeti Aliina juures ilmselt seda, et ta käis meestega kalavetel nagu kalamees. Veel hullem, ta ei püüdnud nagu teised, vaid sageli kahvaga või erilise pika ridvaga, justkui narrides, lahkas, paigutas purkidesse ja mõõtis ja kirjutas tulemused vihikusse ja saatis sinna, kus elasid need, kes mõnikord külas käisid. Aegajalt reisis ta lugema loenguid selle küla kaladest. Ja küla oli kuulus tema järgi.

Aga kui ta kadus, siis ei olnud head ilma. „Kalade mäss,“ olid naise sõnad hommikul. Proovid olid läinud jälle halvasti. Linnast oli hiljuti saabunud kiri, mis esitas kiuslikke küsimusi ja seadis kahtluse alla. Aliina oli pidanud kõik ümber tegema, häälestama kogu aparatuuri teisiti. Kiire oli uute proovidega, taheti juba kokkuvõtteid, kuid temal alles prepareerimata! Püüdmatagi! Kolbidele, voolikutele, pedaalidele kulus nädal! Ta oli närviline. Tal olid kummikindad käes. Taas ei tahtnud proovid õnnestuda. Ta pühkis laubalt higi, nagu oleks tal raske-raske töö. Küllap oligi. Valge torbikmüts oli tal peas, et vaigistada pikki pehmeid tuulest sasitud juukselaineid, see vajus kuklasse, niisugusena jäigi ta Viktorile seisma silmade ette. Õues olid piisad, veepisarad, vihm peksis vastu ruutu, kõik oli hall nagu tuhk.

„Kalade mäss,“ lausus naine Viktorit kaisutades, kuidagi kuum, kuidagi põletav oli kallistus tol hommikul.

Alati, kui Viktor tundis end täiesti üksinda maailmas olevat, ainult tema ja kala, toimus see... mis Aliinal siis, kui ta hõõrus ussipulbrisse oma nõiduslikku ainet. See aine muutis kalad pööraseks; kuid temal juhtus see ilma aineta, ilma hõõrumata, täiesti niisama, tundus, nagu oleks ürgne kutse, ürgne hääl kaikumas vastu ääretust maailmast, hääl paiskus igale poole ja kalad kuulsid seda.

Kork hulpis vaikselt mööda veepinda. Korgi all konks. Konksu otsas ussike. Keerlev pooleksrebitud ussike. Kuid milline! Ta nägi seda järsku väga selgesti. Ussike lõi vett vahtu ja justkui hüüdis midagi. Ta hüüdis kaladele. Viktor ei saanud sõnadest aru, ent kuulis häält. Ta vaatas laisalt, kuidas ussike keerles. Konksu ogaline tipp laperdas laisas laines.

Ja kalad tulid, ujusid lähemale. Et ta nad kinni püüda saaks.

 

PAPP MÖÖDUS TAAS, tehes oma pühapäevast ringkäiku kaldapealsel. Ta ilmselt kontrollis, kas kirikus lausutud sõnast on koguduse hingedes võrsunud vili, aga kunagi ei olnud. Pühapäeva ei pühitsenud keegi.

Hemafor sülgas vargsi peopessa, sest just papp oli see, kes neelas pulmas ja peielauas esimesena kõrist punast kala... mida on tal külarahvale südamele koputada, et elada saab ka ilma tapmata, kalu tapmata!

Miskipärast meenus papile kirjakoht. Jüngrid rääkisid Jeesusele, et neil ei ole rohkem kui viis leiba ja kaks kala, aga rahvahulk vajab söötmist. Mis sai sellest? Ta ei jõudnud mõelda kaugemale, sest nägi üht külameest, kes hoidus teistest eemale pilliroosalkude taha ja tükeldas keskendunult vihmaussi. Teised tükid vingerdasid selja taga karbis.

Viktor võis käsi piiblil vanduda, et tunnikese, mis oli möödas jutlusest, veetis papp punast kala õgides ja lavatsil leiba luusse lastes. Hemafor viis papile alati parimad kalad. Muidugi, ka Viktor oleks võinud viia kala, palju kala, hoopis rohkem kala. Et ta seda ei teinud, siis tõmbas enesele papi põlastuse. Ta oleks ehk viinudki, aga Aliina ei lubanud kunagi. Ütles, et tegu ebausuga. Et kala olevat kristlaste sümbol ja kala süües tunnevad nad, et nendega võib minna samamoodi.

Papp märkas, kuidas tuulisel liivarannal värelevad samasugused valguselaigud kui umbseis ruumides; Koguja rääkis õigesti, et millelgi ei ole päikese all vahet. Selles hõllanduses mõjus eriti jubedalt, kuidas vingerdab väike kaitsetu ussike ning halastamatu kalur riputab ta konksu otsa ja heidab vette söögiks kaladele.

Pärast abikaasa õnnetut hukku oli see muidu vaikne vanamees, nimeks Viktor, muutunud jõhkraks ja hoolimatuks. Mille millestki ta enam ei hoolinud. Jäi iga päevaga aina viletsamaks ja vanemaks ja räbaldus.

Papp kallas Hemafori suunas, kes oli vanem kõigist.

„Jeesus võttis viis leiba ja kaks kala, vaatas taevasse, õnnistas ja murdis leibu ja laskis jüngreil anda need rahvale, ning jagas ka kaks kala kõigile. Kõik sõid ja said kõhud täis. Pärast korjati kokku kaksteist korvitäit leivaraase ja kalu. Ei tarvitse muretseda leiva pärast!“

„Aga kala pärast,“ küsis Hemafor vaikselt. Papp muigutas rääsunud huuli ta ees ning patsutas sõbralikult õlale, et ta ei muretseks... Viktor ei kuulnud, mida rääkis kalahull papp. Kes pidas viha ja sundis ka jumalat viha pidama Viktori peale. Kuid ta nägi selgesti, kuidas nad kahekesi Hemaforiga noogutavad tema suunas. Nad justkui nõidusid tema vastu. Alati jäi Viktor pappi nähes uniseks ja töntsiks.

Ta teadis, et teeb pattu, ent tükeldas edasi. Vihuti tükeldas! Ussid miskipärast laulsid. Kui tal oleksid alles vanad pärmilahused – aga need viskas ta leina pärast tulle –, siis kasvataks ta ise ussid, paraja suurusega ussid, Aliinal olid terved karbitäied usse ja mõnikord tegi ta neist puru, mille raputas marli sisse ja mille uimastav maitse nõrgus vette, sest kalad tormasid nagu hullud marlinartsu juurde ja Aliina püüdis nad kahvaga kinni; on juba hämar, taevas pilve tõmbunud, päike kadunud, jahe, mõtles Viktor ning unustas siis selle mõtte, see oli asjatu mõte. Milleks mõelda sellele, mida ei ole! Isegi papp tegi selle vea...

Jah, papp tegi aina selle vea...

Ta suutis tunda täpselt ära, millise vea papp tegi, ent sõnadesse valada oli seda võimatu.

Hemafor nägi, et Viktor on unine ja kahvatu. Elutu pilk silmis. Vanamees pomises midagi hambutuil huulil, sellest ei olnud võimalik aru saada. Kas need olid üldse sõnad, mida ta rääkis, võibolla maigutas lihtsalt huuli.

Sel silmapilgul ei tahtnud ta sugugi, et Viktor sureks.

 

KONKS LÕNKSATAS. Ussike oli pooleldi elutu, pooleldi elus selle otsas. Kui lähedusse hiilida, oli võimalik teda üllatada. See ei saanud olla väga raske. Uss ei liigutanudki; või vähemalt ei paistnud enam hüüdvat.

Korraks siiski vist veel rabeles – tekkis veekeeris.

Äkitselt sööstis Viktor paigast. Hemaforile tundus, et ta tormab pappi kaisutama või kägistama – papp seisis vee piiril ja laskis lainevirvendustel uhtuda üle kalosside –, kuid ta justkui ei märganudki pappi... möödus neist mõlemast väga lähedalt, pappi vist isegi õlaga riivates, sest peaaegu paiskas ta järsakust alla.

Võibolla vihuti ei märganud Viktor pappi, kes tegi tema kohal ristimärgi. Justkui teistele õpetuseks ja hoiatuseks. Möödus temast käed õieli ja oli justkui pime.

Selle üle, et papp tema lähenemist ei märganud, Viktor ei imestanud. Kui papp oleks olnud õige jumalamees, oleks ta saanud kirikus kätte Viktori hinge. Aga ta oli imelik. Fanaatik, ütles Aliina, kui ta veel siin oli.

Papp vaatas Viktorile imestusega järele ja pomises midagi. Mis kõlas nagu, et aeg on täis ja uskuge rõõmusõnumisse. Krobistas sõrmedega ristimärki vastu oma musta kuube. Seejärel oli näha veel ainult vahune sõõr veepinnal.

Viktor tundis äkitselt, kuidas okas tungib läbi ta huule. See oli valus, põrgulikult valus. Ta viskles kui segane, ent okas oli temast tugevam. Ta tundis, kuidas jõud, suur jõud tirib teda edasi ja ta on kinni püütud. Ere valgus, imeline silmipimestav valgus, kõrbe valgus tungis talle näkku.

Kalamees heitis pervele suure sipleva kala ja näitas seda rõõmsalt teistele. Nad mõõtsid kätega, kala oli suur. Viktor vaatas kalameest, tal olid hall piklik nägu ja tarretunud silmad... kusagil selles kõrvetavas valguses tundus olevat ka Aliina, kusagil üpris lähedal või vähemalt mitte mägede ja merede taga ning ta maigutas ootusärevalt suud ja naeratas. Kalamehed raputasid õnged kuivaks. Oli hommik, tüün hommik, päikesetõus.