Simo Runnel
Uurija istub töötoas ja kutsub välja Lenini. Järgmistes episoodides peab ta kõnelusi teiste ajalooliste või muidu tähtsate isikutega. Tundub, et kõik on võimalik. Siiski ei möödu maailma avastamine probleemideta.
Simo proosa aluseks on väga tugev maailmavaateline põhi. Maailmavaate kui sellise olemasolu on miski, mida ilmselt paljud tänapäeva inimesed ei tunnegi. Oma maailmavaatest lähtuvalt on Simo Runneli kirjutatu võrdlemisi erinev teiste praeguste eesti kirjanike loomingust. Samas on see vaade maailmale väga kaasaegne. Olen Simo tekste vähesel määral lugenud ja mind üllatab alati, kuivõrd sujuvalt Simo vahetab ära Eesti Vabariigi karmi kapitalistliku reaalsuse teatavat tüüpi unenäolise või mütopoeetise tegelikkuse vastu, ilma et sellised üleminekud tekstis oleksid üldse märgatavad. Simol on võime liikuda vabalt erinevate aegade vahel ja seega pole midagi imestada, et tema tegelasteks on äkki Lenin või kes iganes. Simo on saavutanud kirjaniku jaoks ühe väga haruldase seisundi ? vähemalt mulle kui lugejale näib, et aega ei ole tema jaoks olemas. Aega kui päevade kronoloogilist ja ühesuunalist jada. Ta on saavutanud hämmastava lihtsuse ja kerguse, kuidas liikuda erinevate aegade vahel. Ühendavaks lüliks on inimese siin maailmas ehk konkreetses ruumis eksisteerimise kõrgem põhjuslikkus. Selles mõttes pean Simo tekste religioosseteks, kuigi ma ei ole tema käest iial küsinud, mis jumalat ta usub. Aga tema tekstides on alati tuntav väga tugeva ja põhjendatud taustsüsteemi ehk maailmavaate olemasolu.
Piret Bristol
lisainfo
viide