Ülekuulaja

Simo Runnel

1.

Kutsun Lenini välja.

"Miks sa oktoobrirevolutsiooni korraldasid?" küsin.

"Kas sa ei saaks minuga vene keeles rääkida?" küsib ta.

"Ei saa. Ma ei oska eriti vene keelt. Ma õppisin koolis esimesest klassist peale vene keelt nii vähe kui võimalik, et minust ei saaks venelast. Oskan vene keeles vaid pisut lugeda," vastan.

"Hästi," ütleb Lenin. "Räägime siis eesti keeles. Ma arvasin, et ma seda keelt ei oska, aga ma olen väga haritud ja saan praegu sellega hakkama. Ju ma olen seda ikka kunagi õppinud, ainult õppimise fakti ära unustanud."

"Sa räägid ja mõistad eesti keelt praegu tänu minule," ütlen. "Kui sa siit lahkud, unustad selle võibolla täielikult. Mul on võimeid, millest sina pole kunagi mõelnudki. Aga miks sa oktoobrirevolutsiooni korraldasid?"

"Vaata," ütleb Lenin. Ma ei ole kunagi selle üle sügavalt mõelnud, kuidas selle korraldamist põhjendada. Mulle tundus, et oktoobrirevolutsioon on vajalik, ja nii ma selle läbi viisingi. Aga sinu soovile vastu tulles ma püian oma tegevust veidi analüüsida. Me mõlemad oleme lähtunud tahtest. Mina ei tahtnud, et endine kord püsima jääks, sina ei tahtnud saada venelaseks. Siin on selge paralleel. Kui sa nüüd ise oma tahtmise ära oskaksid põhjendada, siis ehk oskaksin minagi oma tegevuse seletamiseks põhjenduse leida. Sa veensid mind, et sul on suured võimed. Kui sul nii suured võimed on, miks sa siis ikkagi venelaseks ei hakanud? Sa oleksid sellega kindlasti hakkama saanud, kui sa juba teisigi inimesi eestlaseks teed ja pärast tagasigi muudad. Miks sa küll venelaseks saada ei tahtnud?" Vastan:

"Ma suudan teha ainult seda, mida ma tahan. Venelaseks ei taha ma saada sellepärast, et venelasi on niigi palju, eestlasi aga vähe. Ma tahan, et maailmas oleks palju väikseid rahvusi, aga et nad ei oleks nii väiksed, et nad välja surevad. Kuidas siis sinuga õieti on?" Lenin ütleb:

"Minu võimed on selgelt sinu võimetest väiksemad. Kui juba sina ei suutnud teha seda, mida sa ei taha, siis ei suutnud ka mina vastu tahtmist oktoobrirevolutsiooni läbi viimata jätta. Mulle ilmselt lihtsalt meeldis selline revolutsioon. Sain selle mõtte Marxi teoseid lugedes, ja mulle meeldis Marxi stiil. Siis pidin need tema ideed, millest ma aru sain, ka omaks võtma. Võibolla sain muidugi millestki valesti aru. Aga ma ju nägin Venemaal juba enne kahte revolutsiooni. Siis ma mõtlesingi, et Marx vist midagi sellist tahtiski. Ja mulle ei meeldinud, et revolutsiooni alustavad alati teised ilma minule ütlemata. Mõtlesin, et teen ise ühe ilma teistele ütlemata."

Saadan Lenini ära. Ta ei suutnud kummutada minu teooriat kõige juhtuva paratamatusest. Aga kas oktoobrirevolutsiooni ei korraldanud hoopis Trotski oma sünnipäeva tähistamiseks? Ei, siis oleks Lenin seda öelnud.

2.

Keegi koputab uksele.

"Sisse!" hüian. Uks läheb aeglaselt praokile, ja ukseprakku ilmub Hitleri pea.

"Tule julgelt edasi!" ütlen talle. Hitler astub sisse, aga jääb ukse kõrvale seisma.

"Kas saapad peab ära võtma?" küsib ta.

"Ei ole vaja. Ja võid istuda," ütlen talle. Kui ta on istunud, küsin:

"Mis sind siis siia tõi?" Hitler vastab:

"Ma ei tahtnud tülitada, ma tahtsin ainult küsida, miks Lenin siin käis? Nägin teda siitpoolt tulemas."

"Aga miks see sulle muret teeb?" küsin vastu.

"Teeb ikka muret küll," ütleb Hitler, kelle hääl hakkab enesekindlamaks muutuma. "Teie, eestlased, sõdisite ju minu poolel Nõukogude Liidu vastu. Kas te hakkate siis nüüd kommunistidega koostööd tegema?" Vastan:

"Lenini kutsusin ma siia küll ise, aga teised eestlased ei tea sellest midagi. Ja Lenin ei olnud ju algusest peale kommunist, vaid Venemaal tegutses sotsiaaldemokraatlik partei, nagu sina olid natsionaalsotsialist. Kas teie, kaks vana sotsialisti siis sugugi teineteist ei mõista?" Hitler ütleb:

"Just nimelt, Lenin reetis sotsialismi, mina jäin aga lõpuni sotsialistiks. Miks ma peaksin reeturit usaldama?" Ütlen:

"Oleks võinud arvata, et teie erimeelsused tulevad rohkem sellest, et Lenin oli internatsionalist, sina aga rahvuslane ja rassist." Hitler hakkab kiiremini rääkima:

"Lenin internatsionalist ja mina mitte? Ma ju hoolitsesin kogu Euroopa rahvaste eest. Ma valitsesin kogu Euroopat ja oleksin võinud teiste rahvaste elu põrguks teha, aga ma lasin neil elada ja sõjas vereau kanda." Vastan:

"Aga juute sa ju hakkasid hävitama." Hitler vaidleb vastu:

"Ega ma kõiki juute ei hävitanud. Mu eesmärk oli rohkem, et nad Ameerikasse põgeneksid. Pealegi olen kuulnud, et mu enda esivanemate hulgas oli ka juute, aga ma ei hakanud sellepärast ennast tapma."

"Sa ju lõpuks tapsid ennast," ütlen.

"Ei tapnud," ütleb Hitler. "See, kes ennast tappis, oli minu teisik, kes arvas, et teda hakatakse minu pähe piinama. Ise varjasin ennast kuni loomuliku surmani heade sakslaste kodudes." Vastan:

"Lugesin, et tapsid ise oma teisiku ja varjasid ennast peale seda Franco juures Hispaanias. Aga pidasin seda ilukirjanduseks." Hitler täpsustab:

"Ma ei saanud ju põgeneda läbi vaenlaste vallutatud alade Hispaaniasse. Pealegi, Francot ma ka ei usaldanud, sest ta ei nõustunud kellelegi sõda kuulutama ja saatis rindele ainult ühe vabatahtlike diviisi. Varjasin ennast lihtsate sakslaste juures. Enamus rahvast oli minu poolt, seega keegi mind üles andma ei hakanud ja kõiki kodusid läbi otsida ka ei jõutud." Esitan uue küsimuse:

"Kui enamus sakslasi oli sinu poolt, kuidas siis Jumal sinusse suhtub? Kas elad nüüd taevas või põrgus?" Hitler vastab:

"Raske öelda, kumba ma lõpuks lähen. Viimset kohtupäeva ei ole ju veel olnud." Ütlen:

"Hästi, sa vastasid nüüd minu küsimused ära. Omalt poolt ütlen, et Lenini pärast ei pea sa väga muretsema. Kutsusin ta siia samasuguse uudishimu pärast. Mingit koostööd ma temaga ei arutanud." Lenini nime mainimise pärast muutub Hitler jälle nagu kartlikumaks, aga ütleb:

"See on tõesti kergendus. Ma siis nüüd lähen," ja lahkubki kiirel sammul.

3.

Kuidas nende taevassemineku asjadega ikkagi on? Küsiks mõnelt usumehelt. Otsustan kutsuda Lutheri. Enne kui ma seda teha jõuan, sajab Luther ise läbi lae tühjale toolile. Ta ütleb:

"Nägin, et tahtsid mind kutsuda. Siin ma olen. Hitler valetas, et tema üle veel kohut mõistetud ei ole. Ta elab muidugi põrgus. Inimese üle mõistetakse kohut kohe peale tema surma."

"Ja sina sadasid siia taevast?" küsin.

"Jah," vastab Luther. "Miks Hitler täpselt põrgusse läks?" küsin "Millal ta tegi otsustava vea?" Luther vastab:

"Otsustav viga oli see, et ta ristiti katoliiklaseks. Tal oli veel surmani võimalus pöörduda minu usku ja sellega põrgust pääseda, aga ta ei teinud seda."

"Aga ta on öelnud, et luteri usk on parem kui katoliiklus, sest katoliiklaste keskus on Rooma, luterlaste oma asub Saksamaal." Luther vaidleb vastu:

"Ta valetas üldse palju, sest ta oli katoliiklane. Kui ta ütles, et ta nii mõtleb, siis ta valetas. Tegelikult ta ju sõlmis paavstiga konkordaadi ja ühendas Saksamaa katoliikliku Austriaga. Ja ta võttis oma poliitikas eeskuju Itaalia fašistidelt, kes olid kõik katoliiklased." Mulle meenub, et Luther elas enne Hitlerit. Küsin:

"Aga kuidas sa üldse midagi Hitlerist tead? Kui ma sind kutsuda otsustasin, ei tulnud mulle üldse meelde, et sa surid enne Hitleri sündimist. Minust sa muidugi võisid teada, sest olen võibolla kogemata oma tegevusest sulle varemgi märku andnud. Oleks võinud arvata, et tead Hitlerist ainult seda, mida ta siin olles rääkis." Luther küsib:

"Kas sa tõesti pead ennast Hitlerist millegi poolest paremaks? Olen jälginud pilve pealt nii sinu kui ka Hitleri kogu tegevust. Ma ei tea ainult neid asju, mis juhtusid enne minu sündimist või minu eluajal. Aga kõike, mis on juhtunud peale minu surma, olen ma näinud."

"Ma ei ole Hitlerist parem?" küsin. "Kas mina lähen siis ka põrgusse?"

"Seda otsustab Jumal," vastab Luther. "Näen sinu tegusid, aga mitte seda, kas sa Jumalat õieti usud."

"Aga surnute kohta sa väidad end teadvat. Kas on nii, et luteri usk on õige usk, teised valed?" Luther vastab:

"Põhimõtteliselt küll. Aga põrgusse on läinud ka ristitud luterlasi." Küsin:

"Aga kuidas on nendega, kes elasid enne reformatsiooni algust?"

"Tol ajal polnud luterlased veel lihtsalt oma kirikut asutanud, aga Piiblis olid ju õige usu alused toodud, nii et taevasse mindi ka varem. Piiblis on ju öeldud, et Jeesus läks ka taevasse."

"Katoliku kiriku rajas Peetrus," ütlen. "Kas tema on nüüd põrgus?" Luther vastab:

"Peetrus oli tegelikult luterlane, aga teda ei mõistetud, ja tema järglastest said katoliiklased. Peetrus ise on taevas."

"Tänan," ütlen. Luther tõuseb toolilt, hüppab õhku ja lendab läbi lae.

4.

Vaevalt on Lutheri varbaotsad lakke kadunud, kui põrandast hakkab tõusma sinist suitsu. Algul arvan, et see on seotud Lutheri minekuga, siis aga kerkib põrandast mürina saatel Stalin. Pakun talle tooli, aga ta istub irvitades ja sõnagi lausumata lauale.

"Mis sind veel siia tõi?" küsin. Stalin ei kiirusta vastamisega, vaid võtab taskust piibu, paneb selle suhu, ja piip läheb iseenesest põlema. Kui ta on paar korda suitsu välja puhunud, vastab ta alles:

"Tulin ütlema, et Luther ei tea põrgu asjadest midagi. Hitler ei ole mitte lihtsalt põrgus, vaid seitsmendas põrgus, kõige alumises." Küsin:

"Mitmendas sa ise oled?" Stalin vastab:

"Viiendas. Selles on üsna inimlikud tingimused ja palju hukkamõistetuid. Aga Hitler on seitsmendas põrgus peaaegu üksi. Peale tema on seal veel ainult Trotski ja paar teist kõige suuremat süüdlast."

"Aga kuidas sina ja Hitler tulete põrgust välja, millal ise tahate? Siis on see ju õige leebe režiimiga koht."

"Me ei tulegi välja, millal ise tahame, vaid kokkuleppel Saatanaga. Tema on huvitatud, et tema firma maine hea oleks. Hitler saab välja harva, sest ei austa Saatanat. Mina aga sõlmisin juba eluajal Saatanaga koostöölepingu ja pole seda kordagi rikkunud."

"Nii et sa tulid võimule tänu Saatanaga sõlmitud lepingule?"

"Ei, tänu Leninile. Ma olin piisavalt tugev, et püsida ainult oma jõule toetudes võimul ka peale Lenini surma. Aga Suure Isamaasõja ajal, kui sakslased lähenesid Moskvale, sain aru, et kuna protsessid on üldjuhul pöördumatud, siis üksi ma enam Hitleri vastu ei saa. Siis otsustasin lõpuks Saatana pakutud lepingule alla kirjutada."

"Millal Saatan selle pakkumise tegi?"

"Ta saatis oma esindaja minu isaga rääkima juba enne minu sündimist. Isa nõustuski mind Saatana sulaseks andma. Kui sain kolme aastaseks, tuli Saatan isiklikult mulle järgi. Aga ma keeldusin temaga kaasa minemast, sest minu arvamust poldud küsitud. Isa ja Saatan kimbutasid mind edasi. Enda kaitsmiseks otsustasin minna vaimulikku kooli."

"Nii et vanemad sind sinna ei pannudki?"

"Vanemate juurest põgenesin kohe peale Saatana külaskäiku. Elasin vahel tänaval, vahel sõprade pool. Vanemad jälitasid mind ja said vahel kätte, aga põgenesin alati uuesti."

"Aga milles see Saatanaga sõlmitud leping seisnes?"

"Kohustusin loobuma maailmarevolutsiooni läbiviimisest ja piirduma ainult naaberriikide vallutamisega, teiseks pidin talle oma sõdureid ohverdama, kolmandaks pean põrgus läbi viima ideoloogilist kasvatust. See pole enam kommunistlik, vaid Saatana ideoloogia."

"Esimene punkt tundub imelik. Ütlesid ju, et sakslased oleks sind ilma selle lepinguta võitnud. Miks oli siis vaja tingimata maailmarevolutsioonist loobumist kuulutada?"

"Mõtle loogiliselt. Kui ma Saatanaga juba lepingu sõlmisin, omandasin ka jõu maailmarevolutsiooni läbiviimiseks. Revolutsiooni oleksin saanud alustada ka üleni vallutatud maal, aga ma ei tahtnud hetkekski lüiasaamist tunnistada. Aga Saatan juba kutsub mind." Ta sukeldus põrandasse ja ruum täitus mõneks ajaks uuesti sinise suitsuga.

5.

Hakkan lõpuks oma teooriates kahtlema. Arvasin varem, et kõik ajaloos toimuv on ette määratud. Minu erinevad külalised räägivad aga selle kohta erinevaid jutte, erinevusi on ka loetuga. Võibolla siis polegi olemas kõikemääravat algpõhjust, vaid iga isik on tegutsenud erinevas reaalsuses? Sel juhul olen saanud kontakti ainult nendega, kellega minu reaalsus kokku puutub, samal ajal kui sellest väljaspool võib olla vägevamaid tegelasi. Või saan tungida kõigisse reaalsustesse ja olengi sisenenud erinevatesse, mis on omavahel vastuolus? Tuleb järele mõelda. Kes jäävad minu reaalsusest väljapoole? Kunagi arvasin, et olemas pole Jumalat ega Saatanat, seega minu tolleaegses reaalsuses neid ei olnud. Ja neid pole ma veel välja kutsunud, seega puudub mul nendega ka praegu õige kontakt. Ajalooraamatutes on neist juttu kui kuskil kaugemal viibijatest. Jumalast on veel juttu, Jeesust on peetud isegi tema maapealseks kehastuseks. Saatan jääb aga kaugeks. Võtaks kõigepealt kontakti Saatanaga. Kui see õnnestub, siis mõtleks mõne ajaloolise isiku ise välja ja prooviks temaga kontakti saada, või siis püiaks kontakteeruda kellegagi, keda ma ei oska isegi välja mõelda. Aga Saatana siiatulek võiks mulle ohtlikuks kujuneda. Parem helistan talle, enne kui ta minu mõtete peale ise kohale tuleb. Valin Saatana oletatava numbri.

"Hallo!" kostab torust.

"Kas Saatan?" küsin.

"Ei, Jumal," vastatakse torust.

"Vabandust, ma vist eksisin numbriga. Jumalat ennast ei tahtnud ma küll tülitada," ütlen.

"Kulla sõber," kostab torust. "Kas sa siis ei ole kuulnud, et Saatan ja Jumal on üks ja sama. Mõtle ise, miks on maailmas muidu nii palju häda ja viletsust. Kui Jumal oleks hea ja kõikvõimas, kuidas ta oleks saanud siis sellise maailma luua?"

"Aga paljud inimesed on eluga rahul," ütlen. "Ei saa öelda ka, et maailm oleks täiuslikult halb. Võibolla on paradiis siiski olemas? Luther ise ütles, et ta elab taevas. Kas ta siis valetas?" Torust kostab naeru.

"Sa küsid Saatana käest, kas keegi valetas. Miks peaks Saatan sulle tõtt ütlema. Kui Saatan ütleb sulle, et ta on sama, kes Jumal, miks sa siis kohe teda usud? Miks sa ei helistanud Jumalale endale, kui eeldasid tema olemasolu. Tema oleks sulle ju tõtt rääkinud."

"Kuidas siis on, kas on Jumal Saatanast eraldi olemas või ei ole? Minu ettekujutuses ei tohi Jumalat ilmaasjata tülitada."

"Niisiis, sa unustad juba minu argumendid Jumala olemasolu vastu. Aga miks sa ei võiks tema poole pöörduda. Iga usklik ju pöördub palvetes Jumala poole. Sina suudad rohkem. Sa suudad ära arvata kõigi telefoninumbrid. Mõtle, kas sa ei sooviks minu nõuannet järgida." Torust kostab uuesti naeru ja toru pannakse hargile.

6.

Oleksin tahtnud Saatanalt küsida veel Stalini ja Hitleri kohta. Helistan õige talle uuesti? Aga ta ise ütles, et tema sõnu pole vaja uskuda. Ja ta oli esimene, kes selgelt endale vastu rääkis, seega ta pidi vähemalt mingil hetkel valetama. Kas ei peaks järgima tema soovitust helistada Jumalale? Jah, ma aiman, mis on Jumala number. Aga kui sellel soovitab helistada Saatan, siis on see arvatavasti lõks. Ta tahab, et Jumal minu peale vihastaks, või on ta tõesti ise Jumal ja sellel ahvatlevamal numbril talle helistamine oleks nagu kolme veretilga andmine. Aga kui Saatan ja Jumal on üks, kas ei oleks siis targem temaga hästi läbi saada püüda ja tema soovitusi järgida? Siiski, kui ta on olemuselt kuri, ei aitaks tema kurjuse vastu arvatavasti ka talle kuuletumine. See, et ta pole suutnud kogu maailma põrguks muuta, näitab, et teda peab taskaalustama mingi heatahtlikum jumal. Võibolla suudan seda kuidagi ka ise teha. Igatahes kohe praegu ma Jumalale ei helista, sest praegu oleks see selgesti lihtsalt Saatanale kuuletumine. Kui Jumal on Jumal, siis näeb ta ise, milles on probleem ja saadab mulle signaali, kui tahab, et ma talle helistaksin.

Aga nüüd prooviks võtta ühendust mõne väljamõeldud ajaloolise isikuga. Mõtlen näiteks välja, et Marsil on elu ja kõik sealsed riigid on ühendanud kuningas Fath. Kutsun ta siia. Proovin teda kutsuda, aga ta ei tule. Heliseb hoopis telefon. Võtan toru ja kuulen kurja häält:

"Siin kuningas Fath Marsilt. Mis sul arus on, et sa elusat inimest kutsud? Mul on praegu koosolek. Terve planeedi asjad tahavad otsustamist. Tegele parem oma surnutega. Või kui sul tõesti on mõni hea ettepanek, siis helista. Sinna ma ei saa tulla. Ja sa solvasid mind, kutsudes mind kuningana. Olin oma esialgses kuningriigis tõesti kuningas, aga pärast planeedi vallutamist peavad alamad ja võõrad mind keisrina kõnetama." Vastan:

"Jah, mul on ettepanek. Ettepanek seisneb selles, et teeksime koostööd Maa ja Marsi ajalugude võrdlemisel. Üks olulisemaid küsimusi on seejuures, miks su riiki ega mingisugust Marsi elu Maal märgata ei ole. Alles sinu telefonikõne on esimene signaal sealt." Fath vastab:

"Sa tuled vägevama tsivilisatsiooni esindajale rumalaid küsimusi esitama. Kas ma peaksin sulle kõik oma teadmised edasi andma, et tekitada konkurentsi Universumi vallutamisel? Hästi, kõige elementaarsematest asjadest võin ma ju rääkida. Ega meie Marsi astronoomid ka Maal elu pole avastanud. Erinevad tsivilisatsioonid koosnevad erinevast mateeriast, mistõttu ei ole üksteisele nähtavad. Vaimsed isikud teavad seda, aga neid on vähe. Minuga on Maalt kontakti võtnud ainult Jumal ja Saatan, sest Maa on ilmselt kõige mahajäänum planeet terves Universumis. Alles täna muutusid ka sina kontakteerumisvõimeliseks."

"Kas sa oled siis vägevam ka meie Jumalast ja Saatanast ja kavatsed nad koos kogu Universumiga oma võimule allutada?"

"Ma pole midagi öelnud!" karjutakse torru. Jälle pannakse toru hargile.

7.

Nüüd on põhjus Jumalale helistamiseks olemas. Teda tuleb Fathi eest hoiatada. Fathi olemasolu osutus ju tõeks, siis võib ka kõik, mis ta rääkis, tõde olla. Ja tõendeid sellest, et Jumal on vaid kohaliku tähtsusega tegelane, oleks võinud ju ka varem leida. Miks peaks olema meie planeet maailma kese, kui ta ei asu ei Universumi ega Galaktika keskpunktis? On öeldud, et Jumal elab taevas. Miks peaks taeva all mõeldama maailmaruumi Maa atmosfääri asemel? Ja Luther ju ütles, et ta elab pilvel, mitte Universumist väljas. Ja Stalin tuli oma jutu järgi põrgust, kui ta tuli maa alt. See tähendab, et teistel planeetidel peavad oma põrgud olema.

Valin Jumala numbri. Torust kostab erakordselt vali hääl:

"Mis on sul mureks, mu poeg?" Küsin:

"Jumal vist? Kas sa tead, et Fath haudub terve maailma vallutamise plaane?" Jumal vastab:

"Selle maailma vallutamise. Ja kas ei hakkaks ka sa ise meeleldi Jumalale vastu? Miks ei kuule ma su palveid?" Küsin:

"Kas telefonikõne ei või käsitleda palvena? Miljonid inimesed palvetavad, aga tulemust ei ole. Fathi järgi olen mina vägevaim inimene. Kas ma ei peaks siis kogu oma jõudu mängu panema, et teisi aidata?" Jumal küsib:

"Teisi aidata? Kas sa ei pidanud alles hiljuti oma eesmärgiks kõigest ajaloo uurimist? Isegi Leniniga ei tahtnud sa koostööd teha." Küsin:

"Kas teiste aitamine ikka ongi nii halb? Varem ma ei teadnud, mida ma saan teiste heaks teha. Nüüd võtsin kontakti ühe elavaga ja mulle hakkas tunduma, et ta on ohtlik. Ja ma unistasin, et kui saan kontakti Jumalaga, siis saan teada põhilised tõed maailma kohta. Ega sa viimati Saatan ei ole?" Jumal vastab:

"Ma olen juba kolmas elav, kellega sa telefonis räägid. Ja mina pole öelnud, et teisi ei tohi aidata. Aga selle tegemiseks on teatavad reeglid. Mina olen sind aidanud sellega, et lõin Saatana ja Fathi. Jah, Saatan on Jumal, nii nagu ka sina oled Jumal. Kogu maailm on Jumal."

"Kui olen osa Jumalast, siis kõnetan oma teist osa juba julgemalt. Mul on veel üks mure. Ma tahaksin teada, kas ma lähen taevasse või põrgusse. Kas selle kohta on juba mingit selgust?"

"Oota, ühel päeval saad sa teada. Palveta ja ole telefoniga ettevaatlik." Mulle tundub, et see on vihje, et ma kõne lõpetaksin. Ütlen:

"Hästi, ma lõpetan," ja panen ise toru ära.

8.

Nüüd prooviks veel kutsuda välja kellegi, keda ma ei oska välja mõelda. Võibolla on kõik senised vestluspartnerid olnud mu enda väljamõeldised. Aga kujutlematut ma ei oska ju välja kutsuda. Ka tema telefoninumbrit ei tea. Aga võin välja mõelda isiku, kes kõiki telefoninumbreid teab. See peab olema elus isik, et olla kursis uuemate numbritega. Fath soovitas mul kutsuda välja ainult surnuid, aga mõtlen välja, et see isik on sõbralikum.

Niisiis, kutsun ta. Sein minu ees hakkab lainetama. Kui lainetamine lõppeb, näen seinal peeglit ja selles enda peegelpilti. Küsin:

"Kas ma mõtlesin nüüd välja ennast, peegli või enda peegelpildi?" Peegelpilt vastab:

"Sa mõtlesid välja ennast. Kui sina neid numbreid ei tea, ei tea neid keegi. Proovi välja mõelda. Ma saan muidugi aru, et mõtlemine on raske. Aga lõpuks võib suure pingutusega jõuda tulemuseni, mida algul ei ole." Ütlen:

"Aga ma tahan ju selle numbrit, keda ma ei suuda välja mõelda. Kui ma ta välja mõtleksin, oleks ta keegi teine." Peegelpilt vastab:

"Proovi. Katsu leida lahendus." Mul tekib üks lootus:

"Aga kas Jumal ei saaks seda numbrit öelda?" Peegelpilt vastab:

"Jumal teab ainult reaalse maailma asju. Ta on loonud kõik, mida ta vähegi luua oskas."

"Niisiis, mina pean suutma välja mõelda rohkem kui Jumal luua? Ja see, mille ma välja mõtlen, on samas kohe olemas. Ega sa ei taha öelda, et mina olengi ainuke õige Jumal, mitte ainult osa Jumalast?" Peegel kukub põrandale kildudeks. Võtan maast ühe killu ja ütlen selles asuvale peegelpildile:

"Sa oled endiselt siin. Vasta!" Peegelpilt ütleb:

"Ei vasta. Mina olen kõigest peegelpilt. Kui sa ise ei vasta, kuidas saaksin siis mina vastata?" Panen killu käest. Mida Jumal mulle ütleski? Et ma palvetaksin. Laskun põrandale põlvili, panen käed kokku ja ütlen lae poole vaadates:

"Jumal, palun anna mulle kellegi telefoninumber, keda ma ei oska välja mõelda!"

Keegi ei vasta. Ja ometi ma ju tahan, et keegi vastaks.