Kas armastus või surm

Ville Sonn

katkend traktaadist "Humanus"

8. Väljasaatmine Maale.

Lend oli kauge ja kiire. Väljasaadetud kõrvalsündinud püüdsid meelde jätta galaktikaid ja tähtkujusid, millest mööduti. Kuni hakkas paistma helesinine, valgetes pilvedes, üha suurenev Maa.

"Maa, sina armas ja soe - madala karvaga loom!" (Heino Lemmik "Universum").

Aparaat laskus palmidest ääristatud päikeselisele tasandikule. Haljas kuum Aafrika, kus savannides ja troopilistes metsades põuad vihmadega vahelduvad, kus sadu tuhandeid aastaid manner muutumatult jääst vabana püsinud on. Looja paiskas väljaküüditatud kurjad alguses soodsatesse tingimustesse. Kas Etioopia kõrgustikule? Niiluse äärde? Kes mäletab?

See sündis vaid mõnekümne (kes mäletab, saab auhinna! - Kas 20, 30 või 60 …?) tuhande aasta eest.

Kõrval sündinud, kurjusele kalduvad, "Humanuselt" küüditatud visati sõidukist välja, see kerkis ja kadus uimkiirelt mahajääjate silmist. Nad vaatasid kaua veel üles, et meelde jätta seda suunda, seda teed ja tähtkuju, kust tuli ja kuhu kadus kodune kosmosesõiduk. - Orion? - Oli imelik tunne ja lootus, et ehk tullakse neile kunagi uuesti külla, et ehk võib-olla tullakse neile kunagi siiski veel järele ja viiakse kõrvalsündinud-nõrgad-rumalad-kurjad tagasi inimkonna õnnelikku päriskodusse - "Humanusele?"

Just sellest silmapilgust saadik on inimesed maakeral harjunud ikka üles taeva poole vaatama.

Taevalaotusse vaadatakse kadunud õnne leinates, igatsedes, unistades, uut õnne oodates ja paludes.

Tähti ja tähtkujusid ei olnud Maal päeval üldse näha.

Tühi helesinine taevas, mis hoopis heledam, kui päriskodus. Pilverünkad. Ainult üks valguseallikas.

Hingata oli õnneks sama kerge kui koduplaneedil. Õhk oli soe, kehakattega probleeme ei tekkinud.

Masendatud homo sapiensid istusid lööduna maha, kokku umbes 50 meest ja naist.

Peagi läks kõht tühjaks, nad tõusid ja kõndisid metsa poole, astusid palmipuude alla, kus lai tasane jõgi jooksis. Leidus ju siingi taimede vilju, mis hästi maitsesid. Üks jõe kaldale astunud uudishimulik sapiens karjatas äkitselt õudse häälega ja ümber vaadanud kaaslased nägid õnnetut suure krokodilli lõugade vahel agoonias visklevat. Vastu õhtut tappis ühe naise džunglist väljakaranud lõvi. Samuti vastu õhtut hakkas veel üks oiates kõhtu kinni hoidma ning ta suri peagi krampides. Kangestunud sõrmede vahele oli tal surutud ilmselt mingi mürgise taime sinakasmustad marjad.

Lagendikul oli igatahes ohutum, pimenedes koguneti kosmosesõiduki maandumispaika. Tihedalt ja kartlikult end üksteise vastu surudes uinuti kobaras, kusjuures mõned neist valvasid, vahtides unetuna ärevalt džungli poole, kuulates esmakordselt öiseid võõraid loodusehääli.

Kolmandal päeval leiti väikese sissekäiguga avar koobas, mida oli kerge valvata ja kaitsta. Seal aga elutses rühm mingeid kahejalgseid karvaseid elusolendeid, vist pitekantroopuseid või nende järeltulijaid. Hämmastunult põrnitsesid "Humanuselt" väljasaadetud inimesed ning Maa päriselanikud mõne hetke üksteist. Siis äkitselt rabati kaasa oma jämedalt töödeldud pihukirved ja põgeneti kabuhirmus kogu hõimuga tulistvalu koopast välja, kadudes ärevalt kisades džunglisse.

Neil looduse lastel - küttidel, kaluritel ja korilastel - ei tulnud pähegi kutsumata külalistega kakelda või võidelda. Küll aga hakkas oma eluruumi ja toidu pärast üsna pea sõdima kurjusele kalduv inimene.

Nii lihtsalt vabaksjäänud koopasse asusid 47 kõrvalsündinut elama. Koopaseintel leidus primitiivseid joonistusi. Sapiensid joonistasid ka omalt poolt pehme pruuni kiviga lahkunud kosmosesõiduki, tuttavad galaktikad, krokodilli, lõvi, ahvinimesed ja ka iseendid.

Homo sapiensi ajastu planeedil Maa oli alanud.

***

Seisan ainiti keskendudes oma metsateel, ma kõhklen. Kas mul ikka õnnestus inimkonna algust näha?

9. Energia vähesus, telepaatia kadumine. Pahed.

Mulle tundub teekonna algus robustne ja raske olevat. Homo sapiens pidi ellujäämise nimel vaeva nägema ja päevast päeva võõra keskkonna takistustega võitlema.

Prooviti söögiks kõlbulikke taimi. Kord troopilise metsapõlengu järel leiti tules hukkunud gasell, mille poolkõrbenud liha toiduna kõigile meeldis. Ka toodi hõõguvad tukid koopasse, nii hakati lõkketuld põletama ja õpiti tuha all hõõguvaid süsi säilitama. Sellist kummalist vigurit nagu lahtine tuli, planeet "Humanusel" ju ei olnud. Seal ülal oli energia, mida sai tahte abil kergelt reguleerida.

Algas loomade küttimine ja kalastamine. Avastati hulgaliselt viinamarju. Kord jäid marjad kauemaks seisma ning läksid käärima. Inimene avastas, et käärinud mahl paneb pea pööritama ning sunnib veidras lõbusas meeleolus lollusi tegema. Peapöörituse ajal võis ka jälle kord pilte "Humanuselt" näha.

Mõned mehed hakkasid sellest ajast peale mahla spetsiaalselt kääritama ja jooma.

Mõned naisedki hakkasid koos meestega jooma.

Alkoholism Maal oli sündinud.

Purjuspäi pandi toime esimene grupiviisiline seksiorgia Maal. Jumalat ju niikuinii kusagil tunda ei olnud, kuid seks on nii mõnus, litsilöömine on nii mõnus. Mis siis muud, kui anna aga minna! … Karistust justkui ei olegi? - Pikkamööda hakkasid aga joodikud ja seksiorjad tajuma, et seal kus varem olid hingeelus veel jäänud fantastilisi pilte "Humanuselt," oli nüüd fantastiline peldik … Sest inimese hing ja vaim samastati joomise ja seksiga. Oleks veel, et hing ja vaim kadunuks inimese seest üldse ära, siis olnuks hulga kergem. Kuid hing oli ikka veel alles - ja ta haises peldikuna.

Paha lugu, paha lugu. Ainult et ise ja omaenda organiseeritud hingeline peldik. Esimene veendunud alkohoolik tuigerdas purjuspäi kuristiku servale "vett laskma" ja kadus äkitselt teiste vaateväljast. Jumal vist andis joodikutele esimesed õppetunnid. Küllaltki konkreetsed.

Veendunud alkohoolikud pidid küll algusest peale enese ees vaid hukutavat kuristikku nägema.

Kas jumala tahe?

Niisiis ei või joodik küll kurta, et jumal ta maha jätnud oleks. Kuid ega tõeline joodik vist ei kurdagi.

Veendunud joodik põletab teadlikult oma olemust. Halastamatult. Talle antud aega sünnist surmani, mis täidetud raskustega, joodik lihtsalt hävitab. Ta loobub püüdlustest, arengust ja muust taolisest jampsist.

See on loomulikult laiskus, aga ka kõrgem kosmilis-filosoofiline protest.

Sest joodik tajub, et inimene on jumala ebaõnnestunud looming, ta ei usu, et inimesest elu jooksul maakeral üldse midagi mõistlikku kasvatada võiks. Asi on lootusetu. - Joo siis pigem end surnuks.

***

On selge, et päriskodust ääretult kaugel jumal ei ava enam inimese teadvuses õpetlikke pilte vajalike tehniliste lahenduste kohta. Mehed ja naised pidi ise oma käega kõike tegema ja järele proovima. Läks aega, enne kui terav kivi ja teivas kasutusele võeti. Toimus imelik retrospektsioon - Alguses mitmed põlvkonnad küüditatutest veel mäletasid "Humanuse" elu ja andsid seda kõike ka lastele edasi.

Esimesed väljasaadetud põlvkonnad püüdsid mitte unustada seda kõrget teaduslik-tehnilist taset, mis rahval "Humanusel" olnud oli. Ometi see tase ja need head teadmised ununesid vääramatu kiirusega. Pikkamööda ununes kõrgeltarenenud päriskodu ning inimene Maal elas vaevaliselt koopais ja metsades.

Kuid inimese aju kõrge potentsiaal jäi ju alles. Uutel põlvkondadel oli midagi alateadvuses pidevalt säilinud. 500 aastat pärast Maale väljasaatmist nägi mõni "Humanust" ootamatult unes. Mõnel andekamal aga tekkis kõrgtehnoloogiline sisekaemus mõne tuhande aasta pärast ootamatult ka ilmsi. - Fantaasias ilmuvad kummalised värvilised pildid silme ette. Seal on keerulised tehnilised seadmed, kunstiteosed, imeolendid ja imehääled. Alateadvus säilitab tuhandete põlvkondade vältel geneetiliselt hoitud mälestuse õnnelikust päriskodust? Aastatuhandete vältel hakati Maal uuesti aeglaselt arenema, hakati "jalgratast" leiutama.

***

Platon kirjutab ("Phaidon") sellisest oma arvamusest, et inimese õppimine on üksnes meenutamine. Selle meenutamine, mida inimese hing oma eelmistes eludes juba teadnud oli. Platon väidab ka, et täielik teadmine on inimesel juba sündimise silmapilgul kaasas. Mõte tõestamata alusel, reinkarnatsioon on tõestamata. On pigem muinasjutu taoline idee?

Aga milleski on Platonil õigus. Kui ta õppimist meenutamiseks arvab.

Sest inimkonnal võib alateadvuses ja aju suures potentsiaalis olla säilinud eeldus päriskodus "Humanusel" valitsenud teadmiste kõrgest tasemest. Sel juhul on loomulikult igasugune õppimine kõige avaramas tähenduses selle meenutamine ja taastamine, mida inimkond "Humanusel" kord juba teadis.

***

Mehed hakkasid käte jõul elamiseks kõlbulikke hooneid ehitama, meenutades neid elamuid, mis "Humanusel" olid. Maakeral oli aga ehitada raske. Lapergused kivid, džunglis maha langenud puutüved ja oksad tuli kõik lihaste jõul kokku tirida ja kuidagimoodi hüttideks ning onnideks kokku seada. Mingit tehnilist abi või jumalikku energiat polnud siin paraku kusagilt võtta.

Mehed käisid järjest kaugemal ja õppisid uut kodu tundma. Siin ja seal sai mõni jälle hukka. Üks mees proovis kord peale tublit sööki heas tujus olles ka siin planeedil lendu tõusta ning otse üle kuristiku minna … Rohkem keegi enam kunagi maakeral üksnes palja tahtepingutuse abil üle kuristiku lennata ei proovinud! Energiat oli inimese ümber ja ta sees siin hoopis vähem kui päriskodus. Keha oli nüüd märgatavalt raskem, liigutused aeglased. Sellest tulenevalt hakkasid inimesed iga põlvkonnaga Maal rohkem oma keha pingutama ja rohkem sööma, muutudes üha kogukamaks ja lihaselisemaks. Keha kaudu saadavad aistingud ja tajud muutusid üha olulisemaks, tekkis märkimisväärne tunnetus. Üha vähem aga läks tarvis vaimu ja sisekaemust. Homo sapiens mõtlejana - mandus Maal esiotsa tublisti.

Ja kehaline materiaalne olek muutus üha tähtsamaks. Keha on Maal reaalselt ülitähtis tänagi.

Lennuvõime kadumine oli veel väike häda. Kohe esimesel minutil selgus, et planeedil Maa ei saa üldse telepaatilisel teel suhelda. Mõtted ei kandunud selgelt tajutavatena enam ühelt inimeselt teisele, nagu see "Humanusel" oli. Suurimas hädas hakati omavahel käte ja jalgade abil žestikuleerima, mis on aeglane ja vaevaline kommunikatsioon. Ühel või teisel tuli ka pähe hüüatusi tekitada, kui mingile tegevusele või asjale žestiga viidati. Pikkamööda kujunesidki erinevate asjade ja nähtuste jaoks vastavad eri hüüatused ja häälitsused. - Inimesed õppisid aja jooksul kõnelema. Kirjutamine algas 4. aastatuhandel e. m. a. sumeri piltkirjast ehk piktograafiast. Järgnesid sumeri-babüloonia-assüüria kiilkirjad jne. Hiina hieroglüüfe, mis väljendavad mõtteid (pole vaid pildid) ja loodud 2500 aastat enne meie aega, on leitud Ida-Hiinast

Kusagile ei tulnud jumal maha, polnud näha ega tunda tema kuldkollast energiapilve, valgusesammast.

Mehed vaatasid taevasse, mõtlesid kosmosesõidukile, et see võib uuesti tulla. Ehk viiakse nad siis jälle päriskodusse! Aga kosmoselaev peab ju õige maandumiskoha ära tundma. Et nad kohe näha ja ära tunda oleksid. Kiiresti hakati suuremat maandumismärki ehitama. Kanti suur hunnik heledamaid kive kokku, et kosmosest tulles paremini näha oleks. Hunniku tipp suundus taeva poole just "Humanuse" suunas. Kangrule anti enam-vähem selle galaktika väline kuju, kus "Humanus" tiirles. Et kodust tulnud nad ikka kohe ära tunneksid. Lagendikule joonistati terava esemega pehmet pinnast kraapides, hiigelsuuri vaid "Humanusele" omaseid mõisteid.

Inglismaal Salisburyst põhja pool, rajati veel pronksiajal, teisel aastatuhandel enne meie aega, selline kutsuv märk "Humanuse" kosmosesõidukite jaoks. - Stonehenge - kivikangur. See on ju "Humanuselt" - päriskodust - kosmosesõidukiga tulnute poolt rajatud. Õigus on neil õpetlastel, kes seda paika iidsete astronoomiliste vaatlustega seovad. Ehitatud ülimalt täpselt taevakehade asendit ja liikumist arvestades. Tohutu rasked kivilahmakad asetati täpselt oma kohale "Humanuse" saadikute jumaliku energia abil.

Bermuda kolmnurga sisse rajasid "Humanuselt" saabunud õnnelikud inimesed suure püramiidi, mis kolm korda Cheopsi püramiidist suurem. See oli nii maandumismärk kosmosesõidukitele kui ka maakera tuumast eralduva energia kogumise ja tankimise koht. See tankla töötab ka täna suurepäraselt.

10. Armastus, lapsed. Surematus.

Hukka saanute asemele sündisid varsti uued - esimesed Maal sündinud lapsed.

Armastus. Ühe inimese igatsus teise inimese järele. Mis see on, millest see tuleb?

Platoni dialoogis "Pidusöök" on komöödiakirjutaja Aristofanese esitatud müütiline lugu poolikutest inimestest. Selle kohaselt elanud Maal kunagi koletuslikud olendid androgüünid, kellel neli kätt ja neli jalga ning üks pea, millel kaks eri poolde vaatavat nägu. Koletis keerles oma kaheksal jäsemel, veerles edasi liikudes rattana. Need olevused olevat plaanitsenud koguni taeva ja jumalate alistamist. Peajumal Zeus otsustas nad siis pooleks lõigata. Apollon pööras Zeusi käsul poolitatul näo lõikekoha poole, et olend oma vigastusi nähes varasemast hoopis tagasihoidlikumaks muutuks.

Poolikuteks, lestakala taolisteks muudetud inimesed kannatasid lahusoleku ja üksinduse all ning aina otsisid oma teist poolt, et jälle ühineda. Nõnda siis otsivad inimesed tänapäevani mööda maailma oma teist poolt. Eros pole muud, kui inimese igavene püüdlemine esialgse terviklikkuse poole.

Tervikuks ühineda kaks teineteise järele igatsevat inimest, kaks teineteist leidnud armastajat paraku enam ei saa. Kuid nad ühendavad ennast tervikuks - oma lapses.

Ma ei usu, et õnnelikus päriskodus "Humanusel" inimesi poolitati, kuid müüt on väga ilus.

Igatsus Maal. - Armastavad noored ühinesid soojal suveööl. Noormees uuris kõige kallima neiu silmi ja nägi neis tuhandeid säravaid tähti süttimas. Noormehe meelest võis armastatud neiu silmades, kui ikka väga sügavalt neisse silmisse vaadata, tõesti-tõesti jumalat ennast näha. Ja õnnelikku päriskodu.

Noored emad tundsid haledust ja armastust nende abitute väetikeste vastu, kelle elu uutes tingimustes halvasti kindlustatud oli. Ikka ja jälle tõstis mõni emake oma silmad üles taeva poole, otsis tuttavaid tähtkujusid, mõtles päriskodule ja palus härdalt. Kahel käel tõsis ema oma lapse taeva poole. Noore naise huuled liikusid tasa - tema mõtted lendasid kuuma soovi ja härda palvena jumala poole.

"Suur jumal ja Looja, kas sa kuuled mu häält? Oh, kuula mu palvet! Mu väikseke on nii nõrk ja abitu, palun, aita teda! Minu väikseke on ju meie kõigi ühine uus lootus - ta kasvab loodetavasti paremaks kui meie ise oleme, meie - tema ema ja isa. Tema juba kunagi kurjaks ei saa, tema juba iialgi tapma ei hakka, tema - minu nii armas-armas väikseke … Mu lapsukese kasvatan ma ikka kindlasti heaks ja armastavaks, nii heaks, et sa võid tema küll julgesti jälle meie õnnelikku päriskodusse "Humanusele" tagasi võtta! Anna talle armastust, kallis jumal, palun, anna talle rohkem jõudu armastuseks!"

Väiksekese sündi oodates ja ta õnne eest jumalat paludes tuli jumalavalguse kuldne energiapilv jälle natukeseks maha. Noored oleks kui ääretul lagendikul kevadlilli korjanud. Lõputud sülemid helesiniseid õnnetoovaid kevadlilli, mille igalt õiekeselt jumala armastus tillukese päikesena vastu naeratas.

Aeg elada, aeg armastada.

Armastavad noored vanemad saavad jumalat tunnetada. Jumal on ligidal. Jah, muidugi, mu väikseke on justnagu issanda taevane ingel - ilus, hingelt puhas, hea ja armas.

Lapsed on lootus.

Jumala lootus. - Inimeste lootus.

Jumalgi loodab, et need väljasaadetud kõrval sündinud iga uue põlvkonnaga paremaks, õnnelikumaks ja tugevamaks saavad. Kurjusest vabanevad. Et nad kunagi paljude põlvede järel kord kaotatud õnnelikku päriskodu väärivad. See on jumala põhiline lootus.

Lootus, et meie lapsed on paremad kui meie.

Kuid maakeral on armastuse ustav ja truu hoidmine hoopistükkis raskem kui "Humanusel." See nõuab lakkamatut pingutust, nõuab tugevaid inimesi. Sest Maal on jumal kaugel, kuid surma lähendavad tegurid on igal pool, surmahirm on ligidal. Pole asjata inimesed laulnud (nii lauldi sõjas):

"Arm, sinuni on kauge minna, kuid neli sammu surmani! …"

Abielurikkumine on - surm.

Homoseksualism on - surm.

Iseloomu nõrkus, laiskus, mugavus ja kahjulikud harjumused on - surm.

***

Astuvad ema ja isa oma mõnekuise väiksekesega Maa avaral lagendikul. On südasuvine ilm. Tuuletu. Vaid metstukad ja -salud kasvavad vabalt siin ja seal kesk õõtsuvaid laiuvaid rohumaid. Helesinises pehmes suvetaevas on vabalt laiali valged pilverünkad, nagu ka tumerohelised metsatukad stepis. Taeva ja maa piir haihtub, ümbrus on kerge ja õhuline, ümbrus on lõputult avar ja vaba. Tundub, otsekui kõnniksid noored vanemad oma lapsega üleval Päriskodus. Lapsuke magab ja naeratab unes. Vabadus ja avarus on niivõrd suured, et tekib tahtmine mõnda suurt mõtet ära tunda. Nii suurel avarusel, õnnel ja armastusel peab ju ometi mingi mõte olema.

Mis on inimese elu mõte?

Inimesel on elu mõtet raske ära tunda. Tuhanded helged pead on selle kallal vaeva näinud.

Suures vabaduses jumala taeva all saab inimene elu mõtte nii luua, et ta seab enesele ühe kaugema eesmärgi, seal silmapiiri kohal. Eesmärgi kindlus ja selle poole püüdlemine. - See ongi elu mõte.

Jumala arvates küllap on inimese elu peamine mõte selles, et armastuses häid lapsi kasvatada.

Platon kirjutab ("Pidusöök") just sellest, omistades mantineialanna Diotimale, kes õpetas Sokratesele armastuse kõrgeimat kunsti, järgmisi suurepäraseid mõtteid. Nõnda kõneles Diotima:

"Kuid miks just on vaja sünnitada? Sest sünnitamine ongi see igavene ja surematu, mis võib avalduda surelikus olendis. [ --- ] Kas sa ei märka, kui võimas on seisund, milles viibivad kõik loomad, olgu nad siis maad mööda kõndijad või lendajad, kui nad sünnitada ihkavad? Kuidas nad kõik kannatavad ja on armupiinades? Nii algul, kui nad teineteisega ühinevad ja pärast, kui nad oma poegi toidavad. Ja isegi kõige nõrgemad on valmis poegade pärast kõige tugevamatega võitlema ja surema, ning taluma nälga, et neid vaid toita, samuti ka kõike muud nende heaks tegema. [ --- ] Sest just sellisel viisil jõuab surelik loomus kogu jõust muutuda igaveseks ja surematuks. Sel kombel, oh Sokrates, saab surelik osa surematusest - nii kehaliselt kui ka kõiges muus. [ --- ] Ära imesta, et iga olend juba loomusunnil oma võsu eest hoolitseb. Surematuse pärast ongi neis selline innukus ja armastus. [ ---]

Kui tugevasti valdab inimesi soov olla mainitud ja omada surematut kuulsust igaveseks ajaks. Selle heaks on nad valmis minema kõikidesse ohtudesse … [ --- ] et nende voorusel oleks surematu kuulsus, ja mida paremad nad on, seda rohkem nad korda saadavad, sest nad ihkavad surematust. Need, kes on kehalt rasedad, järgnevad enam naistele ja teenivad Erost nõnda, et loodavad laste sünnitamisega muretseda endale surematuse, õnne ja igavese mälestuse. Teised on seda hingelt. On ju olemas ka selliseid, kellel on hinges rohkem sünnitusjõudu kui kehas. [ --- ] … kui ta mõtleb Homerosele, Hesiodosele või teistele tublidele poeetidele, keda võime kadestada sünnitiste pärast, mis nad meile on jätnud ja mis neile on kindlustanud surematu kuulsuse … [ --- ] paljud tublid mehed - olgu kreeklaste või barbarite seas - saadavad korda hulgaliselt suurepäraseid tegusid ja arendavad nõnda mitmesuguseid voorusi. Paljudele neist on juba püstitatud templeid selliste "laste" tõttu, lihaste laste pärast aga veel mitte kellelegi."

Platon arvab, et hingeline ja vaimne looming on midagi paremat ja püsivamat, kui lapsed.

Inimeste nähtavas maailmas võib see mõnigi kord tõesti nii tunduda.

Kui aga astume mõttes Looja palge ette, kas ei küsita seal meilt ikkagi eelkõige meie laste armastuse kohta? Et kas me oleme suutnud kasvatada lapsi meist endist paremateks, kas oleme inimese sugu just armastuse jõus edasi viinud, et jumal kord meid "Humanusele" tagasi viia tohiks? Ilusad, head, targad ja armastavad lapsed on Looja silmis surematu tänu märgi ära teeninud. Looja armu templi "Humanusel."

Jumala arvates on inimese elu peamine mõte selles, et suures armastuses häid lapsi kasvatada.

Ajalooliselt ongi inimkond monogaamia süvenedes ja levides, vaevaliselt ning tasapisi, siiski jumala loodetud ja seatud eesmärgi poole liikunud. Sest monogaamias kasvab laps ju kõige paremini.

***

Seisan ainiti keskendudes oma metsateel, ma kõhklen. Kas mul õnnestus inimkonna algust õigesti näha?

Kas Maal sündinud laste eest hakkasid armastavad emad ja isad härdalt jumalat paluma? Lootma?

11. Jumala palumine ja õppetunnid. Lahkumised.

Mõnesaja aasta pärast elunes Aafrikas mõni tuhat uut inimest. Nende nahk võttis iga uue põlvkonnaga vähehaaval üha tumedama, päevitunud jume - päikese ultraviolettkiirguse kahjuliku mõju vähendamiseks kogunes inimeste nahasse pikkamööda üha enam kaitsvat tumedavärvilist pigmenti.

Isad ja emad püüdsid oma lastele mälestust õnnelikust päriskodust "Humanusest" edasi anda ning jutustasid kurjusest, väljasaatmisest, armastusest ja jumala palumisest. Muidugi muutus see legend iga põlvkonnaga ähmasemaks. Ainult päriskodu suund kosmoses näis kindlalt õige. Nii vähemalt taheti uskuda. Iga põlvkond püüdis ka oodatavate kosmosesõidukite jaoks maandumismärke ehitada.

Paremad inimesed püüdsid oma lastele juba väikesest peale armastust, headust, ausust ja korralikkust õpetada ning oma lapsi just nende positiivsete omaduste vaimus kasvatada. Sest nii oli jumal tahtnud. Sest nii võis kunagi tagasi päriskodusse saada. Tähelepanu äratas üks hämmastav asjaolu.

Imelik oli see, et sünnipäraste eelduste taseme poolest ei arenenud inimene aga üldse edasi. Iga uue põlvkonna lapsed olid samal primitiivsel tasemel, nagu eelmiste põlvkodade omad. Ikka ilmnes kalduvus ulakusele, sõnakuulmatusele ja pahatahtlikkusele. Kogu kasvatusega tuli täiesti otsast alustada. See on tänaseni nii. Kui iga inimpõlvkond areneks kvalitatiivselt, hüppelis-astmeliselt edasi, siis oleks juba mõnekümne põlvkonna pärast inimene nii jumalikult hea olnud, et pääsenuks tagasi päriskodusse!

Tähelepanu äratas ka see, et inimeste härdamadki palved jumala poole jäid Maal enamasti tagajärjetuks. "Humanusel" oldi ju üpris ära harjutud, et jumalaga võib tulemuslikult vestelda. Jumal oli seal kuidagi ligidal, oli tundlik ja osavõtlik. Maakeral aga olid inimesed mõningase aja regulaarse palvetamise järel pettunud ja kibestunud. Esmakordselt üteldi:

"Mu jumal, miks oled sa mu maha jätnud?"

Eks küll taipas inimene ka, et jumal karistas ju teda ta kurjuse pärast.

Ometi jätkab inimene jumala palumist. Siiralt ja südamlikult oma hinge avades loodab inimene, et jumal teda kuuleb, et halastab ja avitab. Enamasti on see enesepettus. Jumal muidugi arvatavasti ju kuuleb alati inimese palvet. Aga koguni mitte alati ei pea jumal tarvilikuks inimese palvele reageerida. Sest inimene on kurjuse pärast karistust kandma mõistetud. Inimesele on jäetud vaid võimalus end paremaks muuta. Ja sellest võimalusest peab inimene lähtuma, sellest võimalusest kinni haarama ja sooritama õige valiku hea ja kurja vahel. Valikuvõimalus on jumala ainus kink ja abi.

Aga inimene aina palvetab ja räägib jumalaga - juba tuhandeid aastaid. Religioosse rituaalina või ilma selleta. Sisuliselt on see inimese poolne aruandmine pigem oma südametunnistuse ees. On oma nõrkuse ja kurjuse arutamine. Muidugi - südametunnistus ongi osake jumalast, sestap on palvetamine ka mõttekas.

Vaimne ja hingeline osa, iseäranis südametunnistus - jah, just need ongi osa jumalast. Seega pole inimesel tegelikult tarvis spetsiaalselt jumalat otsida ja palves jumala poole kisendada - jumal on niikuinii kogu aeg vaimse osana inimeses. On lakkamatult kohal ja su juures. Või teisiti öelduna - inimene on kogu aeg osa jumalast. Inimesel tarvitseb vaid rahuneda, oma hinge ja vaimu üle kontroll saavutada, kui juba jumala mõju inimese sisse asub. Maailm tundub lihtsa ja ülevaatlikuna. Kellel rohkem, kellel vähem.

"Valitse ennast ja sa valitsed maailma!"

"Kui üks võitis lahinguväljal tuhat korda tuhat sõdurit, teine aga võitis üksnes iseenda, siis just see teine saavutas suurema võidu!" (Dhammapada).

Budism võiks küllap vist jumalale meelepärane olla. Sest budism eitab vihkamist ja vägivalda. Budism õpetab tungidest vabanemist, hingelist kirgastumist, vaimset distsipliini ning armastust ja kaastunnet. Kesksel kohal on inimese paremaks muutumine.

***

Mõne põlvkonna möödudes otsustas jumal inimestele Maal siiski näitliku õppetunni anda.

Jumal otsustas nendele vaestele inimestele nii iseenese kui ka armastuse suurt jõudu demonstreerida.

Üks esimeste väljasaadetute noorpaar kasvatas näiteks oma lapse üles võimalikult suures headuses ja armastuses ning lakkamatult jumalat paludes. Niisuguseid paare oli üksikuid veel, kuigi üldiselt vähe. Armastust tundvad inimesed püüdsid omakorda lapsi saada omasugustega - armastust tundvatega.

Selleks tuli omasugune armastav tõeliselt ära tunda. Sarnasus ja äratundmisrõõm on armastuse osa.

Mõne põlvkonna möödudes niisiis, olidki ühed armastust tundvad noored - ema ja isa oma lapsukesega koos just sellel lagendikul, kus kosmosesõiduki maandumismärk rajatud, maas põlvitamas ja härdalt jumalat palumas. Ema ja isa palusid, et nende laps jälle kord nende õnnelikusse päriskodusse tagasi pöörduda võiks. Lootusrikkalt sirutasid vanemad koos lapsega oma käed taevasse.

Korraga taevas avanes ja jumal tuli maha. Kuldne energiatulv langes kui hele valgusesammas maale ja haaras paludes põlvitajad oma embusesse. Ema, isa ja väikseke tõsteti kosmosesõidukisse. Seejärel püsis valgus veel tasa väreldes hetke ühe koha peal, ning siis kadus kõrgusesse. Päriskodusse.

Valikuvõimalus.

Leidus palju neid inimesi, kes sattusid jumala halastavast heateost vaimustusse ja imetlesid seda.

Osa inimesi aga tundis päriskodusse sõitnute suhtes mürgist kadedust ja muutus endamisi tigedaks.

Pealtnägijad jutustasid sellest kaua. Mälestus muutus legendiks, mis põlvest põlve kandus.

***

Otse loomulikult läks mõne aja möödudes inimeste vahel jälle kurjaks kiusuks ja tüliks lahti. Esimeste kuude masendus ja kohkumine oma päriskodust välja küüditamise pärast ning sellest tingitud imelik tagasihoidlikkus, isegi üldine sõbralikkus - purunesid. Selgesti andis tunda asjaolu, et nad kõik olid ju "Humanusel" väljaspool jumala energiapilve, väljaspool jumala armastust sündinud. Peagi ka tapeti mõni inimene, kas äkilises raevuhoos või pika kurja vimma järel … Ja sai ka selgeks, et otsest karistust siin planeedil tapmisele ja kurjusele justkui ei järgnegi! - Kedagi kuhugi enam välja ei saadetud. Kurjad inimesed olid justkui oma kurjuse kodusse pärale jõudnud. Mis seal siis enam! Anna aga minna …

Üksnes südametunnistus piinas vahel imelikult. Justnagu oleks midagi väga kallist jäädavalt kaotatud.

Valikuvõimalus. - Kas armastus või surm?

Jumal näitas korraks ka tapmise valinud inimestele nende kohutavat teed.

Kui kord äärmiselt kurjaks ja kärarohkeks tüliks läks, siis üks mees tappis teise mehe teravaotsalist teivast ta rindu torgates. Veri väljus mulksudes inimese rinnast ja surnuna langes ta maha.

Korraga langes ka tapja ise oimetuna sinnasamasse maha …

Temal ei olnud küll ühtegi haava ega viga näha. Oli aga vaikne kui surnu. Tapja ise tundis aga, et ta kukub vaimus põhjatu kiirelt musta sügavikku … Kuni alt terava otsaga teivas talle vastu asetus, kuhu tapja täie hooga ropsaki otsa kukkus, oma rinda valusalt lõhkudes ja piinades surres. Siis tundis ta, et langeb uuesti põhjatusse sügavikku, kus purustab oma rindkere teraviku otsas ja sureb … Siis kõik seesama veel ja veel, ikka uuesti ja uuesti … Kuni temani kostis tasa jumala suur hääl:

"Säärane saatus ootab sind peale surma - sa jääd igavesti teraviku otsa kukkuma, nii nagu sa praegu ise inimese surma põhjustasid. Nüüd tõuse, mine ja ütle seda kõigile!"

Valikuvõimalus.

Koopas elavad inimesed nägid, kuidas äsjane tapja järsku otsekui minestusest ärkas, uimasena püsti tõusis ning vapustatult jutustas, et ta just praegu mingis jubedas põrgus olnud oli.

Pealtnägijad jutustasid sellest kaua. Mälestus muutus legendiks, mis põlvest põlve kandus.

Inimene ei tapa üksnes inimesi. - Inimene hävitab hoolimatult ka Maakera loomi ja loodust, seega oma elukeskkonda. Just see tõestabki ju kõige veenvamalt, et inimene ei ole Maakeralt pärit. Tõestab kindlalt, et inimene on Maal võõras. On kutsumata külaline. Sest ükski elusolendite liik maal ei hävita sääraselt omaenda ökosüsteemi ja toitumisahelat. Seda teeb vaid julm hoolimatu võõras - kuri homo sapiens.

***

Seisan ainiti keskendudes oma metsateel, ma kõhklen. Kas mul õnnestus inimkonna algust õigesti näha?

Kas jumala näitlik õppetunnid väljasaadetud kurjadele võisid tõesti just niisugused olla?

12. Rahvuste teke. Arhantroopused, lumeinimesed.

Vihavimma kandvad inimesed, kes oma oponenti tappa ei tahtnud ja ka ennast tappa lasta ei soovinud - lahkusid koopast ja sellest piirkonnast. Maakera on suur ja lai. Nii kandus homo sapiens üle ilma laiali.

Uutes paikades olid uued elutingimused ja vastavalt sellel kujunesid välja uued hõimud. Uued keeled. Lõpuks rahvused. Koos õpiti ellu jääma, koos võideldi raskustega, koos ületati surma lähendavaid tegureid, koos sünnitati ja kasvatati lapsi. Oma hõimu veri on seepärast püha. Hõimutunne on ülimalt vana ja vankumatult tähtis, samuti siis ka rahvustunne. Sestap eksib üpris rängalt see halb võimur, kes loodab rahvused niisama lihtsalt ühte sulatada, nivelleerida ja hävitada.

Rännati põhiliselt soojematele laiuskraadidele. Eriliselt soodne elamiseks oli näiteks tänase Hiina ala. Teekonnal kohtas homo sapiens maakera põliselanike hulka kuuluvaid karvaseid ahvitaolisi olendeid, kes ka inimese sarnased olid - küllap arhantroopuste järeltulijad. Neil oli madal laup ning rääkida nad pea ei osanud. Ka ei osanud nad inimestega elu ja surma peale võidelda ning inimene avastas, et suudab kergelt ahvinimesi tappa. Ja neid tapetigi järjest, jättes Maa põliselanike laibad kiskjate loomade saagiks.

Jumal pani seda tähele. Jumal kurvastas. Inimese pääsemine nihkus üha kaugemale tulevikku.

Himaalaja ja Tiibeti aladel aga kohtus inimene ligi kolme meetri pikkuse karvase inimesega, kellest ta jagu ei saanud. Veelgi enam - inimene ei pääsenud suurele olendile tihti üldse ligigi, sest see kadus alati kuidagi imekiiresti ta eest, kusjuures inimesel tekkis imelik mälukaotus. Justkui minestus, millest ärgates võis vaid hiigelsuuri jalajälgi maas näha. - Lumeinimene.

Lumeinimesel on mingid erilised telepaatilised võimed ja homo sapiens küsis mõtlikult, et kas see lumeinimene on pärit Maalt või ka kusagilt mujalt planeedilt?

13. Toidupuudus. Sõda. Veripunane loojangukuma.

Koopavahi öö.

Öö on ja magab hõim,

tuld hoiab vana koopavaht.

Tal tühi - oi kui tühi kõht,

kuid homme taas on jaht.

Öö on ja magab hõim,

tuld tsurgib vana koopavaht.

Kõik ööd, kõik ööd ta tulevaht -

ja homme alles taas on jaht.

Öö on ja magab hõim,

on nälg, puid vähe, öö nii pikk.

su relv: kepp, kivi, tuletukk -

ja kiskja kihva taga pikk

on igavik ...

ÜLO LUUK

Rändas kord väike hõim "uutele jahimaadele," inimest 40. Aasia mägedes, tundmatus looduses ei suudetud aga piisaval hulgal toitu leida ja nälg hakkas üha rohkem vaevama, kurnama. Seal märgati üht tundmatut hõimu hõredas metsas kaljukoobastes elavat, kellel palju suitsuliha varutud näis olevat.

Näljased inimesed palusid suures hädas isegi jumalalt abi toidu hankimisel.

Rändajad hiilisid siis öö varjus lähemale ja üritasid kahest tukkuvast valvurist mööduda, et suitsuliha kuhja juurde pääseda, kuid valvurid märkasid vargaid. Tõusis ärev kära - tulinäljased meeletud rändajad paiskasid valvurid pikali ja tapsid nad odahoopidega. Seejärel haarati võimalikult palju lihatükke kaasa ja põgeneti kiiresti, omade juurde, kes nukralt jääraku taga näljast korisevate kõhtudega süüa ootasid.

Vargad tänasid jumalat kättelangenud saagi eest. Ehkki see oli ebaõiglane sõda, oli kuri agressioon.

Kooparahvas ei jõudnud jalapealt järele, kuid jättis põgenejate suuna meelde.

Paljaksröövitud palusid hädas olles jumalalt abi jultunud varaste ja kurjategijate tabamiseks.

Tugevad mehed alustasid liharöövlite jälitamist. Kooparahvas oli siinkandis juba mitu põlve elanud, tundis hästi ümberkaudseid teid ja radu. Varsti märgatigi rändajate rühma liikumas, piirati nad sisse ning vihase, verise võitluse järel tapeti neist enamus. Varastatud lihatükid olid veel pea terved ja need võeti metsiku rõõmukisa saatel tagasi. Ülimalt õiglane sõjaretk ja magus kättemaks olid hästi õnnestunud.

Üldiselt jäi Maal kõik vanaviisi, liha naasis omanikele - ainult nelikümmend inimest oli tapetud. Nende õnnetute jaoks, kes tapluses oma surma leidsid, polnud küll mingit tähtsust sõja õiglusel või ebaõiglusel.

Ah, mis tühja neist tapetuist, mis läinud see läinud, kõigil lihtsalt ei vea lahingus. Kahju ainult et need tapetud inimesed süüa ei sündinud. - Mõned hõimud küll õppisid hädaga peagi ka inimliha sööma.

Kättemaksjad tänasid jumalat kordaläinud õiglase sõjaretke eest.

Looja ei vastanud, ta üldse õigupoolest ju ei kuulanudki neid kurje palujaid-tänajaid.

Kurbus tapetud inimeste pärast Maal valgub vist õhtuse päikeseloojangu veripunasesse kumasse. '

Jack London kirjutab oma teostes aina inimeste vahelisest julmast, kiskjalikust olelusvõitlusest Maal, kus küsimuste lahenduse otsustab enamasti jõud. Jack London rõhutab ju vägagi teravalt jumala armastuse puudumist inimestes.

***

Seisan ainiti keskendudes oma metsateel, ma kõhklen. Kas mul õnnestus inimkonna algust õigesti näha?

Kas saagihimu, röövimine ja kättemaks tõesti tekitasid harjumuse veriselt sõdida?

Meeletus ahastuses veripunaselt lõõmav loojangukuma metsa kohal ju ütleb mulle …

***

14. Tundmatud lahingud, kadunud armeed.

Inimese harjumus sõdida on julm ja tugev argument eluvõitluses. Kuid jumalat ei ole kunagi inimeste lahinguvälja kohal. Pole mõtet lootagi. Seepärast on näiteks sõjaväevaimuliku amet absoluutne absurd jumala vaatevinklist, on jumala üle irvitamine. Iga sõjaga kaugeneb inimene jumalast ja pääsemisest lõpmatult. Isegi päike peitub tapatalgute ajal tihti pilvedesse. Kui kõnelevad relvad, vaikivad muusad. Sõda on kollektiivne hullumeelsus. Sõda on seaduslikuks kuulutatud massiline mõrvamine.

Esimeste aastasadade tapmiste, koopaelu, kivide ja odade ajast saadik on tapmise "kunst" ja tapmise võimalused hoogsalt edasi arenenud. Inimene on üha uusi ja täiuslikumaid tapariistu leiutanud ja tappa omasuguseid saab uuemal ajal ikka sadade ning tuhandete kaupa korraga. Koguni teaduslik-tehniline areng inimkonnas saab ikka ja jälle uue arengutõuke just suuremate sõdade ajal. - Sõda on arengu isa! - Ainult kurjuses pole sisuliselt midagi muutunud: - kui alguses virutati üksteisele kivi ja malakaga lihatüki pärast kakeldes, siis praegusajal virutatakse pommidega geo-poliitilis-strateegiliste huvide pärast!

On lahinguid, mida inimkonna ajaloos sõnagagi üles kirjutatud ega meenutatud ei ole.

Sest peale lahingut ei olnud enam ühtki kirjutajat, ei olnud võitjaid. Olid vaid kaotajaid. - Kuidas nii?

Kord saatis jumal kosmosesõiduki paremate inimestega paremalt planeedilt jälle kord vaatama, et mis siis see - väljaspool armastust sündinud, kurjusele kalduv homo sapiens Maal kah teeb. Tol päeval juhtus taeva all ilus selge ilm olema. Kosmosesõiduki ere sätendav ovaal ilmus Vana-Egiptuse kuivade tasandike ja laia Niiluse jõe kohale just siis, kui kaks vaenulikku sõjaväge üksteise peale ägedal rünnakul tormi jooksid. Kohutava kisa ja relvade kõlistamise saatel. Sajad ja tuhanded jalad trampisid pealetungil puruks maarahva haritud viljapõllud. Käigupealt löödi puruks häid joogivee kaevusid, oaase ja kanaleid põldude niisutamiseks jõeveega.

Erevalge ovaal peatus hetkeks õhus rippuma jäädes, otsekui aru pidades, sõja kärinast šokeeritud ja hämmastunud. Jumalgi oli seekord kosmosesõidukis maha tulnud ja nägi inimesi nende põhitegevuse juures. Pettumus ja õilis äkkviha haarasid Loojat taas kord - oma ebaõnnestunud loomingu pärast.

Jumala raevusööst on alati kohutav, on lõplik. Välkvalge silmipimestav kiirgus suundus Maale ja hävitas mõne hetke jooksul mõlemad vaenulikud sõjaväed. Viimase sõdalaseni.

Sestap ei olnudki võimalik niisugust lahingut annaalidesse kanda. Armeed jäid teadmata kadunuks.

Veripunane loojang peegeldus meeletus ahastuses Niiluse eluandvatelt rahulikelt vetevoogudelt.

***

Ka "Ajaloo Isa" Herodotos (485 - 425 e. m. a.) on sõjaväe kummalisest kadumisest kirjutanud.

Pärsia keisri Kyros II Suure poeg, vanapärsia kuningas Kambyses II Ahhemeniidide dünastiast, vallutas aastal 525 enne meie aega Egiptuse. Ta kuulutas ennast Pärsia kuninga tiitli kõrval ka vaaraoks ja lõi seega uue - 27. Egiptuse dünastia, kuni Makedoonia Aleksander pärslaste ülemvõimu jälle kord purustas.

Koguni mitte kõik egiptlased ei olnud uute valitsejate vallutustega rahul. Nimelt vanas Egiptuses oli juba vaarao Amenemhet I ajast, aastast 1991 e. m. a. kehtestatud peajumala Amoni kummardamine. "Amon" tähendab vanaegiptuse keeles - "nähtamatu," olles loomis- ja viljakusjumal. Amoni preesterkond käsitas Amonit kui kõiges olemasolevas viibivat eluandvat esijumalat. Amoni suurejooneline peatempel asus Teebas (hilisem Karnak), Luksorist põhja pool. Sellesse kultusepaika viis sfinksidega palistatud majesteetlik tee. Amoni preesterkond oli ajalooliselt ka suurmaavaldajana kaua aega väga rikas olnud.

Amoni preestrid Siva oaasis, nõndanimetatud "tulevikuennustajad," ei kavatsenudki Pärsia kuningat Kambyses II uue Egiptuse vaaraona tunnustada. Selle jultumuse ilmingu peale saatis Kambyses II aastal 525 e. m. a. 50000 mehe suuruse sõjaväe alistamatuid sõnakuulmatuid karistama. - Jõud on argument.

Armee lahkus pealinnast ja jõudis seitsme päeva pärast Harga kohale, kus viimast korda puhati. Sealt edasi aga ei kuulnud ega näinud mitte keegi enam kunagi mitte kõige vähematki sellest armeest.

Harga linnast lahkunud, liiguti edasi mööda jõeorgu, päike põletas inimesi julmalt lagipähe, üles taeva poole vaadata ei tahtnud. Sahaara kõrbe poolt õhkus kuiva palavat leitsakut. Metallist turvised, rakmed ja relvad muutusid talumatult kuumaks. Sõdurid vaevlesid rängalt janus ja kannatasid oma karmi saatust.

Kuni siis äkitselt avangardi juhataja tähele pani imelikku asja - korraga oli otsekui kaks päikest Aafrika taeva all. - Rännakukorras liikuvate sõdalaste ülipikaks veninud kolonni kohale keskpäeva taevasse ilmus erevalge ovaalne kosmosesõiduk. Jumal oli jälle kord vaatlejad "Humanuselt" Maale saatnud, et teada saada, millega homo sapiens küll õigupoolest tegeleb. Maale tuldi egiptuse püramiidide märgile. Jumal oli kuldkollase võluva pilvena ka ise "Humanuse" vaatlejate ligiduses, ta nägi jälle relvastatud inimesi. Jumal nägi inimesi jälle nende põhitegevuse juures. Pettumus ja õilis äkkviha haarasid Loojat taas kord - see oli pettumus ja raev oma ebaõnnestunud loomingu - parandamatult kurja inimese pärast.

Jumala raevusööst on alati kohutav, on lõplik. Välkvalge silmipimestav kiirgus suundus Maale ja hävitas mõne hetke jooksul kogu pärslaste kuninga sõjaväe. Viimase sõdalaseni. Siis tõstis jumal kohutava liivatormi ja mattis 50000 sõjamehe laibad mitme meetri paksuse liivakihi alla …

Sestap ei olnudki võimalik niisugust sõjaretke annaalidesse kanda. Armee jäi teadmata kadunuks.

Veripunane loojang lõõmas õhtul meeletus ahastuses ülal taevas, planeet "Humanuse" asukoha pool.

15. Võimu haaramine.

Maal selgus, et paremini elab see, kes on tugevam. Jõud ja julgus otsustasid elu ja surma. Jõud ja võim omandasid jumaliku väärtuse. Jumala palumine on vähetulus - jumal enamasti inimeste ellu ei sekku. Ei tasu lootagi. Saatuslikus kurjuses siputades ja ägades on inimesel vaid valikuvõimalus.

Kas armastus või surm?

Iga uue põlvkonnaga vähenes mälestus "Humanusest," kus jumal alati ligidal oli.

Kuni kord ühele hõimujuhile kange veinisõõmuna pähe turgatas teatada:

"Mina olen kõige tugevam ja otsustan kõik. Nüüd olen mina jumala asemel."

Inimesed said asjast üldiselt õigesti aru. Eluvõitlus oli kõige tugevama õigust igati tõestanud. Mõned mehed julgesid küll suu lahti teha ja kaheldes märkida, et pole see pealik tegelikult ikkagi mingi jumalus, vaid lihast ja verest inimene nagu kõik teisedki.

Pealik ei osanud hoobilt midagi kosta. Ta mõtles õhtul ja ütles hommikul:

"Täna öösel ilmus mulle issanda jumala ingel, heledas valguses. Ta käskis mul olla jumala asemik maa peal. Nüüd peate teie mind austama ja teenima!"

Ja oma sõnade kinnituseks laskis ta ennist kahtlust avaldanud mehed maha tappa.

Jumalikkuse välise tunnusena lasi pealik oma juuksed värviliste linnusulgedega ehtida. Kaela ta riputas pärlitest ja loomahammastest punutud kee, kätte haaras toredalt tehtud pika väärispuust kepi.

Hiljem, kui metalle sulatama õpiti, lisandusid kuldsed-hõbedased kaunistused.

Inimesed hakkasid pealiku ees põlvitama, talle kinke tooma.

See oli ju väga kasulik. - Pealikku kui jumala asemikku mitte austajad said karistada …

Hirm ja külm arvestus sundisid võimu austama. Mitte armastus.

Võimurid hakkasid "Humanuse" rahva külaskäike inimeste eest varjama ja eitama. Selline UFO-de eitamine kestab valitsuste tasemel tänaseni! Sest külalised kosmosest tõestavad, et valitsevad võimurid on tühised petised. Tõeline võim on ju sootuks mujal!

16. Egiptuse püramiidid. Atlantis. Bermuda.

Egiptuse 4. dünastia vaaraod 27. sajandil e. m. a. - Cheops, Chephren ja Mykerinos aga vist taastasid need lagunema kippuvad püramiidid, mis rajatud "Humanuselt" külla tulnud päriskodu õnnelike saadikute poolt juba kümme tuhat aastat enne meie aega. Siis kui Sahaara kõrbe asemel veel haljad rohelised maa-alad laiusid, mida jahedas kliimas kosutavad, viljastavad vihmasajud uhtsid.

4. dünastia vaaraod kohandasid püramiidid peale põhjalikku remonti endale hauakambriks.

Kuid esialgne ülesanne oli püramiididel sootuks teine.

Jumalavalguse energiapilves 12000 aasta eest maandunud kosmosesõiduki valdajad andsid inimestele teateid päriskodu õigest suunast ja õilsate hingede rännust jumala rüppe. Toodi püramiidide keeruline projekt, mis koostatud päriskodus, samas ehitati püramiidid ja kuulus sfinks jumala energia abil ka kiiresti valmis. Tühjad kambrid ja pikad, kosmoses "Humanusele" (Orion) suunatud šahtid, millede süsteem püramiidis on energia akumuleerimiseks ja edasi saatmiseks. Maa tuumast leviv (tuumarektsioonide) energia koondati ja saadeti edasi nii kosmosesse ("Humanusele") kui ka Maa elektri- ja magnetväljade reguleerimiseks. Õnnelikud tulnukad päriskodust ehitasid Maa inimestele ka lennukeid ja plaanereid, mille makette ja jooniseid Egiptusest nüüd leitakse.

Ega küll tolleaegsed egiptlased käsitsi 2 - 3 tonni raskuseid kivitahukaid üles 140 meetri kõrgusele sikutada suutnud. Kiviplokid on lihvitud poole millimeetrilise täpsusega. Ülikõvasse kivisse on puuritud ümmargused augud, mille puurimise kiirus ületas teadlaste hinnangutel tänapäevase kiiruse 500 korda.

Püramiidi sisemuses on hauakambri laeks suurepäraselt lihvitud graniitplaat, mis kaalub 50 tonni. Veel suurem saavutus on Egiptuse obeliskide püstipanemine, need kaaluvad 800 - 1000 tonni! Ei sa pane seda paika ei orja, ei härjaga.

Mis siin muud kui et ikkagi päriskodune - "Humanuse" rahvas - projekteeris ja rajas.

On ilmne, et ehitusel pidi abiks olema mitu kõrgtehnoloogilist ülivõimsat lennuaparaati.

Helendavast marmorist püramiidid on ka selge maandumismärk. Nende päikeses helendavad küljed on kõrgelt kosmosest tulles juba kaugele näha. Inimeste seni ehitatud märgid Maal olid aga tuhmid, kahvatud ja primitiivsed.

***

Bermuda kolmnurka rajasid "Humanuselt" saabunud õnnelikud inimesed suure püramiidi, mis kolm korda Cheopsi püramiidist suurem. See oli nii maandumismärk kosmosesõidukitele kui ka maakera tuumast eralduva energia kogumise ja edastamise koht. On ka täna. Asi Bermudaga on väga lihtne.

Viisteist-kakskümmend tuhat aastat tagasi asus hulk "Humanuse" õnnelikke inimesi Maale elama, luues enesele linna Atlantise saarel. See saar asus tänase Bermuda kolmnurga kohal. "Humanuse" rahvas ehitas Atlantisele maapealsetest materjalidest linna, see rahvas lõi tsivilisatsiooni, mis oma kõrge taseme poolest võrreldamatult kõik homo sapiensi loodu Maal ületas. Just Atlantiselt startisid need täiuslikud ja õnnelikud Egiptuse poole, et seal aidata inimestel püramiidid ja kõrge kultuur asutada.

"Humanuse" rahvas soovis oma viletsamaid suguvendi Maal edasi aidata.

Oma käikude hõlbustamiseks - planeedi "Humanus" ja planeedi Maa vahel - loodi sõidukite jaoks soodsa energiaga varustatud kosmiline ühenduskanal. Nagu metroo. Selle energiaküllase ühenduskanali ühes otsas oli suur püramiid Atlantisel, mis sai energiat Maa tuumast kogutavast tuumareaktsioonide energiast. Kanali teine ots oli aga otse "Humanusel." Kosmosesõiduk kihutab selles kanalis mõtte kiirusega. - See ühenduskanal on ka täna alles ja korras. Käib ka liiklemine.

Teine "Humanuse" rahva elupaik oli Jaapanist lõuna pool, Bermudaga samal laiuskraadil.

Kurjusele andunud inimhõimud Maal üritasid Atlantisel aset võtnud "Humanuse" rahvaga sõdida - mida muud siis piiratud aru õnnistusega inimene ikka ette võtta mõistab! Päriskodu täiuslikud ja õnnelikud kaotasid oma viletsate Maa sugulaste säärase idiootliku käitumise tõttu peagi oma ingelliku kannatuse ja otsustasid oma otsese heategevusliku, sõbralikult abistava kohaloleku Maal - lõpetada.

"Humanuse" omad lasid ühel päeval oma idüllilise Atlantise saare ise, oma käega, merepõhja, kõige selle kauni ja ideaalse tsivilisatsiooniga, mis sellel ajalooliselt kuulsal saarel tõesti leidus.

Energiabaasina töötav tohutu püramiid tegutseb edasi, vaatamata sihukesele vähetähtsale pisiasjale, nagu merepõhja sattumine. Seal ei tööta meie aparaadid ja mõõteriistad, peatuvad ka kellad.

Tänapäeval haaravad "Humanuse" teadlased ja eksperimentaatorid selle energiakanali kaudu aeg-ajalt inimesi Maalt ja transpordivad neid "Humanusele" - uurimiseks ja katsetamiseks. Selleks ilmub mõni suurem või väiksem UFO jälle kord energiakanali marsruudile. Inimesed võetakse elusana valutult läbi aknaklaaside, uste, seinte ja illuminaatorite välja ja kaasa. Laevad ja lennukid aga jäetakse tühjalt ning tervelt merepinnale (merepõhja). Mõnigi kord võetakse ka laev ja lennuk kaasa, et tutvuda nende ehituse ja konstruktsiooniga. Kas arengut on?

Nõnda siis ei kao Bermuda kolmnurgas inimesed ja objektid mitte allapoole, vaid - üles! Nad viiakse inimese õnnelikku päriskodusse, mis asub planeedil "Humanus." - Küllap neil on seal paremat õnne.

Peaks õige ka ise Bermudale seiklema minema, saaks ehk ka ise kord "Humanusele?"

21. sajandil on seda minekut - "üleminekuks teise ajalisse dimensiooni" - nimetama hakatud.

***

Umbes kolm tuhat aastat enne meie aega tunti ka käsitsi püramiidide ehitamise kunsti inimeste poolt - Mesopotaamias ja inkade eelkäijate poolt tänase Peruu alal. Need püramiidid on madalad ja pikad ning hauakambrid asusvad püramiidist väljaspool.

Inka riigi poolt rajatud Machu Picchu linn kuulub täna maailma kõige tähelepanuväärsemate ehitismälestiste hulka. Inkadel ei vedanud - neid ei toimetanud keegi päriskodusse, nagu Atlantise elanikke. Kui hispaania konkistadoorid Pizzarro juhatusel Inka riiki ründasid, hävines kõrge kultuur - inimesetaoliste verejanuliste barbaarselt metsikute olevuste käe läbi.

Inglise ja prantsuse sissetungijad hävitasid Põhja-Ameerikas julmimal kombel indiaani kultuuri.

Jumal vaatab kurbusega oma ebaõnnestunud loomingut. Inimese pääsemine lükkub aina edasi.