Kuuvalgus

Vallo Raun

Näidend kolmes vaatuses, kaheksas pildis

Tegelased:

Eeva, Rõikapalu perenaine

Johannes, tema mees

Helen, nende tütar

Madis

Eero

I ja II vaatuse tegevus toimub 1945.aastal kusagil Pärnumaa metsades, vast ainult mõned kuud vahet. III vaatus on mõni aasta hiljem, kolhooside loomise kõrgperioodi sügistalvel.

I vaatus

1. pilt

Ärklituba talutares. See tuba on kummaline igatpidi: peeglid ja nikerdustega tualettlaud muudavad ta pigemini daami buduaariks.

Eeva, natuke üle 40 naine, ehib ennast; ka tema mõjub mingil määral linnainimesena.

Uksest sisse tormab Helen.

Helen: Ema, ema, kus sa oled?

(Jääb äkki tardunult seisma; näeb, kuidas ema oma ehtimisvahendeid püüab sahtlisse peita.)

Eeva: Mis tuli sinul taga kui põrgulisel?

Helen: Ema, üks võõras mees oli õues... ta ei märganud mind, kui tulin metsaäärt pidi. Siis ta kohkus ja jooksis küürus lauda taha.

Eeva: Vast viirastus – kesse see meile satub.

Helen: Ei ole viirastus, ema. Ma näen teda ikka veel selgelt oma silmade ees: pikk kõhn mees, hele pea... aga tead, mis veel kõige imelikum oli: ta kallistas Sapikut. Algul paitas ta Sapiku pead, siis kallistas. Sedasama Sapikut, kes postiljoni-Karlal sääred lõhki tõmbas. Ta isegi ei urisenud.

Eeva: Ikkagi võib viirastus olla. Ja kui ei olegi, mis sest. Mõni eksija ehk. Ega ta paha tee, ta poleks siis kartnud.

Helen: Ema, sa ehid ennast. Sa oled täna oma kõige ilusama kleidi selga pannud, juustesse lokid keeranud, ripsmeid värvinud ja põski punaga katnud. Mis sinuga on, ema?

Eeva: Sul on palavik, Helen. Pole minuga midagi. Aegajalt ikka kohendan ennast; siis mõtlen, miks ei või teinekord teistmoodi välja näha.

Helen: Sa oled ilus, ema.

Eeva: Kas ilu on patt? Vaevalt küll sinu jutt mind kenamaks teeb, aga vanasti polnud ma just kõige näotum. Ma olin alevis kõige kenam neiu, nii nad ütlesid; miks lähed sa talupojale, nii ütlesid nad, võiksid printsi oodata.

Helen: Ka praegu oled sa ilus.

Eeva: Helen, aastad on need, mis ilu närbutavad; varesejalad silmade all, nahk tuulest ja päikesest parkunud, käed lüpsist ja sõnnikuhargist krobedad... Kui ma vaatan ennast, siis ma mõistan, kui lühike on elu; kuhu küll need aastad on läinud, ei saa ma aru. Olid ju alles pisike trull, sülenukk, rippusid nisa küljes – nüüd tuultele valla, ise õilmitsemas, külapoiste päid segi ajamas.

Helen: Ema, sa ei vastanud mulle... Sa peidad ja varjad midagi mu eest. Ja mul on tunne, et ehtimine on seotud sellesama mehega.

Eeva: Ehk ongi.

Helen: Kes ta on?

Eeva: Nii tormakas tõredus. Nii kahtlev õelus. Kas ei või siis ühe teelisega kokku saada, kui ta siia eksinud? Olen liiga kaua olnud mõtetega pelk ja peidus, et talle esimesel võimalusel aiaväravat näidata. Kui kaua ma pole tundnud mehe lõhna. Ära ole kiivas, Helen. Püüa mõista emagi; olen elus nii palju paastunud ja ohverdanud, et mul on õigus ka elule.

Helen: Anna andeks, ema. Olen vist rumal tütar, kes harjunud, et elatakse tema jaoks. Lähen Punikule ja Kirjule ninaesist sättima.

Eeva: Pea, aga sa pidid ju simmanil olema; ise elasid need päevad õhina sees. Arvata võis, et enne hommikut lõppu ei tule.

Helen: Käisingi.

Eeva: Juhtus seal midagi?

Helen: Ei midagi. Vanatalu rehealune oli kaskedega ära ehitud, kaks lõõtsameest, üks naaberkülast, kokku otsitud... Juura Jussi ju tead? Film oli „Maskeraad”, tead sihukest; tore tükk, rahvas hingega vaatamas, kui Oolepi poisid ja paar tundmatut meest sisse tulid, puskariplaskud taskutes. Hakkavad vahele karjuma; film katki, sa mu meie, aga siis oli Tõõru Madis oma poistega jaol, pidi lahinguks minema – nattipidi tõstsid nad Oolepi poisid ja siis need võõrad välja. Pärast tahtsid vallamajja vedada, aga need said plagama.

Eeva: Ja film läks edasi?

Helen: Kus sa sellega; rahvas üles ärritatud, tahavad tantsu – kunsti vaatame järgmine kord edasi, hõikavad. Ja siis läkski tantsuks lahti. Aga sellega veel asi ei lõppenud. Need kaks võõrast, need, kes enne Oolepi poistega olid, tulid ja hakkasid meie tüdrukuid tantsitama – üks, see pikk kõrend, mind. Kui Madis sisse astus, võttis revolvri välja, aga see poiss tõukas minu ette ja ütles – tehke teed, lähme hääga, kui takistate, mul miinid taskus, lendame kõik. Nii me siis jõudsime ukseni – seal ta tõukas mind, ma kukkusin ja ta jooksis nurga taha võserikku.

Eeva: Kes nad sihukesed olid?

Helen: Kus mina tean. Metsast tulid, metsa läksid.

Eeva: Tunti neid? Oli neid nähtud?

Helen: Mitte keegi. Pärast veel arutasid. Oldi Oolepi poisse pinnimas käinud – näinud nemadki esimest korda, saanud kõrtsis õllejoomisel tuttavaks.

Eeva: Aeg rahutu ja hull. Kes ajab rabas õigust, kes vallamajas – tea, mis sest veel tuleb ja on!

Helen: Inimestele hakatakse maad andma – see ikka suur asi. Ja masinad tuuakse põllule – talud panevad end kokku, ühe jõud ei hakka peale.

Eeva: Sul tuleb nagu leieri pealt. Pest sinagi nende kampa hakanud?

Helen: Ega seegi kõige hullem mõte ole. Madis kutsus vallamajja – pakkus kirjatööd.

Eeva: Hoia sellest Madisest eemale; ei tea, kuidas tal endalgi need asjad minema hakkavad. Käre teine ja tormahimuline. Pole meil usutud kunagi neid, kes kohe jooksma hakkavad.

Helen: Ütlesin minagi: praegu veel ei taha, praegu endalgi Rõikapalul niitmist ja külvamist, kündmist ja rehepeksu. Niikaua kui isa pole tulnud.

Eeva: Kõik on juba tulnud, sõjamehed kodudest läbi jooksnud, eitesid-naisi-lapsi kallistanud – teda ei ole. Ega olegi teda enam tulemas.

Helen: Sellepärast siis oled sa võtnud tema pildi siit seinalt.

Eeva: Mind hakkas see pilt vaevama. Ei saa ju elada pildiga. Elusat inimest ta ei asenda. Või kahtled ikka veel, et me teda küllalt austanud pole? Pea meeles: mina sisustasin selle toa temale. Mina panin üles pildi. Tõin siia kõik tema asjad; kõik need rasked sõja-aastad oli ta minuga. Salajas, kui sa magama olid jäänud, tulin siia üles ja palusin tema pärast. Palusin Suurt Jumalat, et ta Johannesele nälga ei jagaks; et ta kaevikutes külma kätte ei jäätuks; et kuul temast mööda lendaks. Nii palusin, aga kõik on asjatuks jäänud. Mõistma pidin, nõrk naine: saatus oli nii määranud. Saatus oli päikest meile küllaga saatnud, nüüd aitas, ja lõplikult.

Helen: Ja siis võtsid sa pildi maha.

Eeva: Ma pidin oma altari siin hävitama – milleks ta veel, kui palved vastuseta jäänud. Ma mõtlesin, et kõige parem mälestus temast on ikkagi see, kuidas tema kord tahtnud.

Helen: Mida see tähendab – sa pead mulle seletama.

Eeva: Sinul kui meie lapsel, sinul kui tema kõige kallimal silmateral on selleks õigus. Võibolla oleksin pidanud seda kohe rääkima, ilma et pärimised selleni oleksid jõudnud. Siis poleks tigetsemised kasvada saanud, oleksime võinud rahulikumalt üheskoos isa mälestuseks kummarduda... Selle toa ehitas isa minule. Olin uhke aleviplika, pööraselt õnnelik poiste hullutamisest, aga ma andsin endale aru, kes ma olen ja mida mul õigus saada. Alevi pesunaise tütar – ilus küll, aga Tuhkatriinu, kel kuldkinga kaotada pole. Mõne antvärgi, käsitöömeistriga oleks paari kõlvanud, seda küll; aga tundsin küllap liialt hästi kõiki neid rätsepa-, mütsi- ja kingameistreid, et sellest unelenud oleks.

Helen: Sa pidid rääkima isast.

Eeva: Kui ma temaga pritsimeeste peol tuttavaks sain, ega ma temaski kes teab mis printsi näinud. Polnud ta nii sile ja sirge kui proviisori poeg, jõulisem ja matakam rohkem – aga silmad olid tal head. Ei jätnud ta mind rahule, iga nädal käis vaatamas, hobused vankri või ree ees. Ja siis hakkas ta seda ärklituba minule ehitama. Sa oled nagu lill, sa oled nagu õis, kes mitte talutöö rabamiseks loodud, ütles ta. Niikaua, kui mina sinu kõrval, püüan, et sa end liialt ei tapaks, liialt ei väsiks ega põdema jääks. Ja selle toa ehitan ma sinule, kus sa saad omaette olla; siia ei tule ma kunagi ilma koputamata. Selle toa teen ma niisuguse, mida üheski talus veel ei ole: peeglid panen seina ja nikerlaua ehtekarpidega siia akna alla. Ja roosidega kella siiasamasse seinale, et sa kuuleksid tema rahustavat tiksumist, kui siia mõtlema oled jõudnud...

Nüüd olen tulnud seda kella tiksumist kuulama – pikk ooteaeg on läbi saanud, nüüd panen ma oma parimad hilbud selga.

Helen (keerab ukse lukku ja jätab võtme endale pihku): Ma ei lase sind välja – näe, võti on siin.

Eeva: Sõge, anna võti kätte -  ma pean minema.

Helen: Sa rääkisid isast küll ilusti – aga sa ei tohi teda nii ruttu veel unustada.

Eeva: Anna siia! (Murrab tütre peost võtme.) Leinaaeg on otsa saanud, sest naine peab elama. Mõistad sinagi, kui vanemaks saad, kui pettumused muserdavad su hinge.

Helen: Anna andeks, ema! Ma ei tahtnud nii. Mingi väike kiivusehullus näris mu kallal – ma ei saanud endast võitu. (Tuleb ema ligidale, asetab pea talle sülle.)

Eeva: Ons minul andeks anda – tean ja saan aru su sõnapalangust. Su sõnad hammustasid mu hinge, sest sa oled ainus, kes mulle jäänud. Nii vähe on maailmas asju, mida ainult päris endale pidada.

Helen: Kallis ema, luba vaid seda, et sa minust iianes ei lahku – et sa oled alati minuga, ükskõik, mis meie vahel ka on, kui vääriti teineteist mõistame.

Eeva: Mu kallis tütar. Esimest korda taipan ma, kui suureks sa juba oled saanud...

2. pilt

Rõikapalu peretuba söögilaua ja pikkade pinkidega. Pingi otsas istub Eero, umbes 27-28 aastane mees. Kui kuuleb kedagi tulemas, krapsab püsti ja peidab end lahtioleva ukse varju.

Eeva: Tule välja, ära karda midagi. (Avastab Eero peidukoha ja tirib ta keset tuba.) Saage siis tuttavaks. Helen, see ongi see mees, kellest sulle rääkisin.

Eero: Helen, see kõlab uhkelt. Helen ei ole siitkandi tüdrukute nimi.

Helen: Ega Helen olegi siitkandi tüdruk. Helen tuleb kuu pealt, metsast soe juurest. Helen on joonud jõhvikate mahla, maitsnud kirbete pihlakate veini.

Eeva: Ära kuula Helenit; tema luulelend on suurem kui tema mõttelend. Ikka on otsitud siin maad, aga tema näeb kuud. Ära pane tähele ta sõnade pöörasust. Mõnel õhtul olen mõelnud, et ta on hull.

Helen: Olengi hull. Hullust laanest tulen, räbalad seljas. Andke mulle kannel.

Eero: Oskab ta siis kannelt mängida?

Eeva: Usu sõgedate sosinaid; vaid sõnad ehk mängiksid selle kandlega.

Eero: Helen, te olete kena tütarlaps; siin laanes ei teakski kohata selliseid õisi.

Helen: Võõra sõnad on magusad. Ta on harjunud ja oskab nendega ümber käia: ta tahab sõnadega kergesti võita.

Eero: Helen, nii tõesti kui ma siin seisan: on see siis valeliku ja petturi hääl?

Eeva: Hea küll, hea küll, peab siis iga sõna, punkti ja koma pärast vastust andma. Meil on täna sünnipäev – ma ütlesin seda Helenile. Tule, Helen, aita mul road ahjust võtta; kanna veini keldrist tarre; kalla kuum lambapraad tirinasse...

Helen: Soovin teile õnne. Kes te olete, rändur?

Eero: On sel üldse tähtsust nüüd, niisugustel aegadel? Kui inimesed lähevad ja tulevad, rähklevad ja otsivad, pelgavad ja kardavad? Mida vähem me teame üksteisest, seda parem meile.

Eeva: Tema nimi on Eero.

Helen: Pidi teil ikka tuli takus olema, et siia põrgulaande jõudsite.

Eeva: Eero ei olegi nii kauge inimene; pole ta talugi väga kaugel. Naabrid ju ikka asjalised...

Helen: Seda imelikum siis siia eksida.

Eero: Ema jutt ei ole tõsi. Pole mul asja siia olnud ja poleks arvanudki, et siia sattuda võin. Nüüd alles saan öelda, et kahetsema oleksin pidanud, kui siin poleks käinud.

Helen: Ikka need vigurjutud, mis rohkem peidavad, kui seletavad.

Eeva: Eero on talu verd nagu meiegi, ainult ajad on segased, parem olla kõrval ja vaadata kui tormata, pea seljas.

Eero: Nii palju on Eeval õigus küll: pigem karta kui kahetseda. Las jahtuvad tulipead, sõnelevad sõnelejad. Küll siis selgus kätte tuleb.

Eeva: Nüüd on siis laud valmis – Helen, ainult vein veel! Vaata, et võtad pudeli, millele on kirjutatud aastaarv 1941. Ainult seda pudelit tahan ma.

Helen: Aga see, ema, on ju isa kirjutatud: just see pidi jääma teda ootama.

Eeva: Meie ootamised on oodatud, Helen, pole tema tulnud ja pole teda nähtud. Pean ma siis lesknaise kombel halama nagu sajad. Mul veel, jumal tänatud, veri tugev ja elutahe sees. Elame veel.

Helen: Aga kui siiski võtaks mõne muu?

Eeva: Olen rääkinud.

(Helen astub aeglasel sammul ukse poole, pistab siis jooksu. Eeva astub mehe selja taha, haarab tal kaela ümbert. Mees püüab sellest kallistushaardest vabaneda.)

Eero: Eeva, palun, ole ettevaatlikum.

Eeva: Tee keldrisse on pikk.

Eero: Ma räägin sõnadest. Need sõnad võiksid olla palju peidetumad, nende jaoks vähem silmi ja kõrvu.

Eeva: Ta ju minu tütar.

Eero: Seda enam. Tütar pole muulane, kellele miski korda ei lähe. Ma nägin, kuidas ta pani tähele iga sõna. Iga sõna on tal küsimus ja vastus korraga.

Eeva: Oh sind küll, kangelast! (Embab jälle meest ja suudleb teda põsele. Parajasti siis on tulnud tütar ja jääb tardunult ukse kõrvale seisma. Ema märkab teda alles nüüd, kohendab soengut ja muutub ametlikuks) Too pudel siia. Helen, ma ei salga. Eero meeldib mulle ja ma mõtlen, et sa saad sellest aru.

Helen: Aga isa?

Eeva: Isa on surnud.

Helen: See ei ole kindel.

Eeva: Nüüd on see juba kindel. Isegi küla peal räägitakse seda juba – Pirkuni Kusti oli oma silmaga näinud, kuidas... Nii on elu. Ja ma võin veel korra välja öelda, et ma hindasin oma meest väga; aga ei saa ju kogu aeg musti riideid kanda ja nutta, pealegi kui ma ei tea, kus on tema haud. Kui ta praegu siin olla võiks, ta mõistaks seda. Ma võin paluda jumalat, et ka tema saaks aru ja annaks oma õnnistuse kaasa. Meie, maapealsed, väetid ja õnnetud, peame ju püsima. Kes kevadel künnab ja äestab, kes sügisel nopib ja lõikab? Kõik me peame minema välja, sest kedagi teist meie eest minemas ei ole.

Helen: Olete te tõesti põllumees? Te ei näe selline välja.

Eero: Oh, Helen, küll teid: kas kartus ja ettevaatlikus on teinud teid umbusklikuks või tõesti kahtlete te minus? Vaadake käsi: need on hoidnud adrakurgesid,  5-aastaselt läksin karja, pastlad jalas; kui vihma sadas ja välkus, mõtlesin, see on minu pärast . Rästikutega püüdsin argust endast välja peksta. Ma panin rästiku kaela: tüdrukud karjusid ja poisid pööritasid silmi.

Helen: Enne murdsite talt mürgihambad?

Eero: Ei, Helen, ma näitasin seda kõigile; kivivare juurest püüdsin ma paljaste kätega rästiku, hästi pika ja vihase, ja mässisin ta mitmekordselt kaela nagu salli talvise tuisu ajal.

Helen: Ja ta ei hammustanud?

Eero: Ei hammustanud.

Eeva: Tõstame klaasi Eero, sünnipäevalapse terviseks.

Helen: Teie terviseks.

Eeva: Mis oleks, kui ütleme kõik üksteisele sina? Meid nii vähe ja võõrad pole me enam kah. Selleks peab klaasi küll uuesti täitma. Vanade eestlaste kombe kohaselt...

Helen: Ei, ma ei ole nõus. Ütleme sina ja kõik. Klaasi ja kombeid ei ole vaja...

Eero: Kui nii tahate...

Helen: Juba sa eksisid.

Eero: Vabandan.

Eeva: Nüüd võiks tantsida. Ma keeran grammofoni üles.

Eero: Uskumatu luksus – tantsida. Eeva, läheme!

(Grammofonist tuleb sentimentaalne valss, seejärel polka.)

Eeva: Ikka kardad sa Helenit?

Eero: Enam vist mitte. Mõtlen lihtsalt enda elule. Olen siia liiga kauaks jäänud.

Eeva: Ja sa tahad ära minna? Igaveseks siit? Mitte kunagi ei näe mu silm enam seda pikka blondi meest paitamas Sapiku pead.

Eero: Minu elu on praegu minek. Küll tulevad ajad, kus midagi muud oskaksin teha; nüüd ainult minek.

Eeva: Ma ei lase sind. Ma olen sinuga harjunud. Sina pakud nendele metsadele varju.

Eero: Kunagi hiljem...

Eeva: Ei, Eero, hilisemat aega ei ole ega tule; kõik, mis meil käes, ainult see, kujutelmad, unistused, uskumised on siin laanes ammu surnud. Öökulli huik, metsvindi vilistamine – kuulevad kõik ja ei näe keegi.

Eero: Mul tuleb palju veel inimestega harjuda. Usaldama peab neid – aga ma olen harjunud need aastad ainult umbusaldama.

Eeva: Sa harjud.

Eero: See pole peamine. Peamine on, et teised minuga harjuvad.

Helen: Ema, sa oled küllalt tantsinud, nüüd on minu kord.

Eeva: Mis minulgi üle jääb: oma korda oodata, kas nii?

Eero: Nii kaua pole tantsinud: aasta, kaks, kolm... Nüüd tantsin enda surnuks.

Helen: Kust sa tuled, Eero? Kes sa oled? Mida tahad?

Eero: Ära päri, muutud ruttu vanaks. Tulen eikusagilt, olen eikeegi, tahan ainult tantsida.

Helen: Valetaja oled ka.

Eero: Valetajaks pole ma sündinud.

Helen: Ja koerad ei haugu sinule – imelik mees oled.

Eero: Oskan koerte keelt, sellepärast.

Helen: Ja huntide keelt oskad?

Eero: Ka huntide keelt. Ainult inimkeel on mulle võõras. Hundid ja koerad on usalduslikumad kui inimesed.

Helen: Koertele aitab paitusest ja huntidele söögipalukesest, inimesed ei lepi sellega. Kust tuled ja mis tagamõttega? Põgened – kelle eest? Varjad – kelle eest? Oled sa varas või mõrtsukas – õige inimene ju ei jookse metsakülasid mööda.

Eero: Ei tea isegi, kes olen. Oskaksin vastata – vastaksin. Kuule, koerad klähvivad, keegi on tulemas.

(Jätab tantsimise, vaatab kahkvel ringi.)

Eeva (aknast piiludes): Tõõru Madis nagu tuleb – Eero, ruttu tahatuppa, Helen ma palun, ära kõssa, et meil võõrad. Aita tassida need söögid ära. Ainult kaks taldrikut jäta.

(Koputused uksele.)

Eeva: Jaa, jaa, kohe! Kes seal on?

Madis: Madis, ei keski muu.

Eeva: Noh, mis sa, pime, vasta ööd.

Madis: Amet ei küsi pimedast ega miskist.

Eeva: Nii et ameti poolest kohe?

Madis: Ameti poolest ja mitte ainult ameti poolest. Kus Helen on?

Eeva: Kõik noored ju Vanatalus simmanil.

Madis: Sealt ma just tulen, ära keeruta.

Helen: (ilmub uksele): Valla miilitsavolinikul on asja minu juurde?

Madis: Pead sa ikka oma narri sõnaga. Madisest on aidanud mulle seniks, eks kõlba edaspidigi.

Eeva: Sa ju nüüd tegelane või...

Madis: Tulin vaatama, kuidas Rõikapalu perenaised elavad. Metsad suured, luusijaid palju, praegu ei tea kusagil kindel olla. Näe, simmanilegi külisid paar tundmata kuju – plagama said, kui ära märgati.

Eeva: Ei meil pole siin küll tülitajaid käinud. Me siin nii nurga taga, võõra jalg siia ei astu.

Madis: Teile on meeshinge siia sisse vaja. Ehk jään esimesed ööd ise – siis vaatame kedagit. Siit Tõõrulegi ju kiviga visata.

Eeva: Kohe peigmeheks või?

Madis: Mis rumalat juttu sa, Rõikapalu perenaine, ajad? Ma räägin ikka tõsiselt. Helen, tahaksin sinuga ka nelja silma all rääkida.

Helen: Kust neid küll võtta: seintel on silmad ja metsadel silmad.

Madis: Kuhu sa sealt simmanilt äkki jooksid? Hakkasin juba hirmu tundma, et... Näed ise, mis tüübid teedel ja võserikes tolknevad. Oleksin teadnud, et koju lähed, oleksin saatma pakkunud.

Helen: Mind ei ole vaja saata: iga puu ja iga känd tuttav, iga krabin kodune. Pealegi pole veel pilkast pimedust. Kuu näitas teed, kuu julgustas ja saatis.

Madis: Uhke oled, Helen, aga ma ei saa midagi parata, ma ei saa su küljest ära... Mis siis ikka, pererahvas, kui valvajaid pole vaja, võin minna pealegi. Aga midagi peame välja mõtlema; eluks ajaks ei või te ihuüksi siia metsa sisse jääda. Head rahulikku ööd, Rõikapalu perenaine, ja head ööd ka sulle, Helen. Aga kui midagi kahtlast on, või kui muudmoodi minu abi vaja, siis teate küll, kust otsida – vanast vallamajast.

Eeva: Ära esialgu meie pärast kartust kanna. Head ööd sullegi ja head teed minna!

(Mõnda aega on ema ja tütar vait, koerte klähvimine kaugeneb, kuni vaibub.)

Eeva (naerdes): Näis kui armunud, kuuvalgusest sõge.

Helen: Pead sa siis, ema, nii rääkima! Pole ta tüdrukute vastu kunagi huvi tundnud.

Eeva: Aja sina hundile udu. Pime võib mitte märgata. Tõõru Madis pole sedasorti, kes kavaldab. (Avab toa ukse.) Ega sa, Eero, ometi päris ära kadunud: võta sealt see veinipudel kaasa. Punnsuutäis aitab kõige paremini.

Eero (Tuleb pudeliga): Ega ära ütle. Ime, et veel tahatuppa nina ei pistnud.

Eeva: Madis meie tüdrukusse armunud.

Eero: Kes seda teab. Ei jõua meie vaadata tema sisse. Võibolla on tal hais ninas. Võibolla tuli minu järele.

Eeva: Ajad sina kah hullu juttu. Kes sind teab ja kes sind otsib. Pole sa tapja ega röövija, lihtsalt sõjapelguja. Aga Muri ja Sapik olid tublid – viin neile konti järada.

(Võtab laualt kondid ja läheb uksest välja.)

Helen: Aga kui ta tõesti oleks tulnud sinu pärast ja oleks tulnud sinu pelgupaika – mida oleksid sa teinud?

Eero: Ennustada ma ei oska – eks näis.

Helen: Aga siiski?

Eero: Kergelt poleks ma ennast müünud. See poleks minu moodi.

3. pilt

Küün metsatuka ligiduses. Maastik on siin poolsoine ja metsistunud; et küüni pole mõnda aega kasutatud, reedab tema hooletussejäetus.

Küünipakul istub Eero. Kusagilt kaugelt hakkab kostma Heleni laul. Eero püüab vilistamisega sama viisi tabada.

Helen: Hõiskas puie latvadesse

Kägusida kukkumaie

Tuvikesi tuikamaie;

Salus rästad rägastikku,

Pesilinnud põõsastikku;

Lõokesed lagedale,

Pääsukesed päevapaiste...

Eero: Oh sind küll, madrakat, oh sind, viirelindu; ootan hommikust peale, vaatan muudkui metsa poole.

Helen: Käisin Punikut ja Kirjut koplisse viimas, kui tuldi järele. Noored tahavad endale klubi asutada...

Eero: Või isegi klubi. Mida seal siis tegema hakatakse? Tantsima?

Helen: Ei ainult. Hakkame vaidlema ja arutama. Mõni targem mees tuleb linnast või alevist kohale.

Eero: Ega seal head oodata pole.

Helen: Mida sa räägid! Umbusk on sul meele võtnud.

Eero: Meele ja keele. Tore, et tulid. Kartsin juba...

Helen: Lubadused ootavad minu juures ainult täitmist.

Eero: Hiilisin talu juurde, nägin, kuidas sa kookudega vett tassisid.

Helen: Või isegi piiluma. Või isegi nuusima.

Eero: Uudishimu, anna andeks. Tahtsin sind rutem näha. Tahan kõike sinust teada.

Helen: Kõike on halb sõna. Kõike ei tähenda midagi.

Eero: Siis, kui tookord sinuga tantsisin... Või mis tantsust; kui sind esimest korda nägin... Sa olid kui ilmutus. Ma ei saanud silmi su küljest.

Helen: Inetu küll. Ema oli end sinu jaoks valmis pannud.

Eero: Ma ei tea, mis minuga sündis. Kõik muu kaotas tähenduse, ma nägin ainult sind.

Helen: Täna seal klubis rääkis Tõõru Madis; ütles, et nüüd võivad metsast välja tulla kõik, kes tahavad, kellel tapmissüüd hinge peal pole.

Eero: Ei minust tulijat saa.

Helen: Miks siis?

Eero: Ei mind oota miski hea – Siber vaid.

Helen: Sa kah nende hirmujuttudega. Ise ütlesid, et sul pole miskit hinge peal; saksa sõjaväes olid, ei tahtnud kaugemale sattuda, pagesid metsa. Just sina oled selline, kelle kohta Madise jutt käis.

Eero: Rääkisid sa talle minust?

Helen: Seda küll mitte, aga...

Eero: Oi, sa mu armas! (Võtab Heleni ümbert kinni.) Väga targasti tegid. Pole kellelgi teada, et kui hunt üksi hulgun. Laaned on suured ja ühele inimesele elamiseks küll; nad pakuvad marju ja seeni, mõnikord saab ka kitsepraadi...

Helen: Imelik inimene oled; aga miks sa ometi pelgama pead?

Eero: Ei sina taipa seda lugu.

Helen: Siiski. Mulle pead sa kõik rääkima. Sa oled siit ju kolm küla edasi, Sooaru talu noorperemees.

Eero: Või sedagi tead juba.

Helen: Ema ütles.

Eero: Oli teil minust veel pikemat rääkimist?

Helen: Ei olnud.

Eero: Teab ta, et sa siia tulid?

Helen: Kus siis. Aga on talle see tee selge?

Eero: Miks pole.

Helen: Sa armastad ema?

Eero: Tead, kallis Helen...

Helen: Ainult lühidalt: jah või ei...?

Eero: Just lühidalt ei saa sellele vastata.

Helen: Armastuses ei ole kahte võimalust.

Eero: Vaata, kallis Helen, enne kui ma sind näinud polnud, arvasin ma küll. Nüüd ma olen kahtlema hakanud. Sa pimestasid mu. Ma olen nagu nõidusega löödud.

Helen: Ilusad sõnad on sul. Räägid kõigile neid ilusaid sõnu?

Eero: Ka sina ei võta mind tõsiselt. Sa pead mind kehkatsiks, puuleheks, mis tuules väreleb.

Helen: Ära solvu, Eero. Meie maapoisid ei oska niisuguseid sõnu, küllap sellepärast. Aga sina oled õppinud mees. Sina oled tark.

Eero: Pole ma ühti. Tartu kool jäi pooleli – kui tead, et ma Sooarust, küllap tead sedagi. Aga seal ülikooli pealgi olid mu käed sõnnikuhaisused ja maavillane ülikond seljas – kuigi suurtaluniku poeg, ikkagi alam klass.

Helen: Oled sa käinud seal Sooarul nüüd? Kuidas elavad vanemad? On sul õdesid-vendi?

Eero: Ei ole – nende jaoks olen ma surnud.

Helen: Pentsik – siinsamas olla ja surnut mängida.

Eero: Pole ka Sooarul enam elu; küll kaebajaid ja kadestajaid. Las arvavad, et olen surnud – vähemalt minu pärast ei tule neil häbi ja teotust kanda.

Helen: Näed vist küll tonti hullemana kui tegelikult. Või oled ära hirmunud ja haige?

Eero: Taga targemaks. Ma olen tugev kui härg. Ma ei karda midagi ega kedagi.

Helen: Siis varjad sa minu ees midagi.

Eero: Ütlen sulle ausalt? Võin ma sinu ees aus olla?

Helen: Aga muidugi, Eero.

Eero: See on nagu kolm tilka verd – sa oled minu saladuse kandja, me peame olema siis ühed ja me ei saa eraldi olla.

Helen: Need on rängad sõnad.

Eero: Tõotad sa mulle, Helen, et kõik see, mida siin kuuled, jääb ainult meie vahele?

Helen: Eero kardab nõtra tütarlast?

Eero: Ma kardan sõnu. Ja see ei olene enam sellest, kes edasi ütleb.

Helen: Tõotan!

Eero: Ma tahan rikkaks saada. Kogu elu olen ma tahtnud rikkaks saada. Vaata siia küüni. Sa näed: sajad, tuhanded, sajad tuhanded margad – põhk. Läksin vabatahtlikuna, mõtlesin, küllap tuleb varanduste jagamine – ju siis midagi minulegi. Ainult libled, ainult libled... Alles siis, kui sakslased minema sättisid, jäid järele markade mäed. Teadsin küll, see on nüüdsest kasuta, praht, aga kandsin ikka seljakoti ja kohvriga kaasas.

Helen: Sa siis tahad ja loodad?

Eero: Ei, ei, ära saa valesti aru: kusagil sisemuses vihkasin ma neid... Kusagil immitses õelus sees. Jaakup, Sooaru peremees, see tähendab, minu isa, ütles: sakslased tulevad ja lähevad, neil ei ole siin isamaad. Ainult Jaakup jääb ja teised tõelised eestlased jäävad – muu on siin viiv. Mul oli oma lemmiklehm, minule oli see kingitud, Sügis nimi... Kui omakaitsemehed ja sakslased tulid, peitis Jaakup ta sauna, hea ninaesine ette. Aga ta, kurim, hakkas igavusest põdema ja ammuma just siis, kui sakslased lauas puskarit ja metskitseliha sisse lasid; ja ta ammus ka siis veel, kui võõra ohelikkupidi hooviväravast välja vediti.

Helen: Aga ometi läksid sa vabatahtlikult?

Eero: Isa teadmata läksin. Kui jutt isa kõrvu ulatus, lõi ta pussi söögilauda ja needis: ma ütlen pojast lahti. Ma tahtsin ise midagi ära teha, mitte vaid Sooaru Jaakupi poeg olla. Ma ei tahtnud ju ootama jääda vana surma, kuigi Sooaru vastu mul ehk poleks olnudki; kolm põlve oli juba siin sünnitatud oma lapsi, pulmi oli siin peetud ja lihtsas, oma käega kokkulöödud kirstus viimsele puhkepaigale alevisurnuaiale veetud... See kõik oli nii loomulik nagu aasta läbi tööd. Polnud Sooaru sündinud suurtalu. Esivanemad olid ostnud laanest võlgu väikese maatüki, langetanud puid, kündnud maa üles...

Helen: Isa on kange ja sina oled kange. Üks peab teisele esimesena käe andma.

Eero: Nüüd vist juba mõttetu. Sooaru on kiratsema pandud – ja mida mina talle enam olla saaksin. Sooaru ei vaja enam uut peremeest, Sooaru saatus on udune, kui kõik nii jääb. Ka minu saatus on udune – rikkust olen tahtnud ma, nagu nõdrameelne paberipahna kokku tassinud. Mind pandi kord sõjavangide laagrit valvama – nad olid näljast tobedad, kui pühkmehunnikut nägid, tormasid sinna, ei hoolinud keelust ega miskist. Mõistsin: õilsa sõja ajad on möödas, mind on petetud, mind võidaks ainult kasutada kõige mustema tööriistana. Ja ühel ööl põgenesin. Metsadesse.

Helen: Ja mida mõtled sa praegu? Sedasi sa ju eluks ajaks olema ei jää – sa pead valima.

Eero: Ühelt poolt olen ma ära, teisele poole ei kõlba. Ma otsin kolmandat teed.

Helen: Sellist teed ei teata.

Eero: Kõike võib olla. Inglane võib tulla. Mingi suur maailmapöörak.

Helen: Maailm on väsinud sõdimisest. Põlenud majad tuleb üles ehitada, kõrbenud viljapõllud uuesti tärkama panna, pered jälle kokku. Elu tahab elamist.

Eero: Ja mida sina siis minule ütled?

Helen: Ei ole sinulgi kerge, aga metsast välja pead sa tulema. Võin sinu eest kosta, võin Tõõru Madise käest ausõna võtta...

Eero: Jäta Madis rahule.

Helen: Sa ei salli teda?

Eero: Ma vihkan, kuidas ta sinu ümber noolib.

Helen: Sa oled armukade?

Eero: Vist ehk. Ei osanud endale tunnistada, inimlikud nõrkused olid võõrad. Nüüd, kui ma sinuga kokku sain, mõistsin ma: elu läheb mööda ja ma ei ole armastanud. Ma armastan sind, Helen.

Helen: Rängad sõnad siin sooääres. Suviti ja sügiseti on siin kena küll, kui just sääski ja kihulasi pole. Aga talved on siin külmad, lumi põhjata – kitsedki surevad kopsupõletikku, ei jõua läbi hangede kahlata.

Eero: Helen, sa võid naerda mind, sa võid haletseda ja põlastada, aga ometi tunnen ma sinu läheduses oma uuestisündi. Ma tahan parem ja tugevam olla, kui tegelikult olen.

Helen: Ei saa ma ju vastuarmastust kinkida sellele, kellel pole nime ega kodu. Kord siin, kord seal – see on sinu lennutee. Linnud aga lendavad ära ja järele ei jää neist midagi.

Eero: Helen, sinu pärast olen ma nõus tegema kõik, mida soovid. Hommepäev tulen vallamaja juurde, panen automaadi maha ja ütlen: ma tahan elada. Ma tahan jälle elada, sest mul on Helen.

(Haarab Helenist kinni. Helen algul puikleb, kuni vastupanu raugeb ja nad suudlevad kirglikult ja pikalt. Siis istuvad nad teineteise kõrval, Helen on ennast eemale nihutanud.)

Helen: Aga mida teed sa siis, kui oled üksi laanes? Kui pole mitte kedagi ja istud siin ja istud siin tunde ja päevi?

Eero: Kuulan lindude laulu.

Helen: Ja ära ei tüdi?

Eero: Kuidas siis tüdida saab: nüüd tean, milline on laanepüü armulaul, peoleo pesalaul... Õpin neid jäljendama, kuigi kõik pettus ja puha.

(Teeb lindude häälitsusi järele.)

Helen: Ja tulevad nad sinu vilistamise peale?

Eero: Tulevad ja ei karda mind. Otsivad isast ja emast ja on pahased, kui ei leia.

Helen: Ja siis, mida sa veel teed?

Eero: Harjutan kätt. Lasen.

Helen: Milleks seda?

Eero: Niisugustel aegadel läheb alati ka seda vaja. Võin ka sinule proovida anda.

Helen: Ei tea, kas maksab.

Eero: Näe, siin on revolver... Hoia nüüd tugevasti kinni. Nüüd sihime. Mida? Seda lindu seal?

Helen: Ei.

Eero: Võtame selle puu sealt. See on meie märkalud. Me peame seda tabama.

Helen: Ma kardan.

Eero: Helen, mis sul on? Miks sa käe lahti lasksid? Proovime veel: koondamine, sihtimine – ja näe, pihta sai. Sust saab hea täpsuslaskur.

Helen: See mänd on nüüd surnud.

Eero: Ei puud sure. Puud on võimsad ja tugevad, nad ei märkagi, kui mingi kõrvaline asi nende sisse tunginud on.

Helen: Puud tunnevad valu. Ma olen kuulnud, kuidas puud oigavad, kui nendelt oksi murtakse.

(Eero laseb äkki ootamatult ühe linnu maha.)

Helen: Eero, mis sa ometi tegid. Sa tapsid linnu.

Eero: Ma polnud kindel, et ma pihta saan. Ta lendas väga kiiresti.

Helen: Aga sa ju sihtisid ja see on sama, mis surm. Sa võisid mööda lasta, aga sa tabasid – ja sa tahtsid ju tabada.

Eero: Linde on siin palju, üks vähem või rohkem. Niikuinii hukkub neid mõttetult külma ja näljaga. Ei tahtnudki ma ju lindu lasta – ma tahtsin näidata, kui osav ma olen.

Helen: Ei, Eero, seda ei oleks sa pidanud tegema. Nüüd ei saa ma öösel und. Nüüd tulevad meie Rõikapalule kõik ümbruskonna linnud ja nutavad.

Eero: Helen, ma olen süüdi. Edevusest aetuna ei mõelnud ma, mida teen. Suudad sa mulle andeks anda?

Helen: Mitte niipea.

Eero: Mida pean ma siis tegema?

Helen: Sa pead ootama. Seda, kui linnud sulle andestavad.

(Laulab.)

Laulis luiged lainetesse.

Pardid parve äärdane.

Haned alla allikale;

Hõiskas kena künnilinnu

Ööde iluks hõiskamaie,

Videvikul vilistama,

Enne koitu häälitsema.

II vaatus

1. pilt

Sama ärklituba, kust Helen oli Eeva leidnud. Nüüd on osad vahetunud; ehtija on Helen.

Sisse astub Eeva.

Eeva: Ainult siin oled nagu omas kodus. Siin ärklitoas, kui kogu ilm kadunud. Või ja juustu vastu petrooleumi, soola, riiet, kroomnahast säärikuid, pärmi, suitsupaberit; siin pumatid, odekolonn, ripsmetušš...

Helen: Räägid sa minuga?

Eeva: Iseendaga. Juba kaua aega mõistan ma, et mul kellegi muu kui iseendaga rääkida pole. Ei usalda enam kedagi siin, kõik, ka sina olete kaugele läinud; see on niisugune pidev kaugenemine, millel ei ole lõppu.  Ma sirutasin käe sinnapoole, aga see käsi jäi õhku. Ei ole kedagi, kuigi arvad, et on...

Helen: Ei mõista ma neid mõistukõnesid.

Eeva: Polegi ma midagi ütelda tahtnud. Tulen laudast, lehmad lüpstud, lammastele ninaesine antud. Tulen laudast väsinuna ja sonin omaette. Ikka viimasel ajal kõnelen omaette.

Helen: Tahad ette heita, et ennast ehin? Tahad minu liperdamist mulle ette heita? Tahad küsida seda, miks ei ole siis mina seda isa pilti seinale tagasi pannud?

Eeva: Olen ma midagi niisugust soovinud? Olen ma poole sõnagagi sellest rääkinud? Ma tulen sinu kui tütre juurde. Ma paitan su pead nagu toona, kui sa mu sülle ronisid. Oleme palju kordi kahekesi olnud, eks nii? Mis see aeg on meiega teinud ja mida edaspidi – kas oskame öelda?

Helen: Ei oska ma olla vist enam see trullakas tüdruk, kes naeris ja kepsles – mida vanemaks, seda kurvemaks. Aga ühes asjas olen õnnelik küll. Töö pärast. Tead, mis mul rahvamajas juba käimas on: naistering, poliitring, põllumajandusring, ansambel, kirjandusring, vene keele ring, näitering – seda hakkasin ise tegema...

Eeva: Katkestad enda veel ära – pead sa kõiki neid südamesse võtma? Sest peetakse veel midagi pahaks, liigub siin igasugu inimesi...

Helen: Ah, ema, ema, nüüd ma saan aru – oled ikka endine ema.

(On kuulda trepist tuleku kobinat.)

Helen: Ma kuulen – need on tema sammud.

Eeva: Mis ta nii õhtul – pole kellelgi rahu enam.

Eero: Tere, perenaised oma paradiisis.

Eeva: Kust sa, pime, nüüd välja tulid?

Eero: Üksi hakkab igav. Tuul ulub, aga sellest pole seltsi.

Eeva: Söögid all ahjus. Vähemalt kõhu võiks täis pugida.

Eero: Ega ära ütle.

Helen: Mina ise.

Eeva: Ei, Helen, mina pakun siin süüa. Mina olen Rõikapalu perenaine.

(Ära.)

Eero: Sa ära emaga nii...

Helen: Kus kaitsja väljas. Või ikka armastad sa hoopis teda?

Eero: Pead sa, Helen, oma terava keelega torkima. Ikka peab miski purunema ja hävima.

Helen: Ära keeruta.

Eero: Polegi see nii lihtne. Sina oled ainus, kes...

Helen: Aga tema?

Eero: Ta on väga hea. Hoolitseja.

Helen: Mina või tema?

Eero: Nii ei saa küsida. Sina oled mulle kõik, minu maailm, minu mõtted, minu lootused. Tema aga oli see, kellele võlgnen elu. Kui ma seal küünis... Tema teadis ja tal oleks aidanud ühestainsast sõrmenäitamisest. Siiamaani mäletan teda, see punasetäpuline kleit seljas. Kohkunud küll, aga vapper, kui metsarajal vastu juhtus.

Helen: Aga ometi suudlesid ja kallistasid, elasid nagu mees ja naine, kas nii?

Eero: Miks pead sa mind piinama, Helen. Ainult sina ja kõik...

Helen: Ja ometi näen ma su silmadest, et sa valetad. Ema, ema! Ma tahan selgust saada.

Eero: Tule mõistusele, Helen...

Helen: Kardad?

Eero: Mitte sind vaid sinu mõtlematust. Kõik võib hävida, kui me kolmekesi üksteist mõista ei taha. Kõik ilus minu ja sinu vahel kustub, kui Eeva teada saab...

Eeva (tuleb): Mis lahti? Kes mind hüüdis?

Eero: Pole siin midagi ega kedagi. Helen lihtsalt tundis igavust.

Helen: Vale on see – ma hüüdsin sind. Ma tahtsin, et sa oleksid siin praegu, et me oleksime kõik kolmekesi koos.

Eeva: Ju olemegi. Ja siis?

Eero: Helen tahtis nii, et me kõik kolmekesi koos... Üksteisemõistmises...

Helen: Tahtsin teada, kummale kuulub Eero.

Eero: Rumalus see. Ma armastan ju teid mõlemaid. Iga hommik, kui ma heintest välja ronin, küsin endalt: kuidas Rõikapalu perenaised elavad?

Helen: Keerutad sina... Mina tahan selgust...

Eeva: Mis selgust siin: ütelnud ja tõotanud oled juba küllalt. Või tahad kõike seda unustada?

Eero: Ei unusta – ei saa unustada.

Eeva: Noh, näed! Ainult sõge võib eksida, ainult sõge kõnelda midagi muud.

Helen: Ta valetab. Ainult mind ta tahab.

Eeva: On see tõsi, Eero?

Eero: Ma... ma ei tea. See pole nii kerge.

Helen: Pead ise kuulutama ja otse. Vahutavaid lobinaid metsad ei taha. Siin laanes on räägitud ikka otse ja ausalt.

Eero: Helen, ma...

Eeva: Tule siia, Eero. Tule, paita mu pead, emba mind oma jõumehekätega. Suudle mind kaelale...

(Eero tuleb ja täidab alandlikult korralduse nagu laps.)

Helen: Eero, ei usuks ma... ei usuks ma... (Jookseb uksest välja.)

Eero: Kuhu ta läks?

Eeva: Ons tähtsust sest. Nüüd oleme me kahekesi. Kaua aega pole me kahekesi olla saanud. Pole kaua aega tunda saanud su embuse jaksu, su huulte puudutust. Ütle, kas ikka armastad mind veel?

Eero: Ikka veel. Ikka vist lõpmatuseni. Ikka veel.

Eeva: Tahaksid sa minu embuses tähti vaadata? Tahaksid sa kõrvuti lamades pilvede rändu jälgida?

Eero: Tahan ikka... Kus Helen on? Kuhu ta ometi pages? Äkki sünnib sest halba?

Eeva: Seal ta on, seal ukse kõrval. Ta kuulis kõik.

Eero: Kuulsid sa, Helen? Oh mind! Ainult sind armastan ma, ainult sinust sonin päevad ja ööd...

Eeva (õela naeruga): Kes sa oled, mees või eit, muutlik kui öö ja päev...

Eero: Ainult sina, Helen, oled mul meeles ööl ja päeval. Ainult sina suudad mu sügiskülmi rõskeid öid soojendada. (Haarab Heleni ümbert, suudleb ta käsi, nägu, kaela.)

(Koerte haukumine.)

Eeva: Kuulete, keegi tulemas... Keegi teeline. Või on see saatus?

Eero: Mida räägid, Eeva? Saatus on tema; väevõimuga olen püüdnud ennast petta, ennast temast lahti rebida, ei saa... Anna õnnistus, ema, ma ei saa temata elada.

Eeva: Koerad käravad, ütlesin ma. Siia ei või sa jääda. Sa pead põgenema ja ruttu.

Eero: Suudad mulle andeks anda? Suudad õnnistada meid?

Eeva: Rõikapalul elatakse edasi. Ikka on siin armastatud ja lepitud, ikka on siin vastu peetud...

Eero: Aitäh, ema... (Langeb põlvili, suudleb ta käsi, siis jalgu, siis jookseb trepist alla. Eeva läheb aeglaselt ja rahulikult alla ust avama. Tagasi tuleb koos Madisega.)

Madis: Kus on Sooaru Eero? Mulle öeldi, et teda nähtud siinmail.

Eeva: Nähti ikka meil, ütled sa? Pest peitsime lauda peale heintesse, kappi riiete vahele?

Madis: Ära naera. Kui tuli räästas, siis hilja. Kui lambad viidud, siis asjata rääkida.

Eeva: Tooh pime, mis viha ta meile kandma peaks!

Helen: Pole siia astunud kellegi jalg. Pole siinkandis koerad haukunud mitu päeva.

Madis: Ma vaatan sind, Helen, ikka ilusamaks lähed. Pole meie ümbruskonnas sulle poissi. Keski ei kõlba sinu kõrvale.

Helen: Madisel ikka Madise naljad. Kes mind, vanatüdrukut, tahab?

Madis: Ega ma plära jaoks siia tulnudki. Ei segased ajad hooli miskit. Näe, jälle sain postiga ähvarduskirju, üks isegi verega kirjutatud... Siin aga tahab kokku saada keegi – Sooaru Niglas.

Helen: Niglas? Kes see?

Madis: Tema ju Eero poolvend. Ainult et nõudmised on imelikud – öösel kell 11 Kolmetamme metsatukka – ja ei tohi kedagit kaasas olla.

Helen: Ja sina?

Madis: Lähen muidugi.

Helen: Nagu aumees?

Madis: Nojah.

Helen: Ja kui see on lõks?

Madis: Aga kui see äkki ei ole lõks? Kui inimene tahab kokku saada – nagu käsi, mida sa ei võta vasta...

Eeva (näitab äkki Helenile): Tema on see, kes jookseb Sooaru Eerole järele. Kui hull ajab seda metsapõgenikku taga.

Helen: Ema!

Eeva: Siin ta ehib ja puhvib; kõik ainult selle redulise jaoks. Tema oma tiirasuses tahab magatada Eerot; ei kohku ta ohust ja hirmust, talle on tähtis ainult see, et oleks täkune mees.

Madis: On see siis õige?

Helen: Ainult kadedusest räägid sa seda. Ainult seepärast, et ise ihkad minu asemele. Sinu suu läbi räägib madal kiivus, hüljatu piin, kas nii? Näed, vaikima oled sunnitud; mind müües müüsid sa ka tema. Sulle ei ole miski kallis, kui sa endale mõtled, kas nii? Jaa, ehin ainult tema, Sooaru Eero pärast. Ainult tema pärast on mul elu saanud jälle elamisväärseks, tema on äratanud minus naise. Ma armastan teda. Kuulete te mõlemad: ma armastan teda!

2. pilt

Rõikapalu küün, mille seintele riputatud lillevanikud. Eero on Helenit oodanud ja nad on just kokku saanud.

Eero: Lõpuks ometi. Ootasin sind varavirbel.

Helen: Miks varavirbel, kui leppisime õhtuks? Kogu aeg mõtlesin sest tulekust.

Eero: Räägi üksisõnu: mida tegid, kuidas päev läks?

Helen: Ei teinud midagi ja päev oli hall nagu kõik. Ainult õhtust sinuga mõtlesin. Tunnen hirmu sinu pärast.

Eero: Miks seda?

Helen: Liiga julge oled. Liiga harjunud üksipäini uitamisega. Sulle võidakse ju peale sattuda.

Eero: Pole ma midagi kurja teinud, ei siis satuta. Öö on pime, öö on minu päralt. Päeval püüan pelglikult siin oma soolossis olla. Näed sa, kuidas olen ehtinud täna õitega oma lossi? Igaüks võib tulla, kes tahab, et näha: ootan oma mõrsjat.

Helen: Ei ole siin luusijaid olnud, aga pea tuleb. Süda on rahutu, hing hull – kui keegi siia satub, siis ei ole halastust.

Eero: Muretsed minu pärast rohkem kui enda pärast.

Helen: Nüüd oleme üks, kui üks olla tahame. Madise jutt läks tunaeile hinge.

Eero: Tohoh hullu! Mis temal jahtida või rääkida! Sinust peab ta küll nüüd suu puhtaks pühkima.

Helen: Ei tahtnud sulle ennist öelda. Madis tuli sind otsima. Et siinkandis nähtud Sooaru Eerot. Ei see head tähenda.

Eero: Taga hullemaks. Mis kurja mina talle teinud olen?

Helen: Ega ta eriti vihane olnudki. Andis rohkem märku, et teab. Aga õieti see teebki mind rahutuks, et Sooaru Niglas kampa võetud.

Eero: Veli Niglas?

Helen: Tema jah. Madis ütles nõnda: Niglas tahta temaga kokku saada.

Eero: Niglas? Ons see tõsi? Võin ma seda uskuda?

Helen: Nii nagu ma siin seisan. Ütles veel, et kusagil metsatukas pidada kokku saama. Mingi kiri oli tal käes. Niglase kiri.

Eero: Reetur!

Helen: Ütlesin niisama. Võibolla ei tähenda see midagi.

Eero: Oma patte minu eluga kinni maksta?

Helen: Usud seda temast? Kannab ta sinule viha?

Eero: Ei viha, ei armastust. Jaakupi uhkust on tal küll, aga saunanaise orjaverd samuti.

Helen: Teab ta siis, kus sa oled?

Eero: Teab, miks ei. Iga nädal tuleb siit läbi, on öödki siin mööda saatnud.

Helen: Aga Madisest rääkinud pole?

Eero: Ei ühti.

Helen: Kõik võib olla asjata hirm. Kõik väljamõeldis, mingi jutujätk.

Eero: Oleks nii. Aga kiri oli ju.

Helen: Ka kirjad on teinekord valed. Vaatasin siis mina, kelle käekiri. Või vehkis niisama tühja paberilipakaga.

Eero: Ei Madis valeta. Kui Madis ütleb, siis teab. Kooliajast mäletan teda niiviisi. Vallakoolis olime klassivennad.

Helen: Mida sa siis mõtled? Panna vallamaja juures automaat maha, nagu lubasid? Hakata inimese moodu elama?

Eero: Päevad on liiga pikaks veninud. Pimedad õhtud ja ööd ei tule veel niipea.

Helen: Pageda tahad? Tahad mind jätta?

Eero: Ei jäta ma sind kuhugi. Minu südame küljes oled, Helen, sinna jääd.

Helen: Et peab siit...?

Eero: Ilm lai, mõõtmata, pole otsa ega äärt.

Helen: Ära räägi. Igal asjal on äär ja ots. Isegi inimesel.

Eero: Lähme ära siit, sellest maailmast, mis on nii kuhjaga ebaõiglust täis.

Helen: Surma?

Eero: Ei, Helen: elu on liiaks ilus, et sellest loobuda nii kergekäeliselt. Elus on palju teid ja varjuteid. Miski peab ka meie jaoks olema. Kuniks elu. Või pelgad sa tulla minuga?

Helen: Sinuga – ükskõik kuhu ja ükskõik millal. Kui muud võimalust ei ole.

Eero: Ega vist. Liiga palju olen lootnud mingile kolmandale – ei ole seda enam. Churchill lobiseb niisamuti – ei temast ettevõtjat saa. Jääb ainult üks võimalus...

Helen: Ja see?

Eero: Minna ise tema juurde.

Helen: Selle inglismani juurde?

Eero: Lihtsalt piltlikult ütlen nii. Need metsad muudavad mu sõgedaks. Ma lähen ju hulluks.

Helen: Vast mingi muu võimalus ikka on. Ma räägin Madisega.

Eero: Ainult seda mitte.

Helen: Pole ju veresüüd.

Eero: Aga muud süüd küllalt, et seda mitte üle elada. Juba Sooaru uhkus ei luba seda.

Helen: Kui Madises asi on...

Eero: Ma olen otsustanud: tuled või ei?

Helen: Tulen, olen öelnud. Kuigi see kõik on nii raske ja unenäoline... Rõikapalu jätta, siinsed kaasikud, siinne männitukk...

Eero: Arvad, et mulgi kerge? Ihkan jälle tööd teha Sooaru nurmedel. Hobuniitjaga lõgistada mööda heinamaad... Aga muud teed ei ole. Ei miskit. Olen selle otsani mõelnud.

Helen: Kui nii, siis mis valikut naisel; naine on mehe ori, naine järgneb mehele või põrgusse. Millal siis?

Eero: Mida rutem, seda kindlam: nädala pärast öösi.

Helen: Juba nädala pärast? Ja kuhu otsa me?

Eero: Kõik on kokku lepitud, usalda ainult mind. Kui see Niglas ainult vahele ei jõua.

(Inimese käokukumishäälitsused. Ilmub Eeva.)

Eeva: Kägu kukkus karjatselle,

Helkis heinaniitijalle,

Lõksus loovõttejalle,

Paukus paemurdijalle...

Ei rõõmsust, ei ülevust: kus see pulmamaja siis on?

Eero: Pohlavartest tegin vanikud, sügislilled toppisin peatsisse.

Eeva: Siin metsas pulmi pidada, nii naljakas. Tulnud tarregi – oleks teisem olnud. Ei keegi tea nendest pulmadest, pole kantslit ega kirikuõpetajat, leeri ega valget kleiti.

Eero: Valge kleit on. (Toob küünist kleidi.)

Helen: Tõeline pulmakleit! Kust sa, Eero, selle kleidi said?

Eero: Ära päri, mõrsja. Pole ta röövitud ega varastatud.

Helen: Metsasoendid tõid ta, kuuvalgus õmbles ta – kas nii?

Eero: Nii, nii, Helen. Nüüd oleme paar, kes tulnud looduse altari ette õnnistust paluma.

Helen: Kui õnnelik olen. Kuis olen unistanud pikast valgest kleidist ja loorist. Ei ole õnnelikumat inimest minust.

(Läheb küüni ümber riietuma.)

Eeva: Ja edasi? Ikkagi põgened? Ikkagi jätad tema, minu, jätad kõik?

Eero: Kust sa seda võtad, mis aru sul täna peas; ei jäta ma midagi.

Eeva: Ka mind ei jäta?

Eero: Ka sind ei jäta, kui tahad.

(Helen tuleb pruutkleidis.)

Eeva: Ilus oled sa, Helen. Su näkku on tulnud õrn kahvatus, su rindade õõtsumine suudab vaevu varjata erutust...

Helen: Eero, sina pole veel midagi öelnud: meeldin ma niiviisi sulle?

Eero: Küsid veel. Ainult sind ma vaatan, sinult silmi saamata.

Helen: Kosjakirjad kinnastesse,

Naokirjad narmastesse,

Küükirjad küünedesse,

Sõtsekirjad sõrmedesse...

(Korjab pohlalehti, puistates neid juustesse, ise tantsiskledes.)

Eero: Nüüd, Eeva, seisame sinu ees nagu mees ja naine. Tahame kogu elu olla üks; ainult nii on meie õnn võimalik.

Eeva: Ei oska mina neid sõnu, neid ilusaid sõnu. Põlvitage mu ette, õnnistan teid... Helen, tahad sa Eero naiseks saada?

Helen: Jah.

Eeva: Eero -  ja sina Heleni meheks?

Eero: Jah.

Eeva: Ma tahan, Helen, et sa oleksid õnnelik, et sa oleksid õnnelikum kui mina. Ja sina, Eero, pead tema eest seisma alati ja kõikjal; ei tohi sa lasta talle väiksematki valu teha, sest nüüd olete veri verest, liha lihast...

Eero: Aitäh, Eeva... Olen justkui purjus õnnest. Maa kõigub mu jalge all, puud tantsivad meiega ja linnud laulavad meiega.

Eeva: Ainult täna laulavad nad. Ainult täna.

Eero: Mitte ainult täna.

Eeva: Ainult täna tantsivad nad.

Eero: Mitte ainult täna.

Eeva: Pean põgenema. Esimene pulmaöö ei tohi segajate silma all olla.

Helen: Sina nüüd segaja, mine ikka.

Eero: Oled omainimene, oled ühise pere liige. On mul suutäis seda metsakohinat. Vabarnajooki peale, suutäis alla – ehk maitseb. (Toob teeklaasid, kallab plaskust.)

Eeva: Õh, õh, jaburdama ajab! Nagu kõik kondid koost lahti – kuum jutt käis läbi.

Eero: Ja sina, Helen?

Helen: Mina olen niigi purjus.

Eero: Täna, nii tähtsa päeva puhul; joome kokku oma õnneks.

Eeva: Teie õnneks, lapsed.

Helen: Kui just nii, lonksuke...

Eeva: Põhjani, põhjani!

Helen: Ei, põhjani mitte. Olen umbusklik. Nagu õnnel pole põhja, pole klaasil põhja.

Eeva: Või noh, kus võtab jaburdama; ei enam tea, mis kokku jahvatab. Hakkan rutuga minema – muidu räägin veel mõne lolluse kokku.

Eero: Tee, kuidas arvad – ei siin keegi keeluta ega sunni. Täna on niisugune öö, kus kõik võivad tulla ja minna.

Eeva: Õnnelikku ööd teile, lapsed! Õnnelikku ööd! (Ära.)

Helen (klammerdub Eero kaela ümber): Viimaks ometi kahekesi. Viimaks ometi.

Eero: Ootasid siis tõega tema minekut?

Helen: Ei läbenud ära oodata – hulluks või minemas.

Eero: Ja ometi ma arvasin, et see meie ainus külaline teebki sellest õhtust pulmaõhtu.

Helen: Ainult meie teeme seda, ainult meie oskame seda teha. See on meie õhtu. Siin kuuvalgel valges pulmakleidis sinu kõrval lesida – mis võib ülevamat olla. Või ei meeldi sulle nii?

Eero: Miks mitte, meeldib sedasi kahekesi. Ainult rahutus on sees. Eeva jäi jommi, teeb veel mõne mõtlematuse.

Helen: Ah, mida sina küll räägid!

Eero: Vist tunnen naisi rohkem kui sina. Naised on kohutavad oma üksinduses ja õeluses. Ei kohku nad tagasi millestki, kui hingel solvumise koorem.

Helen: Minu ema pole selline. Ta on meile andestanud.

Eero: Ainult väliselt.

Helen: Sina, suur sangar, kas sa tõesti oled kõikjal ja kõiges kahtlema hakanud?

(Keegi annab vilistamisega märku.)

Eero: Kuss! Keegi on siin.

Helen: Kes küll – sellisel hiljusel?

Eero: Kus automaat on? Tule siia, minu kõrvale. Kui kedagi näed, siis...

Helen: Ma kardan.

Eero: Metsade naine ei tohi karta.

Helen: Ikkagi... Näe, sealt ta tuleb. Keegi võõras.

Eero: Vajuta. (Eero ja Helen ühisel jõul vajutavad. Kõlab lask, siis veel ja veel.)

Helen: Kukkus. Ta kukkus. Võibolla tapsime ta.

Eero: Ma lähen vaatama. Oota siin. Ma hiilin kaarega. Äkki mõni kaaslane veel redus.

(Helen suleb silmad kätega, väriseb üle kere; võtab puskariplasku, joob.)

Helen: Kes? Ütle, kes?

Eero: Niglas, kurat.

Helen: Oma vend? Oma venna tapsid sa?

Eero: Mitte ainult mina. Sinu sõrm oli ka päästikul.

Helen: Mina – tapja? Rumal, rumal. (Naerab totralt.)

Eero: Nii see on. Tänasest kanname mõlemad veresüüd. Meil ei ole pääsu üksteise käest, me oleme igaveseks kokku aheldatud.

Helen: Minu käed, need on mõrtsuka käed?

(Vaatab neid kainemaks muutununa.)

Eero: Need on mõrtsuka käed, aga samapalju mõrtsukas kui sina, olen mina. Enamgi. Sinule oli ta võõras, minule vend... Lähen matan ta siiasamasse. Nimetu nagu paljud.

Helen: Ära mine, Eero. Ära mine praegu, meie pulmaööl. Näe, minu kleitki on verine – mis meeletust me teinud oleme?

Eero: Ei ole kleidil verd, sulle ainult näib nii. Kuu on täna punane, sellepärast. Me hakkame elama, Helen. Sa saad õnnelikuks.

Helen: Jälle mõtled sa mingi lohutusvale välja.

Eero: Ei talitse sa oma sõnu.

Helen: Tappa tahtsid sa teda – just teda, Niglast.

Eero: Lollust räägid. Misarust oma venda? Kas siis nüüd tapetakse ka oma vendi? Tema asemel oleks võinud ükskõik kes olla.

Helen: Sa kartsid Niglast, sellepärast. Niglas andis oma tulekust kokkulepitult vilega märku, aga sa ei teinud kuulmaks. Sa kartsid teda.

(Tormab kätega Eerole kallale.)

Eero: Helen, sa oled hull! Hull jaburate juttudega – Helen.

(Äkki jääb Helen vaikselt maapinnale pikali; ta mõtted on kui korraga kaugele lennanud.)

Helen: Ta liigutas.

Eero: Kes?

Helen: Tema, meie laps. Pane oma käsi mu kõhule. Kuuled sa – jälle?

Eero: Vist kuulen. On see siis tõsi?

Helen: Sellesse patusesse maailma veel üks patune inimene – kas seda ei ole juba liiga palju?

Eero: Tahan sind suudelda igasse kohta, suudelda üle keha – õnnest.

(Suudleb.)

Helen: Siin me siis oleme, ema ja isa – mis tulevik meid ootab, mis tulevik ootab teda? Nüüd oleme siis kolmekesi – muudab see midagi?

Eero: Ei midagi.

Helen: Valetad, Eero – kolmekesi pole see, mis kahekesi.

Eero: Pikad sügisööd, märjad sood, huntide ulg – see ootab meid.

Helen: Sa tahad meid jätta?

Eero: Ei, kallis. Kust võtad sa niisugused lapsikud mõtted? Meid on üksteise külge aheldatud, täna on meie pulmaöö. Kõige ilusam öö senises elus – nii tahaksin ma öelda.

Helen (laulab omaette): Jätsid mind vara vaesekslapseks,

Vara võõraste varale,

Vara võõra kannikale.

Kuri on süüa võõra leiba,

Kuri süüa, nälk närida.

Kuri on süüa võõra leiba,

Kuri süüa, nälk närida.

3. pilt

Rõikapalu sama peretuba, kus kunagi Eero sünnipäeva pidutseti. Kõik on siin vahepeal muutumata. On varane hommikutund, petroolilamp põleb. Helen magab, pea laual. Ta kõrval on valmis pandud mingi komps.

Eeva: Mis sa siin, kullake? (Raputab Helenit.)

Helen (ärkab võpatades): Ei ole teda veel?

Eeva: Ei veel.

Helen: Kuhu ta küll nii kauaks jääb?

Eeva: Meestel meeste asjad. Tule nüüd sängi.

Helen: Ei või. Ma lubasin oodata.

Eeva: Öö on juba otsa saamas. Kell näitab kuut.

Helen: Juba kuus? Oeh! Nägin und.

Eeva: Und? Siin?

Helen: Olin kui tormisel merel. Öö läbi sõudsin. Punane kuu peegeldus jahedalt veepinnal.

Eeva: Naljakas unenägu.

Helen: Mida see tähendada võib?

Eeva: Pole usutud siin Rõikapalul kunagi unenägude tähendust. Mis erilist tähtsust sinagi taga ajad. Meri on meri ja paat on paat...

Helen: Merel on tähendus ja paadil on tähendus. Miks olin seal üksi. Miks ei võinud sinagi, ema, seal olla?

Eeva: Tule nüüd sängi, Helen. Sedasi ei saa korrakski sõba silmale.

Helen: Ei, ema, ma lubasin. Panen palitu selga ja jooksen küüni juurde – ehk on midagi juhtunud?

Eeva: Asjata vaev. Teda pole seal.

Helen: Kust sina seda tead?

Eeva: Mitu korda käisin öö jooksul küüni juures, sellepärast.

Helen: Mis oli sul sinna asja?

Eeva: Ma käisin, sest Eero kutsus mind.

Helen: Valetad!

Eeva: Kui lihtne see sõna ja kui kergelt huultelt pudenemas. Oleks see nii.

Helen: Mida see siis tähendab, ütle, ema.

Eeva: Et läks ta juba ammu, õhtu hakul, läks märki jätmata ja hüvasti lausumata.

Helen: Ma ei usu sind.

Eeva: Mis mõttes ma valetama peaksin – nüüd veel.

Helen: Aga mida nüüd teha?

Eeva: Ütlesin ju – magama.

Helen: Kuhu pean ma jooksma – kuhu võis ta pageda?

Eeva: Ta läks teistega ja tal ei olnud kunagi kavas sind kaasa võtta.

Helen: Kuis nii? Ta armastas ju mind.

Eeva: Isegi armastada võis ta, aga enesearmastus oli suurem.

Helen: Sedasi meeldib sul öelda, ma tean. Tahad olla võidukas minu arvel.

Eeva: Oleksin vaid. Ka mina uskusin tema hullusi. Ka mina lasin end kaasa tõmmata tema sõnade lennukusest.

Helen: Sa peletasid ta, sest sa tahtsid minule kätte maksta.

Eeva: Lollike. Mis kättemaksust sa räägid – oleksin võinud ta üles anda, kui oleksin tahtnud. Mulle tundus lihtsalt inimlikult õigem seda mitte teha. Algul, kui ta sinu ja minu vahel kõikuma hakkas, õppisin teda vihkama; siis sain aga endast üle, olin õnnelik, et see õppetund mulle ainult nii vähe maksma oli läinud. Ma nägin su õnnest joovastunud nägu ja mõistsin, et see on lõpu algus. Sa arvasid, et oled õnnelik, tegelikult olid hukatuse äärel.

Helen: Miks ei hoiatanud sa mind siis, kui seks aeg.

Eeva: Poleks sa kuulanud mingeid tõesõnu, need oleksid tundunud kadedad ja õelad. Lasin kõike minna, nagu läheb. Ma polnud oma kiivusest üle saanud ja see naeratus oli kõige õelam naeratus, mis mul elus näol oli olnud. Olin loovutanud näiliselt kergelt mehe, et ta annaks sulle valusad vitsad. See oli minust inetu, aga muud valikut mul ei olnud. Ometi teadsin ju, et see närakas läheb esimesel võimalusel ja päev võtab meid jälle vastu üksteise süles nutvatena.

Helen: Ise tahtsid sa temaga minna. Ise.

Eeva: Kuhu minna – lollust räägid. Ainult narritasin teda ja sain aru: ta on nõus ükskõik kellega. Kuhu mul minna Rõikapalult – kuhu saab inimene minna oma sünnimaalt?

Helen: Siin oled sündinud, siin lähed mulla alla. Siin on su rist ja õnnistus.

Eeva: Lapse kasvatame üles.

Helen: Sedagi tead?

Eeva: Mis ema silmade eest varjul; ema on ja jääb alati emaks, keda usaldada võib. Kui ta on poeg, tuleb temast Rõikapalu uus peremees. Tema hakkab valitsema seda maad, kündma ja külvama, niitma ja jahvatama.

Helen: Koerad püherdavad. Keegi on tulekul.

Eeva (vaatab aknast): Keegi küürus väsinud mees tuleb.

Helen: Isa, isa! (Tormab õue; Eeva jääb laua äärde tardunult istuma. Johannes tuleb sisse; tal on sinel seljas ja ta on väsinud. Ta istub Eeva kõrvale. Kumbki ei räägi tüki aega sõnagi.)

Johannes: Sõda oli väsitav ja pikk. Paljud surid. Paljud, kes elama jäid, kannavad surma endas.

Eeva: Ütled siis – polegi lõppenud sõda?

Johannes: Ei ole, niikaua kui elab viimane, kes sõda näinud on.

Helen: Isa, kallis, kuis ootasin sind! Isa! (Hüppab talle kaela, hullab temaga.)

Eeva: Kõikide mehed tulid, rahas rindades, lasid püssi, pidasid pidu; aga sina jõudsid hilja ja vargsi. Isegi koerad rahkasid su peale.

Johannes: Kus koeradki mäletama peavad, kui inimesedki ei mäleta.

Eeva: Kui läksid, nutsin. Nutsin aasta, nutsin teise. Siis enam polnud pisaraid. Siis ainult ootasin sedasi omaette vaadates. Kõik tulid, ainult sinust mitte kõppu. Ja sa oleksidki tulnud liiga hilja.

Johannes: Mida tähendab – liiga hilja? Tule ja kallista mind. Tule ja paita mind. Ei ole sina muutunud, oled ikka niisugune, kui mul vaimusilmade ees.

Helen: Isa, on sul kõht tühi? Kohe teeme pliidi alla tule, kohe paneme pannid ja pajad tulele. (Ära.)

Eeva (on end nihutanud pingil mehele ligemale, paitab pead): Tuled sa kaugelt, Johannes?

Johannes: Kaugelt tulen, juhuautodega. Tahtsin rutem sünnimaale, tahtsin rutem koju. Sinu kaisutust tahtsin rutem; ainult sinule mõeldes suutsin ma vastu panna.

Eeva: Nüüd võta sinel seljast... (Aitab, mees oigab.) Mis sul on: kas valus?

Johannes: Pole see midagi enam. See valu on üle elatud.

Eeva: Ei ole osanud sa hoida ennast.

Johannes: Sõda ei ole hoidjate jaoks.

Eeva: Helen, ruttu pannid tulele. Ja suure paja tõstame ka: Johannes, sa tahad ju ennast pesta, eks?

Johannes: Kuude viisi lamasin laatsaretis, meelemärkuse ja kadumise vahel. Ainult teie, Eeva ja Helen, andsite mulle jõudu. Ainult teiega suutsin ma vastu pidada.

Eeva: Helen, ma tulen appi. Sa jookse keldrisse. Kõige paremat veini too – kangelane on saabunud. (Ära.)

(Koerte ragin. Madise hääl köögis: Kas sõjakangelane on kodus?)

Eeva: Astu aga tahatuppa, siis näed.

Madis: Tere ka, Johannes!

Johannes: Kust sa siis nii varajas?

Madis: Arvad, et miilitsamehel polegi silmi ja kõrvu. Kohe hommikupuhel jooksis üle küla: Rõikapalu Johannes on tagasi jõudnud.

Johannes: Ja ka sina oled tagasi...

Madis: Mina juba ammu. Mulle öeldi: lähed kodukohta, hakkad korda looma. Ja nii ma siin olengi.

Johannes: Mina arvasin ikka, et Tõõru Madis on põllumees.

Madis: Põllu peale saan vähe: tähtsamad künnid teha. Emal ikka abis käin.

Johannes: Liisu siis hinges?

Madis: Jah, elas üle. Pinnitud oli teda algul ikka küll; kuhu sa punase bolševiku peitnud oled? Noh, sellega mõtlesid nad mind. Liisu ütles, poiss on langenud, kohe langes. Ega teistmoodi jutuga kaugemale poleks jõudnud kui Tõheriku sohu.

Johannes: Nii et sõda läks külast valusalt läbi.

Madis: Ega ta veel otsa saanud pole – kesse metsas, kellel käsi rusikas.

Johannes: Mida nad siis õelutsevad?

Madis: Vanu aegu tagasi. Kellele uusmaasaajad ei meeldi, kellele raieplaan hakkab vastu, kes ähvardab punavooris käijaid...

Johannes: Ja rahvas pelgub?

Madis: Ei ta pelgu midagist. Ajab jälle selja sirgu. Ütleb, kurat, sina oled nõukogude võim, sina pead ka meid kaitsma.

Eeva (Tuleb söökidega.): Natuke asist hamba alla – kui juba külalised kah. Helen, kuhu sina jäänud oled? (Helen tuleb veiniga.)

Johannes: Kõik varaselt üleval; nagu mõni lahing kohe.

Madis: Oligi peaaegu nagu lahing, palju puudu ei jäänud. Kamp metsavendi tegi Alasoo kaupluse paljaks. Olime öösel üleval, ajasime jälgi, aga hiljaks olime jäänud; olid koos noosiga ära lipsanud.

Johannes: Või nii on siis siitkandi lood. Olid nad siis omaküla mehed või kaugemad?

Madis: Kaheksa kuni kümme meest, kes neid teab või tunneb. Ei nendel omakanti pole, viha liidab neid. Ainult üks tunti ära – Sooaru Eero.

Helen: Ei olnud Eero, kindlasti nähti valesti. Eero pole röövel ega metsavend. Ei tema tapa ega murra.

Johannes: Kust sina seda nii hästi tead?

Eeva: Helen lihtsalt teab Eerot; kui paljuks maad siit Sooarule. Siin tunnevad kõik inimesed kõiki. Helen lihtsalt tunneb kaasa inimestele, talle on inimesed ikka paremad, kui nad tegelikult on... Ja kas meie nii täpselt teame, kes seal pimedas olid või on...

Johannes: Eero siis metsas?

Madis: Sedamoodu jah. Koos Niglasega. Ainult vana Jaakup seisab uksepiidal: ei lase ma teid sisse, sitavaresed. Oma käega olen ehitanud, oma käega lammutan. Seitsmel hektaril, mis talle jäetud.

Johannes: Selline vänge vanamees on ta kogu aeg olnud.

Madis: Tõstame siis tulija terviseks.

Johannes: Ja ootajate terviseks.

Madis: Pole mul pikemat aega: sõda käib. Kui sa siin paar päeva hinge tõmmanud oled, astu vallamajast läbi. Vaatame, sulle miskit tööd – mehekäsi nii hädasti vaja.

Johannes: Tulen juba homme.

Eeva: Homme sa ei lähe kuhugi.

Madis: Kuuled kapten! Siin on sul rohkem ülemusi kui sõjaväes. Ära kiirusta tõesti. Rõikapalu on oodanud, Rõikapalu vajab su käsi. Hüvasti siis! (Ära.)

Eeva: Söö nüüd. Ei ole meiegi siin patuta saanud. Ootamis- ja lootmisaeg oli liiga pikk ühe lihtsa inimese jaoks.

Johannes: Mida sellest mõista?

Eeva: Et Eerot peitsime meiegi. Oli teine tasase loomuga, saksa sõjaväes olnud, ainuke patt. Mõtlesime, et annab end üles, hakkab meie kõrval tööd tegema.

Johannes: Nüüd on temaga aamen – kriips.

Eeva: Helengi temast rasedaks jäänud. Kes võis seda teada?

Johannes: Tõsi, Helen?

Helen: Isa, isa, nii kangesti ootasin sind. Eero armastas mind tuliselt ja mina samuti – oli ta ärahirmunud siin metsade sees... Kõhkles ja otsis, kandis süükoormat ja tahtis sellest vabaks saada... Ei suutnud minagi lohutada teda nii nagu vaja.

Johannes: Polnud see armastus siis ühti.

Helen: Oli, oli, isa. Ja ega seda päris kindlasti ikka tea, et tema seal kaupluse juures oli. Kus need silmad on, kes suveööl nii hästi näha oskavad.

Eeva: Ära ole ta peale pahane, Johannes. Kohut mõista oskame kõik, aga kas ka mõista? Mõistma peame veel õppima.

Johannes: Kallis tütar. Olen ma siis kuri olnud sulle; kõik me eksime ja kõik me otsime siin ilmas. Tule siia, pane oma pea mu sülle nagu ennist. Sõda ei ole enam, aga sõda kestab; isegi teie, mu kallid, olete selles sõjas olnud. Kuidas tahaks tööd teha, rahulikku tööd; olen hull adrakurgede järele, vikatilüsi järele...

III vaatus

1. pilt

Rõikapalu peretuba, kus vahepeal on kõik muutunud. Pikkade pinkide asemele on ilmunud toolid, seinal on vändaga telefon ja plakat, mis kutsub riiglaenu tellima.

Johannes räägib telefoniga ja Eeva koob tütrepojale mütsi.

Johannes (telefoni): Kes kurat käsutab ja käseb! Tulgu ise siia, vahtigu – pangu käed külge, ärgu ainult paberis sonkigu. (Kuulatab natuke aega vastaskõnelejat.) Mind sa ei hirmuta. Olen lahingus näinud vett ja vilet. Tean ise, mis on nõukogude võim. (Riputab vihaselt toru hargile.)

Eeva: Kurjaks oled läinud.

Johannes: Kurjaks nende vastu, kes künnavad, äestavad ja lõikavad ainult paberi peal.

Eeva: Tehakse mujalgi nii.

Johannes: Tehku, aga mind jätku rahule. Käed-jalad isegi tööd täis, see kuradi poisinolk – varumisvolinik oma sorkimisega. Kus oli ta, kui seemet kerjasime, äkkeid ja sahku lappisime kokku. Nüüd räägib: rukkihakid ja viljarõugud kauasest seismisest viltu vajunud, osa vilja koristamata. Viljakuivati ei tõmmanud: keegi sinder oli kuivati tõmbetorud umbe toppinud. Ja peksa sa. Masina sõelad on külma pärast ummistunud, palju prahti ja aganaid, masinamehed lakku täis. Rehepeks, sügiskülvi lõpetamine, normide täitmine... Inimestest on puudu, hobustest puudu, masinatest puudu. Isegi kõige lihtsamat arveametnikku otsi tikutulega taga – nüüd pole kedagit isegi Tallinna kursustele saata.

Eeva: Tapad ennast. Las sudivad kõik, pole üksnes sinu mure. Ütlesin sulle ju kohe, ära lase ennast esimeheks valida, hakka vasta...

Johannes: Kui esimese talve üle elame, eks siis vaata. Ja kui külasse elektri sisse saaks; kogu aeg olen mõelnud, kui see tehtud saaks, oleks ikka midagi tehtud. Ja enne ma ei jäta, nii hästi kui sa mind tunned.

Eeva: Vaatan sind murega. Rindehaavad annavad veel tunda, aga juba sööstad, pea ees, uude lahingusse.

Johannes: Sõjas oli kergem. Seal teadsid, mille vastu – ja mis eest.

Eeva: Kus sa oma vaenlast tunda võisid. Sa ei teadnud ju, kesse seal vastas täpselt on.

Johannes: See võis mõnest väikesest asjast olla. Kord näen: tulevad läbi viljapõllu... Kuradid, tallavad viljapõldu; silmade ees võttis mustaks. Siis teinekord mõtlesin sulle ja Helenile; ma teadsin, et ma ei tohi neid sinu ja tema juurde lasta.

(Helen tormab tuppa lapselikult keksides; viskab palitu seljast ja tantsib edasi.)

Eeva: Mis sul, Helen? Kust sa selle rõõmu oled kaasa võtnud?

Helen: Meie pidu tuleb vägev. Tööeesrindlased. Ja sina, isa, oled keskne kuju.

Johannes: Jäta lora.

Helen: Kas sulle siis räägitud pole?

Johannes: Mida?

Helen: Vallakomiteest helistati: kindlustada... Ja nii edasi. „Talurahvalehe” korrespondent tuleb kah kohale.

Johannes: Kes helistas? Mis asjas? Midagi ei saa aru.

Helen: Keegi... Ma ei küsinud ju. Ütles, et partei vallakomitee toetab teie kavandatud õhtut. Ja olgu selle keskseks kujuks „Tee Kommunismile” kolhoosi esimees – kuidas juba esimese aastaga...

Johannes: Jääb ära.

Helen: Mis asi?

Johannes: See palagan. Ei tule ma kuhugi ennast narriks tegema.

Helen: Aga vallakomitee...

Johannes (lööb käega): Ah!

Eeva: Isa on vihane. Varumisvolinikuga siin jageles. Ei tulnud sa õigel ajal.

Johannes: Mitte ajas pole asi, vaid põhimõttes. Mis kuradi narrimängu siin enne tehakse, kui midagi pole.

Helen: Aga see on ju otsustatud.

Johannes: Kes kurat seda otsustanud on!

Helen: Vallakomitee... noh.

Johannes: Ütlesin juba.

Helen: Aga mis siis saab?

Johannes: Kus mina tean.

Helen (järsult): Lähen Viherile Jaanuse järele. (Ajab palitu selga ja tormab välja.)

Eeva: Pidid siis Helenit nii... Ikkagi tütar.

Johannes: Ütlesin juba, mis sest arvan. Isa peab tooma ennast narriks tütre pärast, Kas nii?

Eeva: Mis ime siis. Su nimegi koosoleku tribüünil ja lehes maha öeldud. Kord ehk meistki saab ajalugu: kord, kui elu kergem ja parem...

Johannes: Paremaks küll, aga kas ta nüüd kergemaks läheb.

Eeva: Küll ka kergemaks. Mäletad, kui sõjast tulid, polnud õieti ühtegi masinat, hobused kõngesid, lehmad näljapajukil... Nüüd traktor ja peksumasin. Ja mis imelooma seal näitusel näidati... See lõikab ja peksab korraga.

Johannes: Siis tulevad uued koolipaberite ja nutiga inimesed. Aga ega mure otsa lõpe. Niikaua kui maad ja elu, on tööd ja vaeva. Ei siin midagi kergemaks lähe.

Eeva: Räägin sest, et sa ööd ja päevad teinekord üleval. Pole sul pimeda ja valge vahet. Sinu süda mahutab liiga palju.

Johannes: Esiotsa on nii vaja, Eeva.

Eeva: Aga mina ei taha. Ei taha sind ainult tööga tapmas näha. See pole ju veel elu.

Johannes: Esiotsa – ütlesin ju.

Eeva: Sa oled mu nagu unustanud.

Johannes: Rumaluke, kus ma sind unustada võin.

Eeva: Pole me kahekesi saanud olla kaua aega.

Johannes: Kahekesi ju olemegi. Või on keegi veel siin?

Eeva: Ma mõtlen neid pabereid. Alati oled sa paberite kallal.

Johannes: See on uus töö, ei lähe veel. Mitte ei lähe. (Astub Eeva juurde, paitab teda.) Olen süüdi su ees, Eeva, olen süüdi. Pole sinuga kinosse saanud ega tantsu keerutanud. Olen süüdi.

Eeva: Rumal vist olen, väga rumal. Tean ju isegi, et praegu pole seks aega. Kõik uus ja närviline, kõik harjumatu ja raske...

Johannes: Eeva, luban sulle, kui jälle linnasõit tuleb, võtan su kaasa. Seal võime pidusse või isegi teatrisse minna.

Eeva: Ah ma niisamuti. Ega ma nuriseda ei tahtnud, kukkus lihtsalt nii välja. Imetlen ju sind kõrvalt: kus sa jõuad kõike... Ja külarahvas peab sinust lugu... Ma ainult kardan sinu tervise pärast; peab ta ikka vastu sellele koormale. Aga raamatupidajate-kursustele võin ju ka mina minna.

Johannes: Sina?

Eeva: Mis selles siis nii imelikku. Käed laudas vastu ei pidanud, ei minust õiget töörühmajat saa. Mul sellest kodusistumisest ja riigilaenuga rahmeldamisest villand. Tahaks midagi rohkem teha.

Johannes: Kallis! (Embab naist.) Ei tahaks sind ära lasta. Mitte ei raatsi.

Eeva: Tulen ju tagasi, kullake. Tulen sinu kõrvale ja hakkame koos vaatama, kuidas see elu läheb. Kas vili hakkab kõrgemalt kasvama ja põllule jõuavad need imemasinad... Küll oma tantsud tantsime ja naerud naerame – ega me nii vanad veel. Küll aeg ka meieni jõuab.

(Kostab koerte haukumist ja mootorratta mürinat. Sisse astub Madis. Madis on muutunud; ta on kõhnem ja ühe silma asemel on side.)

Madis: Tere õhtust ka, siitpere.

Eeva: Tere, Madis. Pole sind siinmail kaua näha olnud.

Madis: Sahmin siin ja seal. Pole aega saanud jah.

Eeva: Nüüd sa tähtsa koha peal, vallaisandate seas, ei kõlbagi sul igaühega läbi käia.

Madis: Sina kah oma suuga. Tulin õieti asja pärast.

Eeva: Ei hakka minagi meeste arutusi segama. Lähen tahatuppa ketrama. (Ära.)

Madis: Varumisvolinik kaebas...

Johannes: See märgade kõrvadega poisinolk?

Madis: Ära ütle nii, Johannes. Tema on seaduse silmad ja kõrvad. Võttis tüki aega, enne kui poisi vaikseks sain.

Johannes: Vastutan ise oma sõnade eest.

Madis: Teada, et oled otsene mees. Nii ma temalegi ütlesin. Otsene mees, aga õige mees.

Johannes: Nüüd see Helen kah oma jutuga. Kõik korraga.

Madis: Helen? Jõudis ta sulle juba rääkida?

Johannes: Misasja?

Madis: Et rääkis juba sellest tööeesrindlaste õhtust?

Johannes: Minust jääb see küll ära.

Madis: Miks?

Johannes: Pole mul aega kekutada. Tööd laokil.

Madis: Partei vallakomitees arvati, et...

Johannes: Vaadaku enne põllu peale, siis arvaku.

Madis: Sa oled plaanitud meie eesrindlikumaks majandiks, sellepärast. Tulevikutundega. Need lehmad, mis juurde muretsesite, see sööt, mille lisaks ostsite...

Johannes: Alles koputas see noorsand mulle lagipähe.

Madis: Need väikesed otsad on paberitel juba sirgeks aetud.

Johannes: Või nii. Siis ma seda ka välja ütlen – paberitel aetud. Äkki on seal sinu käsi mängus?

Madis: Sa pead mõistma oma tuleku tähtsust. Sinu kaudu saab näidata, kuidas juba vähem kui aastaga kolhoosikord end õigustab. Milline propagandistlik efekt.

Johannes: Mine sitale. Peale uhke nime „Tee Kommunismile” pole te midagi andnud. Ja seegi rahvale naeruks.

Madis: Taga targemaks. Räägi nagu lapsega. Volinikul oli õigus: mõne mehe teeb esimehetool tobedaks.

Johannes: Rahvas pani, rahvas võtab maha. Aga niikaua, kui ma ees seisan, tahan midagist ka ära teha. Anna elekter majja – seda nad ootavad.

Madis: Õieti ei tulnud ma, Johannes, sinuga ju pragama. Mul hoopis teisemad mõtted. Kui võtaks ühe lonksu. (Võtab palitu taskust viinapudeli, paneb lauale.)

Johannes: Tohoh, millise kandamiga täitevkomitee aseesimees ringi liigub. Pole mina küll selliseks asjaks valmis.

Madis: Ära pahanda, Johannes, tuli lihtsalt selline tuju. Oleme ju ikka hästi läbi saanud ja kauemat aega naabrimehed olnud.

Johannes: Tõsta siis palitu varna ja kobi lauale ligemale. Vaatan köögist midagi peale kah. (Käib korraks köögis ära.) Südamemure peab sul ikka suur olema, kui sa viinapudeliga ringi käid.

Madis: Läbi näed. Südamemured ikka.

Johannes: Ega sa päris südamest räägi?

Madis: Päris südamest ikka. Tulin Helenile kosja.

Johannes: Tohoh. Tummaks lõi. Selle peale peab küll lonksu võtma.

Madis: Eks minagi, et... Ega ma suur jutumees ole, nagu tead. Ja minu elu tead sa kah läbi ja lõhki.

Johannes: Asi on lihtsalt selles, et... Noh, mida ma sulle ütlen: kui sa Helenile kosja tulid, eks siis pead ju esmalt ikka temaga rääkima.

Madis: Küll Helenigi jõuan ära oodata. Tähtis, et sinuga asjad ühele poole. Võtame selle peale.

Johannes: Hea mekk teisel jah, kui harva suu sellega saab. Kuidas siis nüüd ütlen: vanasti olid isamehed, kuljustega ehitud hobused...

Madis: Esti mõtlesin kah. Äkki külarahvas hakkab naerma, kui sedasi näeb. Naerutan enda veel ära.

Johannes: Eeva, Eeva, tule ruttu. Madis tuli meie Helenile kosja.

Eeva (ilmub toauksele): Tõsi või? Seda siis see uus ülikond ja lips tähendasidki.

Madis: Nii tuli välja. Kui kaua sa ilmas ikka üksi. Mind te ju tunnete. Minu elu nagu peo peal.

Johannes: Ega sinus polegi asi.

Madis: Milles siis?

Johannes: Helenis ikka. On teine isekas ja kindel tüdruk. Ei temale teised nõu saa anda.

Madis: Elama asuksime vallamaja juurde. Mõtlesin vahepeal Sooarule minna, talu ju siiani tühi. Aga vana Jaakup tuleb meelde. Kuidas ta ütleski. „Mina oma maalt ära? Ei, seda küll ei juhtu.” Ta ütles seda nii vaikselt ja rahulikult, et keegi ei uskunud paha. Müristasid pääle: pane oma kodinad kiiremini kokku, auto ootab. Korraks silma alt jätsid ja kui rehe alla jõudsid, oli ta juba nööri otsas.

Johannes: Ega vana kohta midagi öelda võinud. Sulastelt võttis hinge, aga endalt mitu hinge. Ikka oli heinakaarega ees, katsusid mis katsusid... Sihukest meest oleks mulle kolhoosi vaja.

Madis: Ära nüüd patujuttu aja.

Johannes: Omavahel ikka ju lorada võib. Ma räägin vanamehest, mitte tema poegadest. Nendest enam õigeid töömehi poleks saanud.

Madis: Eks Eero ja Niglas mu Tõõru maha põletasid.

Johannes: Kust sa seda võtad?

Madis: Kesse muud. See ju kohe pärast küüditamist. Hea, et automaat alati voodi kõrval oli. Nii kui akendest tulistati ja ema korisedes kokku vajus, hüppasin sängist ja sain rehe alla. Maja juba suitses.

Johannes: Pääsesid vähemalt eluga.

Madis: Ühe silmaga.

Johannes: Üks või kaks silma – ikkagi eluga.

Madis: Mina arvan, et Eero on otsaga juba eiteakus... Inglismaal võibolla.

(Tuleb Helen, astub sisse lõbusalt nagu varasema pahmerduse unustanud.)

Helen: Või meil külalised.

Eeva: Kus Jaanus on?

Helen: Jätsin ta Viheri-tädi juurde. Poiss palus pisarsilmi, tema tahab Viheri Jukuga koos magada. Hakkasin minagi mõtlema: mis ma seda põrgulist läbi pimeda ikka vean. Hommikul rahvamajja minnes teen teele tiiru sisse.

Eeva: Säti siia istuma.

Helen: Oh mis mina: siin vist meestejutud.

Madis: Ei ole meestejutud kedagist. Õhtu oli vaikne ja kurb, tulin vanu tuttavaid vaatama.

Helen: Kunas sinul kurb: nägu kogu aeg laia naeru täis. Mis valla peal uudist?

Madis: Eks kultuurijuhid tea seda paremini.

Helen: Meie teame oma asju, ei meil jää aega muuks.

Madis: Kuulda, pidite suurt pidu tegema.

Helen: Seda jah, ainult isa puikleb. Aitad sinagi, Madis, teda nõusse saada?

Madis: Meil juba oli sellest kõnelus.

Helen: Vahest sellepärast tulidki?

Madis: Ei, ikka teised asjad.

Johannes: Madis tuli sulle kosja.

Helen (puhkeb naerma): Minule või?

Madis: Nagu sinnapoole jah.

Johannes: Me juba pool pudelit hinge alla pannud. Madis mõelnud isegi isamehe ja kuljustega tulla, aga arvanud selle vanaaegseks.

Helen: Kulla mees, kuhu sa mu viid – lapsega tüdruk?

Madis: Ei tänapäeval ole sellest miskit. Ega laps süüdi ole. Jaanuse võtan oma nimele, kindel kohe.

Eeva: Noh, Helen, sult küsitakse nüüd vastust.

Helen: Nii ruttu ei saa ju, Madisekene. Ma pean mõtlema.

Madis: Mida siin mõelda. Mõtlemine teeb vanaks.

Helen: Ega me siis nii vanad pole, et vanadust karta.

Madis: Võtame selle lõuatääve ära. Mul veel pikk tee ees.

Helen: Pahaseks said, Madisekene; on nii?

Johannes: Ära nüüd meest narri, mees nagu muiste.

Madis: Selle ühe silma pärast, selle pärast sa põlgad mu ära.

Helen: Oh ei. See mõte jäta küll peast välja.

Madis: Aga miks siis?

Helen: Olen harjunud vabadusega, olen metsahunt.

Metsa ulpi, metsa alpi,

Kuule metsa halli parda,

Metsa kuldane kuningas,

Metsa kardane kasukas.

Madis: Sul on Eero meeles.

Helen: Kust sa seda võtad!

Eeva: Sa armastad ikka veel Eerot. Öösel ja päeval käid sa temaga ringi, pole sul teiste jaoks silmi ja kõrvu.

Eeva: Nüüd teed ikka liiga Helenile, ei ole siin Eerot ega kedagit. Tüdruk lihtsalt töösse jooksnud: laulab, tantsib, juhatab näitemängu.

Madis: Aga Eero on ta kõrval nagu aeg, Eerost ta maha ei jää. Oma käega kisuksin ta sinu kõrvalt ja kägistaksin surnuks.

Helen: Ei, Eerot siin pole. Maailma lõppu lubas minna. Ju läks, kui jõudis.

Madis: Näe, see tühi silm, see on tema töö. Ma tean, et see on tema töö. Tema noolib minu järel, tema luurab mind kui jahisaaki. Aga enne ma ei jäta, kui ta kätte saan. Metsad kammin läbi, võsad künnan üles...

Johannes: Viha peab sul suur olema, Madis. Aga üksi vihast siin ilmas ei aita. Naised ei mõista viha, nendel teised keeled ja meeled.

Eeva: Madis, ära kanna jonni, lase Helenil kosuda. Haavad liiga verevad. Seisa ta kõrval ja vaata, kuidas ta laulab ja lõõritab, kuidas ta näitemängu mängib ja salme loeb, et pisarad silmas.

Madis: Pole laulu ja lõõritamise aeg praegu. Töö ootab. Ja Johannes, et sa homme vallakomitees oled aru andmas, miks sa propagandistliku efekti nässu keerad.

Johannes: Ütlesin juba, sellega mine...

Madis: Oma asi, kuidas väljendad. Head aega.

Helen (hakkab laulma): Nutan noorele rohule,

Kurdan kullerkuppudele,

Arvan angervaksadele...

2. pilt

Sama peretuba, mis eelmises pildis. Johannes istub laua taga, kirjutab, tõstab pabereid, arvutab. Helen ketrab. On õhtuaeg.

Helen: Tolla-holla, pilla-palla!

Sarapuukirja, kukerpuukirja,

Kanarbikukarva, kulukarva...

Johannes: Kust sa, Helen, kõik need laulud võtad?

Helen: Need on „Libahundist”. Mina mängin Tiinat. Hundid uluvad seal, kui Tiina külma kätte on kadunud. Isa, kuulsid sa hundi ulgu?

Johannes: Külm ja nälg ajab neid talude juurde.

Helen: Kuulata veel. (Hundi ulgumine on selgelt kuulda.)

Johannes: Koeradki ei piiksa.

Helen: Vast kardavad?

Johannes: Koerad nüüd kartma. (Uksele kostab raske koputus.) Kesse püherd veel öö ajal. Lähen vaatan.

Helen: Ära mine.

Johannes: Äkki on... hundid? Ho-ho.

(Läheb avab ukse. Eero hääl.)

Eero: Seis! Ära liiguta. Relva on? Kus su tukk on?

Johannes: Pole mul mingit tukki.

Eero: Sa ei karda?

Johannes: Keda mul ikka karta?

Eero: Ära liiguta! Keera selg! Ja nüüd tuppa!

(Ilmuvad, Johannes rahulikult ees ja Eero järel. Eerol on seljas määrdunud katkine lambanahast kasukas, läkiläki silmini peas.)

Eero: Lõpuks näen sind jälle, Helen, kus Eeva on?

Helen: Ema on Tallinnas kursustel.

Eero: Seda parem. (Lõikab pussiga telefonijuhtme läbi.) On siin veel keegi? (Tahab tahatuppa vaadata, Helen katab ukse oma kehaga.) Eest ära!

Helen: Ei, sa ei saa mitte ühegi võimuga siit ära.

Eero: Kes seal on?

Helen: Minu poeg.

Eero: Minu poeg ka. Las ma vaatan.

Helen: Ta magab. Sa segad teda.

Eero (naerab ebaloomulikult): Ei oodanud mind?

Helen: Miks ma sind ootama pidin.

Eero: Arvasid, et olen kõngenud?

Helen: Arvasin, et oled kaugel, ära, maailma lõpus.

Eero: Vanamees, ära liiguta, ütlen heaga. Siin automaadis pole paukpadrunid. See on ennegi lasknud.

Johannes: Ega ma esimest korda sellist riista näe.

Eero: Muidugi. Sina ju sõjast. Sina küllalt mehi hauda ajanud. Sooaru Jaakupit mäletad?

Johannes: Mäletan, miks mitte. Ja ka sind, Eero. Pisikese poisina lippasid selle vahemaa siia ära, et polnud asigi. Teised otsisid pool päeva.

Eero: Jaakupit ei ole enam.

Johannes: Ja ka Eerot mitte.

Eero: Kuidas nii? Mina olengi see Eero.

Johannes: Ei, sina ei ole. Mina tundsin hoopis teist Eerot.

Eero: Kommunistiks oled hakanud. Müüd oma rahva maha. Asutad kolhoose.

Johannes: Ma ei saa ilma oma maata ja rahvata.

Eero: Veel uhkust kah täis. Ja tõesti sa ei karda?

Johannes: Mida?

Eero: Tasumistundi.

Johannes: Millist tasumistundi? Mille eest?

Eero: Aga kui ma su maha lasen kui...

Johannes: Siis tuleb keegi teine.

Eero: Ja ikka ei tunne sa Eerot ära?

Johannes: Ei.

Eero: Ja ka sina mitte, Helen? (Helen vaikib.) Tahtsid must lahti saada, oli nii? Tõmbasid mulle juti peale; arvasid, et mind on juba huntidele söödaks antud? Kas nii?

(Helen vaikib. Seda hetke kasutab Johannes ja lipsab Heleni selja tagant tahatuppa.)

Eero: Vanamees, tule siia, kohe! 

(Rüselevad Heleniga. Helen hammustab kätte.)

Eero: Siga!

Helen: Mida sa mult veel tahad?

Eero: Sind. Ma tulin sulle järele.

Helen: Ei lähe ma kuhugi.

Eero: Sulle ja poisile.

Helen: Ja kuhu sa mind viia tahad?

Eero: Ära siit.

Helen: Maailma otsa?

Eero: Maailma otsa.

Helen (on rahu tagasi saanud, naerab): Korra sa juba seal käisid.

Eero: Veel mitte.

Helen: Sa lubasid.

Eero: Ma ei saanud.

Helen: Sina röövisid Alasoo kaupluse?

Eero: Ja mis siis.

Helen: Sina põletasid Tõõru maha.

Eero: Ja mis siis.

Helen: Sa oled hirmsaks läinud.

Eero: Ei meeldi ma sulle enam.

Helen: Imestan, kuidas sa üldse meeldida oled saanud.

Eero: Aga mina, näe, vana loll, armastan sind ikka veel. Poleks ma muidu siin. Oleksin ammu seal Inglismaal.

Helen: Sina lasid Tõõru perenaise maha?

Eero: Mitte mina.

Helen: Kes siis?

Eero: Niglas võibolla.

Helen: Niglas on ju...

Eero: Meelde tuli? Hea, et meelde tuli. Meil on ühine veresüü. See on niisugune asi, mis seob igaveseks. Kuhu see vanamees jääb? Mis ta poisiga teeb?

Helen: Ole nüüd rahul; vaatab, et suik pealt ära ei lähe.

Eero: Hakka riietuma. Ja ruttu. Meil on ainult see öö aega.

Helen: Kuhu sa meid viid?

Eero: Ära küsi.

Helen: Ja millega viid?

Eero: Ära küsi.

(Helen võtab automaatselt kapist mõned riideesemed, need kukuvad põrandale.)

Helen: Ma ei taha.

Eero: Siis sunnin.

Helen: Kuidas?

Eero: Eks ikka sellega. (Vehib automaadiga.)

Helen: Oled sa võimeline mind tapma? Ja teda?

Eero: Olen, vist olen. Ma ei anna teid kellelegi muule.

Helen: Sa oled hirmus.

Eero: Elu teeb hirmsaks.

Helen: Kui ma sind esimest korda nägin, olid sa häbelik ja kehkvel. Mul hakkas sinust kahju.

Eero: Kord lasin ka pissi püksi.

Helen: Äkki ei ole see sina. On sind tõesti ära vahetatud, nagu isa arvas.

Eero: Lollust ajad.

Meil on ainult see öö. Kiirusta. Hommikuks peame juba kaugel olema.

Helen: Pane ometi see kolakas käest ära.

Eero: See mu jumal ja jõud.

Helen: Tahan sind näha jälle rahulikuna, mõistlikuna, inimesena.

Eero (paneb automaadi lauale): Ei karda ma enam midagit ega kedagit.

Helen: Riietuma peab soojalt. Pakane suur ja tähed siravad. Tee pikk, lumi põlvini...

Eero: Luba ma puudutan sind. Pole kaua aega inimest puudutada saanud. (Puudutab värisevate sõrmedega ta õlga, kaela, siis pead.)

Helen: Kuis nii?

Eero: Metsloomana taga aetud. Nälg ja külm, nälg ja külm... Tooreid seeni olen söönud, toorest külmutatud liha järanud...

Helen: Süüa ehk tahad?

Eero: Pole aega, täna mitte. Soolatünnist võtame liha kaasa, leivapätsi samuti.

Helen: Panen selga selle valge kleidi.

Eero: Selle pulmakleidi, millega sa olid tol ööl Rõikapalu küünis? Tolle kleidi, millega minu kõrval lamasid, kui kuu vaatas metsatuka kohal?

Helen: Sellesama kleidi.

Eero: Miks selle? See õhuke ja kaugele näha. Kampsuneid ja paksu pesu on vaja.

(Asub ise riideid tõstma.)

Helen: Tahan jälle ilus olla. Siis ütlesid sa, et ma olen ilus.

Eero: Siis oli muu. Nüüd on kiire, pakane ja hundid. Küünides ja hüljatud taludes on meie eluase. Näljakraapaga peame läbi ajama. Isegi Rõikapalu koerad ei tundnud mind enam, niutsusid ja nihelesid, pidin nad mürgiga igaveseks vaikima sundima.

Helen: Kuhu sa meid viid? Ei taha me kuhugi. Siin Rõikapalul on me kodu. Siin on meid sünnitatud ja siin on meie haralised juured, mis uusi võsusid annavad.

Eero (haarab jälle laualt automaadi): Ei jäta ma teid. Enna siis surm kui muu... Ei jäta teiste tallata ja naeruks.

Helen: Mis imelik jutt sul suus. Ei keegi meid kimbuta ja halbade sõnadega piina. Kust võtad need mõtted?

Eero: Arvad vahest, et Sooaru Eerol pole jõudu. Eero on kõigeks võimeline. Ta võib luua uusi maid ja uusi riike.

(Avab tagatoa ukse ja tulistab huupi.)

Helen: Issand jumal, sa võid ju lapse tappa.

Eero: Tapangi ta, seda kergem meile. Ei jõua me kuigi kiiresti edasi, kui väntsak kaasas. (Lükkab ukse lahti, valgustab petroolilambiga.) Kurat, pole siin kedagit. Kedagist pole siin, ase juba jahtunud. Su vanamees ja poiss on kadunud. Ei tunne ma halastust. Algusest peale plaanisid nii, eks? Algusest peale tahtsid mind ninapidi vedada?

Helen: Kui metsaline sa oled, Eero. Isegi oma lapsest ei hooli. Mida sa tahad minult, Eero?

Eero: Tahan su hinge saada, tulin su hinge järele. Tol õhtul neli aastat tagasi ei jõudnud ma siia, nüüd olen siin. Nüüd ei lähe ma sinuta.

Helen: Sinuga metsasüdamikku? Ei mitte. Pole ma hundiks sündinud. Ma tahan elada. Eero, mõtle järele; võibolla leidub sinulegi veel koht siin elus? Mingi väike tuluke, mis sooja võib anda?

Eero: Pole muud miskit tulukest ega miskit teed kui laante tee. Ainult jumala peale loodan, tema peale veel. (Õuest hüüded: Eero, anna alla! Maja on ümber piiratud!) Kuulsid, nad on siin! Palju on neid. Igal pool, iga nurga taga on neid.

Helen: Ei ole pääseteed. Viimsepäevakohus.

Eero: Mida ütlesid? Lollust räägid. Mind nad kätte ei saa. Kõnele nendega, ütle, et kui nad eemale ei tõmbu, lasen maja õhku.

Helen: Neid sõnu ei saa ma öelda.

Eero: Isegi siis mitte, kui ma automaadiga sinule sihin?

Helen: Ei vist.

Eero: Kuradi kuuvalgus. Neetud valge kuu. (Tulistab huupi aknasse ja siis üles, kuu pihta.) Ainult see suur valge täiskuu on süüdi. Kõik teed metsatukani värvib valgeks. Igasse kohta, kuhu ma vaatan, tuleb ta kaasa... Ons see kohtutund nii hirmus? Kas tõesti on jumal mu maha jätnud?

Helen: Jumal on teinud valiku, ta on ütelnud lõpliku sõna. Jumal nõuab süüteo eest karistust.

Eero: Ma kardan, Helen. Hoia minu vastu. Hoia mu kõrvale. Kogu elu olen ma kartnud, sellepärast olen ma julm. Neid pimedaid metsi olen ma kartnud. Hundiulgu. Kui ma väike olin, ütles vanaema, kuidas maod puu otsa varitsema ronivad. Nüüd võsades ja laantes käies tõmban ma küüru selga. Ei tea, millise puu otsas see madu on... Helen, sa ei tohi mind maha jätta, muidu kukuvad maod selga... Mine sinna ukse juurde ja hõika neile, lasku nad meil minna. Ka meil peab olema õigus siin maamuna peal.

Helen: Mis õigusest sa räägid.Mis õigust saab sul olla.

Eero: Öö on valge nagu päev. Ma näen nende varje. Veel ei tulista nad. Veel hiilivad nad oma saagi ümber. Helen, ära jäta mind maha. Laanehundina rändan... Helen, sind ma armastan. Mäletad, kuidas siinsamas peretoas tuttavaks saime? Kuidas tantsisime ja su põsed õrnalt õhetama lõid? Kuidas püherdasime seal Rõikapalu küüni heintes? Kuidas heinad lõhnasid, mäletad sa?

Helen: Ei mäleta.

Eero: Ei mäleta sa sedagi, kuidas sind esimest korda suudlesin?

Helen: Ei mäleta.

Eero: Nüüd olen ma aru saanud: maailm on mind maha jätnud. Suur jumal, anna meile õnnistus kaasa, me peame minema.

Helen: Mida sa mõtled, Eero? Mis on sul peas?

Eero: Sina varjad mind oma kehaga. Nii astume siit uksest välja. Sind nad ei tulista. Ainult mind luuravad. Nagu hundid saagi kallal on nad minu järel. Sedasi jõuame me metsani, okste kaitsva võreni...

Helen: Mina paljakäsi? Ka minul on relva vaja. Anna mulle revolver oma vöölt.

Eero: Revolver? Võta! Ja hoia teda kõvasti käes. Mina löön ukse lahti ja sina astud esimesena. Sina oled mu mõõk ja kilp.

(Helen pöördub äkki ümber ja tulistab, tulistab mitu korda. Eero kukub aeglaselt põrandale, automaat lendab kolksatades maha.)

Eero: Kuuvalgus... Kuuval...

(Helen on nagu uimane, seisab revolvriga Eero kohal. Isegi siis, kui Madis sisse tuleb, seisab ta selles kummalises unes.)

Madis: Helen, ma kartsin sinu pärast; nii kangesti kartsin. Kui ei oleks olnud isa, oleksin ma tormanud kohe ja mõtlemata... Sa oled kangelane, Helen...

Helen: Mida ma tegin? Oma lapse isa?

Madis: Helen, kallis! (Püüab ta ümbert kinni võtta ja teda rahustada. Helen aga rebib enda lahti, istub toolile, revolver ikka veel kramplikult käes.)

Madis: Helen, kallis!

Helen: Mine ära... ä-ra... (Revolver kukub kolksuga põrandale. Helen hakkab hüsteeriliselt nutma.)