Mannteuffel
Vallo Raun
Näidend kahes osas
Eesti-maa rahvas! Olgu see teile mälestuseks, et teie mo meelest armsad olete.
Ravila mõisavanem P. gr. Mannteuffel
Tegelased:
krahv Mannteuffel
krahv Tiesenhausen
Otto von Kotzebue
*Amalie, tema naine
*Joanna
(*krahv Mannteuffeli tütred)
Marie
Johann Christoph Petri, kooliõpetaja
toapoiss Jakob
teosulane Mats
Tiiu, tema pruut
Tegevus toimub 1805.-1806. aastal Ravilas ja Uuemõisas Harjumaal.
I osa
Jakob istub lava ees ja mängib kannelt, ise lauldes:
Jakob:
1. Kuule kiltri Hansu Jaan,
Kus mo kallis saksasaan,
Kus mo rukkid, linnaksed
Mis sa ära raiskasid?
Saada mulle pea kätte,
Ehk ma viin sind kohtu ette.
2. Kuule, ütle aegsaste,
Lepi mo´ga ausaste;
Ehk ma tulen kohtu väest
Võtan ära kõik so käest,
Kuued, särgid, sukad, ausud,
saab siis näha, mis sa lausud!
3. Jaan ütleb:
Armas isand, kannata!
Mina tahan tasuda:
Minul on hea pannal-vöö,
Võtke seda endile:
Ehk ma toon ta teie kätte
Käemehe minu ette
4. Käemees ütleb:
Ei ma seisa sinu eest,
Jaan, sa oled kaval mees!
Joodik, petis oled sa,
Pandlad varastasid ka;
Maksa ise oma võlga,
Vitsa hooleks anna selga!
5. Jaan vastab:
Miks sa nõnda sõimad mind,
Mats, ehk mina tunnen sind!
Kas sa tahad teada siis,
Mis so kuri komb´ ja viis?
Naese sõrme rikkuja,
Mehe laua kiskuja!
Proloogis viirastuvad rehetuba, vokimürin, kratid, maksamerelised ja puuslikud, õitsiliste õõskamised ja nõgiste kuradite pillerkaar...
Äkki hakkab kostma orelimuusika. Ruum muutub õhulisemaks, lagi tõuseks nagu üha kõrgemale ja kõrgemale, nähtavale ilmuvad kiriku võlvid.
Pastor: Kui teie patud on kui helepunased riided, siiski peavad nemad nii valgeks saama kui lumi, kui nemad punased on kui vere karva riie, peavad nemad ometi valge villa sarnaseks saama. Selle kolmainu Jumala, Jumala isa ja Poja ja püha Vaimo nimel, aamen.
Armsad sõbrad. Seesinane paar Otto von Kotzebue ja pruut Amalie van Mannteuffel tahtvad ennast abielo sisse anda. Et nüüd ühelgi tänini ei ole olnud midagi rääkimist nende abielo vasto, ei pea ka ühelgi luba olema, pärast seda aega midagi nende abielo vasto rääkida.
Seepärast küsin mina sinult, peigmees Otto von Kotzebue, kas sino südame nõu on, et sina tahad oma pruudi Amalie omaks naiseks võtta ja temaga elada ja kannatada keik, mis Jumal sino peäle paneb, head ja kurja, rõõmu ja viletsust, rikkust ja vaesust, ega taha ennast temast ära lahutada, enne kui Jumal teid ise lahutab surma läbi.
On sul nüüd see meel ja nõu, siis ütle keikide kuuldes selgeste: Jah, Jumala nimel.
Kotzebue: Jah, Jumala nimel.
Pastor: Nenda küsin mina ka sinult, pruut Amalie von Mannteuffel, kas sinu südame nõu on, et sina tahad oma peigmeest Ottot omaks meheks võtta, ja temaga elada ja kannatada keik, mis Jumal sino peäle paneb, head ja kurja, rõõmo ja viletsust, rikkust ja vaesust, ega taha temast ära lahutada, enne kui Jumal teid ise lahutab surma läbi.
Amalie: Jah, Jumala nimel.
Pastor: Vahetage nüüd abielusõrmuksed. Andke ka teineteisele kätt.
Mis Jumal on ühte pannud, seda ei pea ükski inimene lahutama. Seepärast, et teie nüüd ennast abielo sisse annate, ja seda Jumala ja inimeste ette tunnistate, ja teineteisele sõrmuksed ja kätt olete endnud, laulatan mina teid ühte, abielurahvaks. Jumala Isa, Jumala Poja ja Jumala püha Vaimo nimel. Aamen.
Hakkab kõlama õrn pühalik muusika. Pastor kohendab närviliselt talaari – seks korraks siis see eriskummaline laulatus läbi.
Äkki hakkab tseremoonial osalejate seast kostma jäme hobusenaer. Naer paisub üha valjemaks, mattes kõik enda alla. See on Peter von Mannteuffel.
Hommikutundmused.
Mannteuffel istub hommikulauas valges hommikukuues, kohvitass ees, piip käes ja põrnitseb omaette. Temast alates istuvad Otto von Kotzebue, Amalie, Johanna, Marie, Petri ja Tiesenhausen.
Petri: Ja narrus on inimesel kuningat mängida seal, kus tal puuduvad vähemadki õigused. Rumal ebavõrdsus sünnitab vaid viha, salakavalust ja õelust. Võin seda väita isiklike tähelepanekute põhjal, mida ma oma reisidel Liivi- ja Eestimaalt saanud.
Tiesenhausen: Mu armas sõber. Teie väitlus on osav, aga tulutu. Seesama vabameelsus, mis nii hästi sobib Pariisi salongides, muutub meie halli taeva all anakronismiks. Nälg, haigused, koguni kohutavad tõved, äärmine laiskus ja jonnakus, mis iseloomustab eestlasi, on ju ometi paratamatus, mida peame arvestama. Kui meid poleks, kes teaks... Jah, tahate või mitte, meie, võõramaalased, oleme rohkem siinmaalased kui ükski teine, sest meieta häviks siin kõik. On ju mul õigus? Ütelge ometi midagi, härra Kotzebue...
Kotzebue: Ma... ma ei ole... ma...
Tiesenhausen: Asjatult närvitsete, härra Kotzebue... Ma tahan lihtsalt teada noorema põlvkonna arvamust. Sest me kõik oleme ju noored olnud...
Kotzebue: Ma... lugesin ühte raamatut... See erutas mind ja ma kirjutasin mõne koha endale välja. Kui te lubate, kannan ma selle teile ette...
Nüüd hakkan ma kõnelema teist, teie kannatavad kaasvennad Soome lahe ääres, vaesed, haletsemisväärsed, paremat saatust väärivad inimesed! Teie olite kord vabad ja elasite rõõmsalt oma vara ja laste juures, keda te nüüd enam ei või omaks nimetada. Teie maa, teie omandus võeti teilt ära ja tehti meelevaldse väevõimu mängukanniks. Vähesed teie käsutajaist peavad teid oma kaasinimesteks, oma kaaselanikeks, kuigi nad teiega seisavad ühe ja sama kõrgema võimu peal. Kui ma võiksin selle kirjatööga teie saatuse kergenduseks pisutki kaasa aidata, ja tuliste tõmmetega paljude teie karmide ja kalkide valitsejate südamese kirjutada sõnad: Mõelge, te olete inimesed!
Tiesenhausen: Ini-me-sed. Noh, kes me siis oleme? Elajad? Timukad? See kõik on odav, põhjendamatu ja pelgalt ilukõneline, seda võin ma veendunult kinnitada kui väga kaua nende seas elanu, põhjalikult ja suure kannatlikkusega nende elamist jälginu. See liigutav valemuinasjutt sisaldab endas ohtlikku pugatšovlust, kas teile ei tundu? Ja sellel oleksid kõik pugatšovluse tulemused – kõike hävitada ja põletada.
Kotzebue: Aga ometi olete ka teie, härra krahv, sunnitud tunnistama, et teoorjus on väga puudulik maa valitsemise viis. Laiskus, lohakus ja ükskõiksus säiluvad niikaua, kui pärishärra võib talupoegi müüa, vahetada ja kinkida kellele tahes.
Tiesenhausen: Oletame, et see on nii! Aga mis siis peale hakata?
Kotzebue: Ainuke pääsetee on anda maa ja talud neile päriseks, nii et mõisnik ei saaks talupoegi kuidagi oma kohalt ära ajada. Mis peaks teda siis õhutama oma majapidamise parandamisele, kui ta iga päev peab kartma, et mõis või mõni teine talupoeg sellest oodatavad kasud endale saab?
Tiesenhausen: Loomulikult teie, härra Kotzebue, olete maailma nuusutada saanud ja isegi üle ekvaatori sõitnud, aga ikkagi olete te veel liialt noor mees, et Eestimaale õiglust tuua. Siinne talupoeg oma nõmeduses, laiskuses ja roojuses ei vääri teie kaitset. Tema õpetajaks saab olla ainult paras malakas, mis ta jälle tööle paneb. Ainult meie, pärishärrad, võime selle maa rikkaks ja õitsvaks paradiisiaiaks muuta, kus ka ori elab nagu kuningas. Loomulikult ei heida ma teile seda väikest idealismi ette, mu armas Kotzebue. Ka meie olime kunagi sama naiivsed, samasugused vabameelitsejad. Eks ole, krahv Mannteuffel – ka teie olete ilma näinud, aga teie ju minuga ei vaidleks. On nii?
Mannteuffel tõuseb, vaatab hetkeks etteheitvalt Tiesenhausenile otsa ja lahkub sõna lausumata lausumata toast.
Tiesenhausen: Ütlesin ma midagi ülearust?
Amalie: Oh ei, papal on lihtalt selline komme – hommikulauas vaikida.
Tiesenhausen: Vaikida?
Petri: Nojah. Kas te ei pannud tähele – kõik räägivad, tema nagu näiliselt jälgib kõiki, võtab arutelust osa ja hiljem selgub, et ta pole lausunud ühtegi sõna.
Tiesenhausen: Küll mõnel on ikka palju...
Kotzebue: Hullusi, tahtsite te öelda? Miks te äkki katma lõite, kui temast hommikutundidel nagunii kõnelejat pole. Pealegi, ei ole teda ju ruumis.
Tiesenhausen: Ütleme, hullusi... Ei, ma ei karda, vaid lihtsalt naaberlik viisakus... aga ma ei tõsta oma jalga siia just sagedasti ja ega temagi Uuemõisasse tihti ära ei eksi. Mäletan, kuidas see oli, kui ta püüdis leiutada tuule abil liikuvat vankrit...
Kotzebue: Ja selle vankriga jõudis ta siis teieni välja?
Tiesenhausen: Oh, mis te nüüd. Ma olin just mööda sõitmas, kui ma teda vankrirusude all nägin... Mul oli hea võimalus sõidutada ta poolsurnuna oma karjaväravast härrastemaja treppi... Loodetavasti ei ole ta seda pöörast ideed korranud.
Kotzebue: Ta ei korda oma ideid, tal tuleb neid küllusesarvest. See tähendab, kõigest võib siin Raivlas puudust tulla, ainult mitte ideedest...
Tiesenhausen: Hullusel ja hullusel on muidugi vahe. Vahest olen ma küsinud endalt, miks mind mõni niisugune idee üles ei otsi, mis ümbruskonna küll naerma paneb, aga millel võib olla mingisugune tähendus edaspidiseks.
Petri: Te mõtlete tuulevankrit?
Tiesenhausen: Oh ei. Ma vihkan igasugust tehnikat. Tehnika ajab maailma hukka. Praegusel puhul pidasin eelkõige silmas tema põikpäisuse omapära. Näete, ta istub ja vaikib – kas kellelgi meist oleks midagi niisugust pähe tulnud? Või siis – pulm. Laulatada eesti maakeeles – kas te varem midagi niisugust olete kuulnud? Ma ei oleks tahtnud olla teie nahas, härra Kotzebue.
Kotzebue: Ma ei saa aru, miks. Teine asi kui me keelt poleks osanud...
Tiesenhausen: Aga siin on tegemist ju aadliseisusega.
Kotzebue: Otse vastupidi. Härra krahv ei tahtnud oma tütart mulle just kergesti anda – ta pidi mu sõna otseses mõttes läbi kolkima, väites, et tema tütred võivad abielluda ainult “tublide käsitöölistega”.
Amalie: Ta ei lubanud meid kunagi Fräuleiniks kutsuda, me pidime olema Mamsell´id. Meie soontes on isa hullus ja ema soojus, kui ta sealt Tüüringist siia põhjamaale pidi tulema ja siinses niiskes kliimas lõplikult põdema jäi.
Tiesenhausen: Nüüd aga raamatu juurde tagasi, kui te lubate. Kas ka teie olete sellega tutvunud, härra Petri? Mis teie selle kohta ütlete?
Petri: Ja sina, inimsuse geenius, laena mulle krihvlit, mis, väärikana ja juhitud valjust tõearmastusest, suudaks joonistada seda kannatuste ja rõõmude hea ja kurja mitmekesist segu, neid despotismi, ebausu, ja rumaluse vastikuid lõustasid, võõraste kommete ja harjumuste kirjut rühma, rahvapidusid ja vabaduse võitlust orjusega; ja vaatan igatsev-kurvalt ning kaastundlikult nende vaiksete, rahulike elanike peale sel viljarikkal, kuid neile vähe kosutustandval maal.
Tiesenhausen: Aitab selle mässulise sõgedast kihutusest. Kes selle autor on? Ta tuleb üles puua.
Petri: Selle autor... seisab teie ees.
Õhtutundmused.
Lauda koguneb sama seltskond, kuid meeleolu on hoopis teine, lõbus ja sädistav.
Mannteuffel: Oo, Masing. See vaene õnnetu Õ-ori. Kui me Itaalias pordumajja läksime... Jawohl, jawohl, nii ei ole kombeks rääkida, eks. Aga seal me leiutasimegi Õ. Õigemini, mina ütlesin talle – õnn, õndsus, õnnistus... Ja tema kihhitas – kõster kõhib kõõgis... Naljakott sihuke. Naised vaatasid meid kui hobuse unenägu – mõni prink ja rõõsk veel... Aga meie tulime ära. Me olime komistanud lapsus linguaele. Masing ütles: kontrolli, kuda hobust aetakse... Koju jõudes esimene asi: Jakob, too hobu. Ja siis läks
Tiesenhausen: Härra Mannteuffel, ma hindan küül teie huumorimeelt, aga miks pidite te ise kündma? Kui teil toapoisse ei jätku, võin mina laenata...
Mannteuffel: Härra Tiesenhausen, teie abivalmidus on liigutav. Kas ei näitaks te armulikkust üles, et hoopis minu endale kündjaks palkate?
Kotzebue: Jätke, jätke juba, härrased. See võrratu ringkäik kasvuaias on tekitanud paraja nälja.
Petri: Aga kas te pole oma lubadust unustanud eskimote külalislahkusest rääkida?
Kotzebue: Mind saadeti põrandale laotatud merelooma
Petri: Lihtsalt vaimustav. Võib ainult kadestada, et midagi niisugust pole ise läbi elanud. Meri on kuivamaalastele ikkagi täiesti salapärane maailm. Olete te siis oma elu merega lõplikult sidunud?
Kotzebue: Meri on minu kui inimese ainuke mõõt. Sellepärast pidin oma vaese isa meelehärmiks kadetikorpusest jalga laskma ja nii ei saa minust kunagi armeeohvitseri, vaid üks hulgus, kes Vene lipu ümber maailma viib.
Amalie: Räägi mõnest mereõnnetusest, räägi. Ma kuulan alati südame värisedes...
Kotzebue: ...Laev kõikus taifuuni käes nagu laast, laine lõhkus ahtris illuminaatorid, purustas tormitaakslid. “Nadežda” tõusis kord hiiglasliku laine harjale, kord sööstis sügavikku ja veekassid paiskusid mürinal tekile, tungides läbi purukspekstud luukide laeva sisemusse.
Mannteuffel: Ohoo, see on juba midagi minu jaoks. Oli see kaugel?
Kotzebue: Teel Kamtšatkalt Jaapanisse.
Petri: Teid köidab siis risk – või on veel midagi, mis kuivamaarottidele arusaamatu?
Kotzebue: Oh ei – määravaks saab pühendumine millelegi, risk on ainult vahend, mis pikapeale harjumuseks võib kujuneda, nagu vanematelt meremeestelt kuulnud olen. Kuni lõpuks usud oma õnnetähte, mis inimliku argpüksluse ja kõhkluse enda alla matab.
Petri: Ja mis on pühendumise kõige konkreetsem eesmärk – kui selles ei sisaldu suurte saladuste reetmist?
Kotzebue: Loodeväil ehk teiste sõnadega tee Vaiksest ookeanist Atlandi ookeani. Ma usun, et see tee on olemas ja see tee kujunebki minu eluteeks.
Petri: Ja teie, Amalie, lubate siis seda riski otsimist niisuguse malbe rahuga?
Amalie: Mida veel naistel öelda, kui nad meeste küljeluudest tehtud; meeste rõõmud ja kannatused on naiste rõõmud ja kannatused.
Marie: Aga nüüd mängime pimesikku.
Amalie: Pähh, provintsiplika! Sa unustad ära, millises seltskonnas sa viibid.
Mannteuffel: Pimesikku, muidugi pimesikku, Marie, täpipealt minu mõte. Natuke hullata – et mitte rasvatõppe kärvata ja kokkade abil teise ilma rännata. Sina, Marie, pead alustama...
Kõik tõusevad lauast üles, elevus, toolide kolistamine. Mannteuffel seob Mariele sideme silmade ette...
Amalie: Ja nüüd... üks-kaks-kolm...
Marie otsib, käed ees, püüab ühele ja teisele poole, kuid edutult. Äkki krabab – oma isa kuuest...
Mannteuffel: Ah sa nurjatu... Ah sa...
Amalie aitab tal sideme silmadele siduda.
Mannteuffel: Kelle ma nüüd... kelle... Sinu, Amalie... Või hoopis sinu, Otto...
Tohutu tormamisega kihutab otsa Petrile ja siis lendab vastu ahju... Kogu seltskond tardub. Kõige enne hakkab liigutama Mannteuffel, tirib sideme silmadelt ja roomab liikumatult lamava Petri juurde.
Mannteuffel: Härra Petri... kaš ma teid... Ma... Tinktuuri. Tooge kohe tinktuuri.
Kõik kogunevad Petri ümber ja toibutavad teda.
Mannteuffel: Härra Petri... Šee ei olnud nii mõeldud... Ega te šurnud ei ole, ütelge...
Jakob toob mingi rohupudeli, seda määritakse Petrile meelekohtadesse.
Mannteuffel: Jakob, too minu kaheraudne...
Jakob: Kaheraudne... voodi kohal...?
Mannteuffel: Tee, miš öeldud.
Petri (teeb silmad
Mannteuffel: Jumal tänatud, eluš... Kuš on konjakit? Kurat võtakš, niišugušel puhul peab konjakipudel kõrval olema...
Toob pudeli ja pakub Petrile. Samal ajal jõuab pärale Jakob püssiga.
Mannteuffel (ulatab püssi Petrile): Ja siin teile püšš.
Petri: Kuulge, ma... ei kavatse ometi jahile... minna... sellises olukorras...
Mannteuffel: Miš te nüüd... ma kingin ju šelle teile rumala teo väikešekš mäleštušeks...
Tiesenhausen: Vabandage, aga miks te äkki nii... šušisema hakkasite?
Mannteuffel: Kurat, kaš te ei näe – hammaš on kaduma läinud...
Mannteuffel istub oma kirjutuslaua taga ja töötab. Tal on seljas helesinine hame ja peas sama värvi tuttmüts.
Teisest toast hakkab kostma klaveri klimberdamist. Helid on kobavad, aeglased, nagu juhuslikult ilma sündinud, kuni hakkab kostma Schuberti sonaat.
Mannteuffeli hanesulega käsi peatub. Ta tõuseb, jalutab toa ühest otsast teise, siis läheneb uksele ja karjub: “Vait!” Klaver on üürikese aja vait, siis alustab jälle.
Krahv haarab laualt hõbekellukese ja tilistab. Ilmub Jakob, ikka oma luitunud villases kampsunis ja räämas silmadega – vist on ta kusagil kuuldekaugusel ukse kõrval tukkunud.
Krahv: Mis see on?
Jakob: Härra... härra...
Krahv: Küsisin sult, mis see on? See ajab hulluks.
Jakob: Preili musitseerib.
Krahv: Ei. Ta tapab. Kuulsid, ta tapab mind, vaikselt ja järjekindlalt.
Jakob: Preili ütles, et...
Krahv: Ah, ka sina oled temaga ühe mütsi all. Võibolla on sind see kollanägu Jürgenstube ära ostnud? Mida ta sulle andis, kõlvatu?
Jakob: Ei, seda küll mitte.
Krahv: Tahad siis öelda, et sa Jürgenstubet ei tunne?
Jakob: Mina et... Seda et...
Krahv: Ahaa!
Jakob: Ta on lihtsalt mind mõnikord pargis tervitanud.
Krahv: No-oh. Ja kuda ta seda teeb?
Jakob: Kummardab viisakalt ja haarab oma rohelise jahimütsi peast.
Krahv: Ennekuulmata lugu: mis ajast siis mõisnikud orjade ees kummardavad? Ja haaravad oma rohelise mütsi? Kes sa sihuke oled? (Läheb uksele, hüüab.) Marie, Marie, kohe siia!
Marie: Mis on, papa?
Mannteuffel: On sellel Jörgenstubel tõesti roheline müts?
Marie: Ma... ma...
Mannteuffel: Küsisin sult nagu midagi.
Marie: Jah, papa.
Mannteuffel: Ja kust sina seda tead?
Marie: Ma... ma armastan teda.
Krahv võpatab, jääb keset põrandat seisma.
Marie: Jah, armastan.
Mannteuffel: Jälle see kuradi sonimine... Jälle see... fatamorgaana... Kao mu silmist...
Marie: Jah, papa.
Mannteuffel: Pea, pea... Ja see klaver. Jakob, sae see klaver viieks tükiks.
Marie: Papa!
Mannteuffel: Kuulsid, Jakob! Too saag ja kirves... Kui saega ei saa, pane kirvesilmaga...
Jakob: Ma...
Mannteuffel: On see vastuhakk? Minu, oma leivaisa vastu? Tahad mind maailma ees naeruks teha?
Jakob: Ma... ma...
Ära.
Pingeline pikk vaikus, mille jooksul krahv närviliselt edasi-tagasi käib.
Marie: Papa, te olete... Ei, ma ei ütle, kes te olete... Ma vihkan teid. Põgenen siit Ravilast. Lasen jalga esimesel võimalusel.
Mannteuffel: Kuhu sul ka minna?
Marie: Maailm on ääre ja põhjata.
Mannteuffel: Ääre ja põhjata, ääre ja põhjaga. Suur ja väike korraga, saad ükskord aru. Minu käest sa ei pääse.
Hakkab kostma ühtlast saagimist, sekka kirvekõlksatusi.
Marie: Ma lasen ennast Jörgenstubega laulatada ka siis, kui te vastu olete.
Mannteuffel: Jörgenstube on suur kelm, kes selle maamuna peale juhuslikult kõmpima sattunud – roheline müts peas.
Marie: Meil on kõik kokku lepitud. Igas pisiasjas. Te ei saa mind takistada.
Vaikus. Krahv kuulab saagimist, see käib närvidele, ta püüab kõrvu sulgeda ja kõnnib närviliselt mööda tuba.
Mannteuffel: Jäta rahule! Jäta ükskord rahule!
Jakob ilmub uksele ja rapsib riietelt saepuru maha.
Mannteuffel: Ja sina, kõlvatu, saed klaverit. Sa ronid lossi külalistesaali ja saed klaverit! Oled sa, inimeseloom, üldse mõelnud, mida sa sedaviise teed? Sa hävitad ime, sa hävitad kunsti, sa hävitad maailma...
Jakob: Härra, ma...
Mannteuffel: Igal inimesel peab omal peanupp otsas olema, mittte sihuke kõlupea... Marie, ütle talle seda...
Jakob: Härra, ma ei suutnud... valge ja helisev... Valge nagu pika kaelaga valge luik.
Mannteuffel: Na-naa! Siin sa siis oled, vana tohman. Mina käsen, aga sina ei suuda. Kas sa siis suudad, kui ma ei käsi? Kao mu silmist... kao kohe... Ja sina ka, Marie. Ei taha teid änam näha. Kumbagit. Kuulete või!
Marie ja Jakob ära. Krahv langeb oma lemmiktooli ja hakkab nuuksuma. Ta püüab ennast valitseda, hõõrub oma meelekohti, aga kasu sellest pole – õlad ja kere hakkavad veel tugevamini tõmblema...
Krahvi kabinetis on Jakob ja Tiiu.
Jakob: Ütlesin ju, et ei tohi... Kui krahv tuleb...
Tiiu: Just temaga ma tahangi kokku saada.
Jakob: Loll ikka. Teeb lihtsalt tuule alla. Algul sulle ja siis mulle.
Tiiu: Pai Jakob. Sinu kohta olen küll vait kui sukk.
Jakob: Olen ma siis pime ja kurt?
Ära.
Tiiu vaatab pelglikult ringi, kuuleb krahvi samme, poeb ukse taha. Krahv tuleb ja istub kirjutuslaua taha. Äkki kuuleb krabinat. Pöörab ümber ja näeb Tiiut.
Mannteuffel: Kost sina siia said?
Tiiu: Ma... ma...
Mannteuffel: Tule, tule seie. Või taevast lendasid? Korstnajalast vuhisesid?
Tiiu ei julge sammugi astuda, krahv läheneb temale.
Tiiu: Ma olen Tiiu... Ma köögi-Tiiu...
Mannteuffel: No-no, tule seie... Ilusad punased juuksed sul...
Tiiu: Ärge hulluge, krahvihärra...
Jookseb krahvi käte vahelt ära, krahv tormab järele, aga ei õnnestu kinni püüda. Jäävad teine teisel pool kirjutuslauda seisma.
Mannteuffel: Mis sa kardad, värvuke... Pole mind miskit karta...
Tiiu: Te olete ju krahv.
Mannteuffel: Teeme, et ei ole krahv. Praegult ei ole krahv. Tiiudele ei ole krahv.
Tiiu: Te ju tark... nii tark...
Krahv saab Tiiu kätte, tõmbab istmele oma sülle.
Mannteuffel: Tark pole ma ka, kui saladust teada tahad. Kultuur on palju enam pahe kui hüve. Haritud inimeste ilmumisest saati ei leidu kusagil ausaid inimesi, ütleb Jean Jaques Rousseau.
Tiiu: Kes see on – opman või?
Mannteuffel: Ei ole opman. Ta on kirjanik. Palju pakse raamatuid kirjutanud. Ega mina teda tunne, mina tunnen tema raamatuid. Oskad sinagi lugeda?
Tiiu: Ikka oskan natuke. Ema õpetas. Vokivurina saatel. Pidin pulgaga järge vedama. Ja kirikuõpetajale ütlesin kah üles...
Mannteuffel: Noh, näed, kui tubli siis. Milline ristikheinalõhn sul küljes on... See on hea, et sedaviisi kepiga raamatuid loed, siis ei ole kartust, et see lõhn kunagi ära lendab. Ja juuksed sihukesed pehmed ja punased – kust küll need saanud oled?
Tiiu: Meil kõigil siuksed juuksed – emal ja õel ja... ainult vennal ei ole, seast tema mu poolvend...
Mannteuffel: Tiiu, on sulle keegi laulu teinud?
Tiiu: Minule, ühele köögitüdrukule?
Mannteuffel: Ühele väga ilusale tüdrukule.
Tiiu: Oskate alles meelitada, krahvihärra...
Mannteuffel: Kuula siis, Tiio, nüüd:
Tiio, tohin juttu a´ada?
Väga kartlik minu keel!
Kui sa minu jutud kuuled,
Armastad sa siis mind veel?
Kuule, Tiio, mitu päeva
Ütles sulle minu silm,
Et sa armsam minu meelest
Kui see elo ja see ilm.
Tiiu: Siukest laulu küll veel mulle tehtud pole. Poisid kiigel kõõrutavad ka, aga neil ei tule siukest välja. Kas see ka selle – Rusoo tehtud?
Mannteuffel: Ei, see on minu tehtud.
Tiiu: Ja kunas te seda tegite?
Mannteuffel: Praegust siinsamas.
Tiiu: Kuidas küll praegust?
Mannteuffel: Oh sind, umbusuvärvukest.
Tiiu: Üks palve oleks olla, krahvihärra... Ei tea, kust otsast alustada.
Mannteuffel: Hakka ükskõik kust otsast – peaasi, et pärale jõuab. Ja ristikheina ja mee lõhn on sinu juures... Peigmeest sul pole?
Tiiu: On ikka küll. Tema pärast õite tulingi. Et lasete ehk vabaks.
Mannteuffel: Et vabaks lasta, peab ta enne kinni panema.
Tiiu: Ta ongi kinni.
Mannteuffel: Tohoo... Ja kos siis?
Tiiu: Mõisatallis. Opman ise viis.
Mannteuffel: Mispärast siis?
Tiiu: Ei mina tea. Jakob võib teada. Jakob teab kõike.
Mannteuffel helistab kellukest.
Jakob (ilmub hirmununa): Ei ole süüdi, härra... See plika ise...
Mannteuffel: Pole sulle keegi süüd külge pannud – mis sa hädaldad. Ütle ometi, mis selle Tiio peigmehega siis
Jakob: Hulluvõitu et lugu jah. Mehed arutand koos, et öösi reht ei peksa.
Mannteuffel: No-noh.
Jakob: Et Kose-Uuemõisas ei peksta.
Mannteuffel: Ega Ravila Kose-Uuemõisa pole.
Jakob: Nad on käskjalad laiale läkitand. Vetka Jüri olla öelnd, et kui Ravila talupojad teiste mõisate talupoegadega kokku saavad, siis peavad nad neile ütlema, et Kose-Uuemõisa omad enam öösiti reht ei peksa ja et teiste mõisate inimesed peavad häda korral Kose-Uuemõisa omadele appi tulema...
Mannteuffel: See jo mäss.
Jakob: Ja selle eesotsas olla Mats...
Mannteuffel: Ah nii siis lood. Võid minna, Jakob...
Jakob: Pai krahv...
Tiiu: Pai krahv...
Mannteuffel: Kui sina palud, see jo teine asi. Sest sinu küljes ristikheina ja mee lõhn.
Mõisatallis käib parajasti peksmine.
Opman: Kahtetsa... ühtetsa...
Mannteuffel: Aitab!
Opman: Kästi ennist jo...
Mannteuffel: Aitab! Võid minna! Ja nüüd, Laane Mats, kõnele moga... Ütle, mis sul peakolus logisema hakanud...
Mats: Meil soov paluda, et meid rehepeksu päevadel päevaselt töölt veidi varem õhtale lastaks. Et jõuaks tööriistu korda säädida...
Mannteuffel: Soo-soo. Härra käseb tööd teha, sina aga... Kuulsin ikka õige kõrvaga so juttu? Või olid mo kõrvad mustad – et kuulatan veel?
Mats (kogudes): Meie änam ööse reht ei peksa.
Mannteuffel: Miks siis?
Mats: Saksamaal pekstakse rehte ainult pääval...
Mannteuffel: Kes sellist nõu andnud?
Mats: See meie kõigi ühine nõue.
Mannteuffel: Aga päeval?
Mats: Pääval teeme hää meelega kõiki töid.
Mannteuffel: Mõtle heaste järele. Või peab malakas kanguse välja peksma?
Mats: Muld on muld ja surm surm.
Mannteuffel: Jakob, anna kepid.
Mannteuffel hakkab ise peksma, Jakob elab sellele valuliselt kaasa ja loeb sosistades kordi... Äkki Mannteuffel jätab peksmise järele, istub pakule, murelik, segase pilguga...
Mannteuffel: Ja nüüd küsin solt veel...
Mats: Muld on muld...
Mannteuffel: Ära viia... Ära viia... Et teda mo silma all enam poleks.
Opman: Kuhu siis?
Mannteuffel: Ükskõik kuhu.
Opman: Keldri või?
Mannteuffel: Ei, mitte keldri. Vabadusse. Kuhu ise tahab. Ja konjakit üks suutäis.
Opman: Temale – suutäis?
Mannteuffel: Ütlesin juba.
Opman talutab Matsi välja.
Mannteuffel: Vaata, Jakob, ega kedagist tulemas ole?
Jakob: Ei ole.
Mannteuffel: Siis hea. Võta nüüd kepid ja... (Heidab peksupingile.)
Jakob: Krahvi-härra...
Mannteuffel: Ütlesin sulle jo...
Jakob: Halastust, härra... Halastust. Pole ma veel härrat elus peksnud.
Mannteuffel: Kui sina ei peksa mind, peksan mina sind.
Jakob võtab kepi, hoiab silmi kinni ja lööb...
Mannteuffel: Kõvemini... kõvemini... Et tunda oleks... Aa-aa... Tubli... tubli... veel... Aa-aa. Tapad ära, lontrus... Aa-aa...
Krahv istub oma kabinetis, lemmiktoolis, Mats seisab ta ees.
Mannteuffel: Eestimaa, ütled sina. Eestimaad ei ole. On Eestimaa ja Liivimaa kubermang, Suure Venemaa jagamata osa. Nõ-õh, nõnda. On eestimaalased ja liivimaalased ja nad ei saa kunagi eestlasteks ja liivlasteks. Mis pärast? Jõu pärast? Ei, jõu pärast küll mitte. Või õigemini – jõu pärast just. Mida rohkem jõudu teile anda, seda vähem te eestlased ja liivlased olla tahate, ja seda rohkem te eestimaalased ja liivimaalased olla tahate... Noh, mis sa selle kohta kostad? Miks sa vait kui tukunui oled?
Mats: Krahvihärra mõtted suure kaarega. Ei oska mina mõtteid nii hääste ritta panna, kuigi koolis öeldi, et mul hää pää. Krahvihärra mõttelend on takistusteta, sest ta ise vaba, meie aga oleme kümne küünega kohas kinni ja täna me ei tea mitte, mis meist homme saab... Teame ainult, et jääme maarahvaks...
Mannteuffel: Vaba? Sa ütled, et aadlik on vaba? Ori on vaba. Arvad, et ma ei tea – ori teeb nii palju, kui vähe ta teha viitsib. Aadlik on lõa otsas. Kui ori aadlikuks muutub, on ka tema lõa otsas.
Mats: Kuidas ori aadlikuks muutuda saab, kui ta on orjaks loodud.
Mannteuffel: Kõik, kes on aadlikud, on olnud kunagi orjad... Kõik orjad saavad kunagi aadlikeks, nende kintsud hakkavad võbisema, nahk tõmbub siniseks, nad kaotavad söögiisu ja ei saa hakkama oma naistega. Sinu, Laane Mats, peavad nad oma naistele kaissu tooma.
Mats: Aga mis saab siis aadlikest?
Mannteuffel: Mälestus. Kivilahmakad surnuaias.
Mats: Härra krahv, te naerate minu üle... Ütelge ausalt – vihake või pekske – ärge ainult naerge mu üle.
Mannteuffel: Õnnetu inimene. Ma ju ei naera. Hoopis armastust tunnen so vasta. Ja tänasest päevast saad sa Kiviränga peremeheks, võta teatavaks... Ja sinu Tiiost teen ma virtina...
Krahv kirjutab.
Tiiu: Tahaksin teid tänada...
Mannteuffel: Tule seie – et saaksin so juukseid siluda... Ikka see ristikheinalõhn – seal taga koplis, kus ma kord pilvi vaatasin... Ja tead, mida ma seal nägin...
Võtab äkki Tiiu embusse ja suudleb tormiliselt...
Tiiu: Härraa... Härraaa...
Hammustab talle kätte.
Mannteuffel (Laseb Tiiu
Tiiu: Oi, härra, mis ma küll... Palun ärge saatke mind ainult sinna talli... selle opmani kätte...
Mannteuffel: Mina määran sulle kergema karistuse – nüüd pead käima, juuksed lahti palmitud, sest sedaviisi soovib Ravila, Palvere, Kabala, Pada, Saksi, Jõepere, Tõdva-Kõnnu, Kaarli ja Kuie pärishärra.
Jakob (jutustajana): Peter August Friedrich krahv Mannteuffeli suur ja kuulus näitemäng “Ajaviide peeru valgusel”.
Eesti-maa rahvas! Olgu see teile mälestuseks, et teie mo meelest armsad olete.
Tegelased: Vainu Annet mängib Tiiu, noort Marti – Mats...
(Üldse võiks siin olla improvisatsiooni, tinglikkust, rahvatüki-hõngu...)
Teine päev Tarvel ja Leenu läksid kiriku. Pereeit laulis oma lauluraamatust ja vanamees ja Mart kuulsid pealt. Vastu õhtut Leenu ja Mart palusid luba kiigele minna; peremees andis luba, kinnitas, et Mart aga mitte viina ei pidanud võtma. Nemad kuulsid kaugelt kiige kiiksuvat ja rõõmsaid laule, libedamalt läksid jalad.
Vainu Ann on kiigel.
Ann:
Jaani õhtu, tule juures,
Nägin ma sind kiige peal.
Seal ma kuulsin mitu laulu,
Kuulsin sinu kallist healt.
Kui sa mulle kätt ei anna,
Siis mo elu ots on käes,
Pea silm ei nuta enam,
Ei mul paista enam päev.
Kui sa teise mehe võtad,
Hauast kustud sa mo hing´,
Ööse ajal, sängi juures,
Kuuled sa mo nutt´ ja ving´.
Mart vaatab teda suu
Mart: Kas sa tunned Vainu Annet?
Maret: Miks ma Annet ei tunne.
Mart: Mis temast kuulda, kuidas ta südame poolest? Kas ta vaga meelega? On tema ka töötegija?
Maret: Annet kiidavad kõik, ei seda paremat last või olla.
Mart: Küll tema siis tänavu mehele läheb, võibki temal peigmees olla; ütle, kes see on?
Maret: Ei temal või peigmeest olla, see oleks mul varsti teada, ma tunnen Annet väga hästi.
Maret: Ei vist sel sügisel sind paigale jäeta; mitu kosilast sul jo käinud? Kui mina poiss oleksin, ei ma sulle rahu annaks!
Ann: Ära tule ilmaaegu, pole mul peigmeest; nii kallist asjadest mina kui vaenelaps ei julge uneski näha.
Maret: Kust ma oma Annekesele hea mehe leiaksin?
Ann: Sina võid neid mitu leida; ega nemad sinu saatmise peale tule; ei mulle peigmeest pole loodud, ei ma meest taha.
Maret: Nõnda kõik tüdrukud räägivad, nõnda minugi jutt oli tüdruku põlves; tuli mo vana vigane ja viis mind.
Ann: Mis vanal tüdrukul viga! Kas sa tunned Raudsepa Ellu? Kõik teda kiidavad ja armastavad; ei usu, et ta sinuga oma elupäevad vahetab, et küll vana tüdruk on?
Maret: Kuule, meie külas üks priske poiss, vana Hans Aakre poeg, tema ainus laps, isa ja ema vanad, peret neil suurest ei ole. Kas sa tunned Marti, oled sa teda näind?
Ann: Jah, ma olen teda näind. Talgul ta naeris ja rääkis teiste tüdrukutega, minu poole ei pöörandki silma. Matsi Anne käest võttis kinni ja Traadi Leenuga tantsis; küll üks neist ta pruut on.
Maret: Kas sa tead, Ann, et Mart mind saatnudki kuulama, kas sul ei ole aga üks, kellele sa ennast luband. Võta siis kuulata, mis sanumed ta mulle saadab. – Ütle nüüd, Ann, mis vastust sa temale saadad.
Ann: Mis vastust ma nüüd mõistan anda! Tulgu tema pühapäev kiriku, kui ta mind tahab näha.
Kiriku kellad hakkasid hüüdma, rahvas läks kiriku. Ann ja Mart ei julgend üksi jääda, ei julgend ka teine teise kõrval käia. Sai jutlus otsa, Mart läks varemalt kiriku suusse, Annet ootama – kui Ann mööda sai läind, püüdis ta ligi ja läks ta järele.
Mart: Kas teie luba annate, siis ma saadaksin teid tükikese teed.
Ann: Hea meelega.
Mis nemad käies teineteisele ütelnud, seda keelasid mind ühelegi nimetamast.
Nüüd hakati majas pulma vastu ehitama; reiealune tehti puhtaks, tellid võeti maha, laud ja pingid parandati. Tuli see päev, kus kosjaviina saadeti; Mart oli riides, hobune rakkes; ootasid Puusepa vanameest, kes luband isameheks tulla.
Mart oli sõitja, hakkas nõnda valuga ajama, et vanamees kisendas: “Sa ajad jo vankre katki! Kuidas siis senna saame, ehk õhtuks tagasi?”
Anne majas kuulsid piitsa plaksu ja raudahela klirinat, mõistsid ära, et kosilane tuleb.
Isamees: Meie majast lind kadund, mis meile pidi pesa ehitama; oli valge tuikene, terase ja vaga silmaga; saime kuulda, et tema seie tulnud, tulime oma kätte saama.
Perenaine: Ma näitan teile meie linnud, võtke oma hulgast. (Läheb ja toob elatanud moori.) Küll see teie lind võib olla.
Isamees: See ei kannata vankrile panna, vii aga jälle pimedasse nurka.
Perenaine toob ühe veidrates riietes plika.
Isamees: Mis pagan! See on ju meie hernehirmutus. Ei! Meie lindu tunneb silmist, need on vagad ja kenad. Olge nõnda head, andke meile oma kätte.
Pereeit toob Anne.
Mart: See on meie, jah, see on meie linnuke!
Isamees (annab räti sisse mähitud ehted): Siin ma toon tite; palun aasta pärast teise titega asuda!
Mart on viinad tuppa toonud, pakub, kes tahab.
Isamees: Et aga linnuke käest ära ei lähe, panen teda hõbeahelaga sinu külge kinni!
Võtab sõrmused välja ja paneb noorpaarile sõrme.
Isamees: Jätame jumalaga, meil tükk maad minna.
Ann:
Kuule, kulla kuuke,
Sa mul armas lapse-põlvest.
Sul, mo kallis kuuke,
Sul ma räägin kõik.
Kuule, kulla kuulke,
Muretse mull´ hõbesõrmus;
Kuule, kulla kuuke,
Jõulud pea käe´.
Kallis, kallis kuuke,
Paista sa mull´ pulmapäeval´.
Vargad puhas oleme!
Oleks kõik see vili teal,
Seisaks ühe pulga peal,
Ei see mahuks mõisa aita,
Ega linnas oleks paika.
9. Jaani nuheldakse:
Ai! Ai! Kibe käe:
Kaiekene, eks sa näe!
Oh! Oh! Palu sa,
Mina suren hädaga!
Aita, kulla Kaiekene,
Praegu sureb Jaanikene!
10. Naine vastab:
Oh mu armas Jaanike,
Kallis on see saamine,
Nõndaks sina nahka müüd?
Jaanike, sul on süüd!
Jäta kõrtsu kombed maha,
Siis sa hoiad terve
11. Kohus manitseb teda:
Mina, Jaan, ja paranda
Oma elu heaga!
Mingu nurja vana viis,
Ausalt sina elad siis;
Pea kurku kasinaste,
Siis sa räägid ilusaste!
Järgmise pildi stsenaariumiks võiks sobida Mannteuffeli “Ajaviide peeru valgusel” pulmakatke (Pulmapäeval oli kõik kõrvale kantud... kuni: õhtul pandi söömalauale vaagnatäis kapsa leent, märgiks, et pulmad otsas olid.), mis oleks lavastatud kas reaalsuses või ainult kirjaniku fantaasias.
II osa
Mannteuffel istub kirjutuslaua taga ja töötab, kui sisse hiilib Tiiu. Tiiu ligineb krahvile selja tagant ja suleb äkitselt pihkudega ta silmad.
Mannteuffel: Ai-ai...
Rahmib käed maha, näeb Tiiut ja hakkab naerma. Siis muutub ta näoilme vihaseks.
Mannteuffel: Olen jo öelnd, et sa ei tohi seia tulla...
Tiiu: Aga, härra...
Mannteuffel: Nägi sind keegi?
Tiiu: Ei keegi.
Mannteuffel: Jakob?
Tiiu: Temagi mitte. Ootasin, kunas ta kööki läks ja...
Mannteuffel: Hea küll, hea küll... Oli sul asja kah?
Tiiu: Tahtsin härrat näha.
Mannteuffel: Näed jo, härra töötab... Ja üleüldse – mis juttu nad jahvatada võivad, kui sind minu juures näevad. Nagu neid jutte vähe oleks.
Tiiu: Proua ju surivoodil... Mis temast enam.
Mannteuffel: Ega temal ainukesena silmad ja kõrvad ole.
Tiiu läheb seina äärde, kükitab maha ja hakkab nutma. Mannteuffel tuleb ta juurde, teeb ta juuksed lahti, paitab neid.
Mannteuffel: Ikka see ristikheina lõhn... Ikka see...
Tiiu: Härra... härra...
Mannteuffel: Mis sul
Tiiu: Härra... ei lähe ma kuhugi... Ma... ma...
Mannteuffel: Tohoh hullu... Või ei lähegi kohe... aga kes siis Kivirängal vokki vuristab ja kangastelgi lõksutab? Kesse Matsile putru keedab ja patja udusulgi topib?
Tiiu (hulub): Ha-aa... Enne lähen jõesse kui...
Mannteuffel: Mis hullud laulud sel värvukesel – mis sõgedad sõnad, tuulest korjatud, pilvega kohale veetud... (Tahab Tiiu juukseid siluda, aga Tiiu hammustab kätte ja tormab toast välja. Krahv vaatab ukse poole, siis vaatab oma kätt.)
Mannteuffel (helistab kellukest): Too Tiiu seia...
Jakob: Ei teda peate miski vägi. Nagu hull pani metsa poole.
Mannteuffel: Jõe poole?
Jakob: Metsa ja jõe poole.
Mannteuffel: Sadulda kohe hobune. (Haarab üleriided ja tormab välja.)
Mannteuffel istub oma kabinetis, kui sisse tuleb Mats Jakobiga. Mannteuffel annab käega märku, et Jakob kaoks.
Mannteuffel: Kas Tiio on üles leitud?
Mats: Ei veel.
Mannteuffel:
Mats: Mis tal linnas asja.
Mannteuffel: Õigus jah. Rahata pole seal linnas midagi teha. Vaene inimene on vaene igalpool.
Mats: Teie... olete selles süüdi.
Mannteuffel: Mina? Kuule, hull mees, Kiviränga talu juba andsin. Mida sa mult veel tahad?
Mats: Ma tahan Tiiut. Ma armastaksin teda ka niiviisi, härra krahvi lapsega...
Mannteuffel: Ah nõnda ütles ta.
Mats: Enne lähen jõkke, ütles ta.
Mannteuffel: Ei, ei, ei.
Mats: Nii läkski ta jõkke, härra krahv.
Krahv jalutab närviliselt mööda tuba.
Mannteuffel: Küll on inimene ülekohtune – head teed, halba saad. Olen jo sulle algusest peale head tahtnud... Miks sa oma sulast enam öisele mõisa rehele ei saada?
Mats: Ma käin säädusetähe järgi.
Mannteuffel (võtab laualt raamatu)Ainuke seadusetäht on Eestimaa Talurahva Seadus, mõisavanematest antud ja meie armolise keisri Härrast kinnitud 1805. aastal.
Mats: See pole õige. Võlts. Näete isi – mõisavanematest nõutud – eks see ütle selge sõnaga, et uus säädus mõisnikkude tehtud, mitte aga see tõeline, mis keisri poolt antud.
Mannteuffel: Tohoh pele! Nüüd ei usu sa enam trükitähte kah...
Mats: Andke tääda, kuhu jäänd kaks koormat uusa sääduseraamatuid, mis keiser Peterburgist saatnud ja Tallinna “Lanstoa pääle” viidud.
Mannteuffel: Vaata ometi – raamatu all seisab jo: Kamenoi Ostrov (Peterburgi linnas) leikuse kuu 27 mal päval 1804 mal aastal. Aleksander.
Mats: Õigel säädusel olla keisri käsi all – mitte sihuke tühi valge maa. Kõigil keisri käskudel kolme rea takka tema allkiri ja lõpuks kolm pitserit – kaks punast ja üks must.
Mannteuffel: Lasen so mõisatalli vedada, kui sa oma ässitusi ja vihaseid mõtteid ei jäta.
Mats: Minule võite peksa anda või teha mis tahes – Tiiu juba võtsite, nüüd võite võtta ka elu – see teie valesääduse juures õige. Minu elu on ainult ühe õnnetuma elu. Aga meid on palju, sadu ja sadu.
Mannteuffel: Tead, mis ma sinuga teen... sinuga teen... (Jalutab endiselt mööda tuba.) Lasen so vabadusse. Mine pealegi. Et ma oma viha jahutada saan ja sina jälle mõistusele jõuad, sest seadus ja õigus peavad võitma...
Mats (läheb ukse juurde, pöördub veel ümber): Ja ühte veel – pole hää, kui härra siia Ravilasse jääb... Kes tääb, missugune matakas teda tabada võib.
Mannteuffel: Kas headus ja mõistmine on nüüd matakaväärt? Kas see, kuidas ma Juuru haagikohtunikuna tusas ja nördmuses Härgküla ja Saaremõisa talupoegade poole astusin, ei loe änam?
Mats: Põle minu asi pikalt aru pidada – olen oma hoiatussõnad öölnud, krahvi asi, mida ta nendest arvab. Kui krahv minule on elu kinikinud, siis mina tahan ka krahvil elu kinkida...
Ära.
Krahv Mannteuffel jääb sulgunud ust nagu ilmutist vaatama.
Kose-Uuemõisa härrastemaja tuba, kus on Tiesenhausen, tulevad Mannteuffel ja Petri.
Tiesenhausen: Keda ma näen – oma armsat naabrit! Mina arvasin siiani, et me elame maailma eri otsades ja kokku ei saagi.
Mannteuffel: Oleksin oma tõllaga peaaegu tiiki kihutanud – ei teadnud, et see maakera lausa üleöö muutub.
Tiesenhausen: Oh, see on väike nali, lasin ta kaevata prouale sünnipäevakingiks. Ühe öö jooksul. Kui proua hommikul härrastemaja trepile astus, pidi peaaegu minestama. Hea, et ma targu sealsamas ligiduses olin. See on nõidus, ütles proua, kui olin teda toibutanud. Ja ma arvan teadvat, kes nõid on... Just nii: ma arvan teadvat, ha-haa...
Mannteuffel: Nüüd asja juurde – mis talumeestest kuulda?
Tiesenhausen: Te pidavat ju kartmata mees olema, kes pealegi nendega nii ütlemata hästi läbi saab. Ja ka härra Petri näib materjali koguvat uue, nüüd juba, usun, teisesisulise raamatu jaoks...
Mannteuffel: Sellel pilkel ei ole mõtet. Oleme samasugused sõjavangid kui kõik teised. Parem viibida sõdurite püssitorude taga kui talupoegade teivaste ees.
Tiesenhausen: Nad tulevad teinekord otse mõisa väravate ette, muuseas, 40 ratsameest oli teie idüllilisest Ravilast ja ma olin sunnitud kinnivõetud neile kaasa andma. Vestlusse nad ei lasku...
Mannteuffel: Uskumatu, et talupoegadega vestelda ei saa.
Tiesenhausen: Poleks minagi uskunud, kui ma nende ette paljaste kätega läksin ja nad sumisema hakkasid... Isegi Eestimaa kubermanguvalitsuse nõuniku parun Roseni juuresolek ei kutsunud neid korrale. Pange teibad hunnikusse, ütlesin teomeestele. Muidu ma rääkima ei hakka. 100 meest jäi Mäe rehe juurde, umbes 200 eemale põllule ja kindlasti luuras püssidega talupoegi veel metsas.
Mannteuffel: Isegi Rosen ei kutsunud aupaklikkust esile?
Tiesenhausen: Karjuti: need pole kellegi õiged kohtuhärrad, vaid üks vana Roseni-härra, kelle mõisnikud kohale on seadnud ja millest keiser midagi ei tea.
Mannteuffel: Aga ometi tundus praegust rahulik.
Tiesenhausen: Saime kubernerilt teate, et kaks suurtükki koos 300 mehega on komando kõvendamiseks kiirmarsil siia... Ainult hirm on see, mis võib korra majja tagasi tuua...
Mannteuffel: Või öise rehepeksu lõpetamine.
Tiesenhausen: Eksite, naaber. Kuigi rehepeks oli sündmuste esialgseks põhjuseks, ei olnud see sugugi nende kaugelt juurdevoolavate talupoegade jõukukogunemise peamine põhjus. Sest kaugetest Kaiu, Kuimetsa, Ingliste mõisatest tulnud ei võinud kuulnud olla muud, kui nende ninameeste levitatud vabadusmõtteid. Siiski pean ma mõninga inimeste ja rahvaste tundmise põhjal tunnistama, et ma siinset harimatut talupoega ainult te inimliku väliskuju pärast loomaks ei pea. Sest on imestusväärt, kui mahajäänud ja kui kergemeelsed või ebausklikud need inimesed on, nii et neid võib viia kuni kõige metsikumate eksitusteni.
Petri (on akna juurde astunud) : Kõrtsi poolt paistab tulekuma ja kostab püssipauke...
Mannteuffel: Tõepoolest...
Tiesenhausen: Näete nüüd, milleni võib viia teiesugune kaasahaletsemine. Nüüd aga palun ma lauda, et natukegi peletada selle vastiku õhtu pinget.
Petri: Ainult inimliku väliskuju pärast... Vaadakse neid kahvatuid või mustjaspruune lahjasid ja hambutuid nägusid, millele ei jagu kunagi rõõmsat naeratust, vaid ainult tardunud jõllitamist.
Tiesenhausen: Vabandage mu ennist ägestumist. Inimesearmastus on ainult sõnavahus...
Petri: Selles on teil täielik õigus. Neid vaeseid inimesi ei peeta selle vääriliseks, et ohverdada nende olukorra parandamiseks osa oma üliküllusest.
Tiesenhausen: Nii võib rääkida ainult rändur, juhukülaline, vabandage mu otsekohesust...
Petri: Jah, tõepoolest, neid inimesi nähes tekkiv kaastunne peab kindlasti muutuma ägedaks pahameeleks igas sakslases, kes tuleb siia ja on harjunud oma isamaal nägema vabu ning õnnelikke inimesi, kui ta mõtleb, et need vaesed ei ole mingid võõrad, vaid olid selle maa omanikud, kui tulid võõralt maalt nende türannid ja röövisid neilt nende omandi, nende varanduse ja inimõiguse.
Tiesenhausen: Mida neil teha pika ajaloo ees? Kuhu meil, eestimaalastel minna, kui see siin on saanud ka meie isamaaks? Ka meil on omad teened. Ja mitte väikesed.
Petri: Nüüd virelevad nad rikkaliku lõikuse juures, mis koristati nende higiga. Aga nende valitsejad arvavad, et nad on küllalt töötanud, kui nad oma orjade raskelt saavuttud lõikuse kokku kogunud ja õgivad selle siis priiskavas joovastuses.
Tiesenhausen (läkastab kurku läinud toidu pärast): Aga te ei tohi unustada meie armastust siinse maa vastu.
Petri: Kui see ei oleks nii, ei oleks seletatav ka sakslaste jõukus sellel maal; kui aga rikastub mõisnik oma talupoegade kulul ja linnakodanikud saavad oma kasu mõisnikelt... Siit on arusaadav, kuidas sakslased võivad armastada seda orjuse ja despotismi maad, sest nad ei leia kergesti teist maad, kus ühe õgijate klassi poolt nii palju raha käibele lastakse ja näevad seetõttu ennast seatuna võimaluse ette, kuhu nad oma tõelisel isamaal kunagi ei oleks jõudnud.
Tiesenhausen: Isegi siis, kui teie humaansetesse eesmärkidesse heatahtlikult suhtuda, ei tohi te unustada konkreetseid olusid uduse Olümpose kohal.
Mannteuffel: Aga mida te, härra Petri, siis omalt poolt soovitate?
Petri: Kindlasti saab inimene sellel maal ainult siis kätte oma täielikud õigused, kui toimub revolutsioon.
Mannteuffel: Siis tasub teil ainult nende kaigaste ja püssidega talumeeste ette astuda.
Petri: Ma pole ütelnud, et ma seda sooviksin. See on lihtsalt paratamatus. Tahaksin aga siinjuures vihjata veel ühele võimalusele. Kui rahva valitsevat osa kas naaberrahvaste eeskuju või tarkade vabameelsete ja lugupeetud meeste läbi nende endi hukatuse eest hoiatatakse ja nad nii õpivad ka vaeseis eestlastes nägema kaasvendi, kui kaovad despoodid...
Tiesenhausen: Vabandust... ja kes on despoodid? Äkki meie siin?
Petri: Ka teie kui selle rahva järglased, kes maa päriselanikelt röövisid maa, omandi ja kuldse vabaduse. Kui need vaesed inimesed näevad, et igaüks tema rahvusest on needitud orjaikkesse, kusjuures sakslased täiendavad ennast nende higiga ja veedavad kogu oma aja joomisega, magamisega, jahtimisega, reisimisega, mängimisega. Kui nad näevad, et igaüht saksa rõivais austatakse, temasarnast aga jalaga eemale tõugatakse. Kas on siis ime, kui nad imevad juba emapiimaga koos sisse kustumatu vihkamise sakslaste vastu?
Tiesenhausen: Kui te veel noore mehena siinmail koduõpetajana ringi rändasite, siis, tunnistan, võis veel mõndagi selgusetut ja seadusetut ette tulla, millele nüüd on lõpu teinud seaduseraamatud Liivimaa ja Eestimaa tarbeks, pealegi veel ka maakeelde tõlgituna.
Petri: Seadused, mis on tehtud või ette pandud nende talupoegade heaks, on mängupall, on vahast nina, mida võidakse loopida ja keerata nagu tahetakse, sest keegi ei valva nende järele. Alatasa takistavad pärishärrad, nagu läbitungimata vahesein alama ja monarhi vahel, tegemast midagi otsustavat talupoegade kasuks.
Tiesenhausen: Ma jään enda juurde – eestlased ei ole küpsed vabaduseks; neile oleks tõsiseks õnnetuseks, kui neil enam ei oleks isandaid, kes nende eest hoolitsevad.
Petri: Naeruväärne on väita, nagu ei oleks eestlastel küllalt mõistust ühendada vabadust ja korda. Nii sügavale orjavaimusse ei ole eestlased küll langenud, et nad eelistaksid seda vabadusevaimule. Kes julgeb seda väita, selle vastu on avalikud tõsiasjad. Mitte ainult valjud seadused, mis tõrjuvad väevõimuga tagasi iga mõtte vabastamisest ja suruvad maha iga vabadusvaimu avalduse kohapeal enne, kui ta levib, vaid ka kartus, et üks väike vabaduse armastuse säde võib panna leegitsema terve maa...
Tiesenhausen: Härra Mannteuffel, nüüd võite täie selgusega veenduda, millised mürgiussid sõpruse kivi all peidus on.
Mannteuffel: Vastupidi, Petri Erfurdi mõttetarkuses ei ole midagi üllatavat. Olen maailma küllalt näinud, et mõista siinse ebamoraalsust.
Tiesenhausen: Isegi vabaduse annaksite pikema jututa neile – kui ma teist õigesti aru saan?
Mannteuffel: Te tabasite mu mõtte. Et mitte hiljaks jääda – või vastasel juhul võtavad nad selle ise.
Tiesenhausen: Aga mis meist saab? Olete ka sellele mõelnud?
Mannteuffel: Kodanikud. Koos nende vabadusega tuleb ka meie vabadus.
Tiesenhausen: Vabadus nälgida ja käia räbalais – kas nii? Aitähh teile kerjakoti eest!
Mannteuffel: Arvan, et ka teil, härra Tiesenhausen, oleks päris kasulik ära õppida mõni praktiline ala. Näiteks kuidas sahka maa sisse panna.
Tiesenhausen: Nüüd ma veendusin lõpuni selles, mida ma pole siiani tahtnud uskuda. Te olete hull.
Mannteuffel: Mis minusse puutub, siis ma lendan taevasse... Ei, ei, mitte pärast maist lõppu – nii et te ei saa must sugugi nii lihtsalt
Tiesenhausen: Oskate teie aga ideid välja mõelda, naaber. Aga näiteks... vabandage mu uudishimu... kui teile tuleb peale seesamune... häda...
Mannteuffel: Siis ma otsin üles selle imeväikese täpi, mida Eestimaal Uuemõisaks nimetatakse, ja tervitan seda leidmisrõõmu sealtsamast õhust...
Mannteuffel on toas üksi. Tuleb Tiesenhausen.
Tiesenhausen: Jälle toodi üks, kes on rinnust läbi lastud... Ja see talupoeg... nimetas teid...
Mannteuffel: On ta siis Ravilast?
Tiesenhausen: Niipalju kui me suutsime kindlaks teha.
Mannteuffel: Viige mind tema juurde.
Mingi väike poolkelder hämara valgusega.
Mannteuffel: Mis oli sul tahtmist?
Mats: Ma... otsisin teda...
Mannteuffel: Lasen hobused ette panna ja sind Ravilasse viia.
Mats: Ei, krahv, hilja juba – elu... on... läbi...
Mannteuffel: Mida sa sonid, poiss... Kiviränga ootab sind. Pulmaõlled pead valmis keetma... Ehk vana Mannteuffeligi kutsud vaderiks...
Mats: Koolme juures... oli Tiiu... kahvatu... aga nagu elus... Ma tahan... Tiiu juurde...
Mannteuffel tardub. Siis võtab vöölt pussi, viskab selle Matsi ette ja jääb seljaga tema poole seisma.
Mats tõstab aeglaselt pussi üles, vaatab seda nagu imetledes tükk aega – ja lööb endale südamesse.
Mannteuffel seisab nagu halvatu. Talle viirastub Tiiu...
Mannteuffel (tasa):
Ei sa kuule minu heale,
Kõik mo rõõmud seega lõppend,
Ei ma ela sinuta.
Üksi seisan, mure seltsiks,
Soe nutt nüüd katab silm´,
Lähen sinu haua juure,
Kiidan surma, laidan ilm´.
Seal mo süda tunneb rõõmu,
Seal ma kuulen taeva heal´,
Palun kes sa Tiio võtsid,
Heida armu hinge peal!
Põlvil heidan haua juure,
Surma tolmul´ annan suud;
Heitke mind mo Tiio juure,
Pole rõõmu mulle muud.
Marie ja Joanna tegelevad näputööga. Amalie loeb neile värsse ette. (Völundri lugu – Skandinaavia eepos.)
Amalie:
Rääkis Nidödr:
Pole rängemat raskust, mis matta võiks rinda;
ma surmavat saatust sepale nõuan!
Ei küüni kuid hobuselt käsi sind haarama,
pole ühelgi jõudu sind jaksutuks ambuda,
kui tuulena tõused ja hõljud taeva all!
Mannteuffel ja Kotzebue tulevad jahimeheriietes sisse.
Mannteuffel: Tere, tütred!
Kotzebue läheb naise juurde ja embab teda.
Marie: Kuidas jaht õnnestus?
Mannteuffel: A! Ma vihkan jahti ja kui mu väimees poleks nii visalt peale käinud... Tagumik on ratsutamisest tulivalus ja mingi oks pidi vasaku silma välja torkima...
Kotzebue: Ma pean täiendama – äiapapa kirgliku loomusega ei suutnud minu nooruslikud aastad võistelda...
Marie: Kumbat siis uskuda?
Kotzebue: Mul on isegi väike tõestusvõimalus, kui te viitsite mind ära kuulata. Me vedasime kihla, kes esimesena laseb... Hulkusime kogu päeva tulemuseta metsades ja koduteel nägi tema jänest ja laskis...
Amalie: Nii et isa võitis kihlveo. Aga mille peale te kihla vedasite?
Kotzebue: Jah, tõepoolest... asja pentsik külg on see, et me jätsime tingimused vabaks, niiöelda võitja otsustada...
Amalie: Ja mida sa, papa, siis otsustasid?
Mannteuffel: Oh, see ju ainult väike nali. Pealegi polnud tegu osavusega, vaid pimeda õnnega...
Kotzebue: Ei, sellise ütlusega pole ma nõus.
Mannteuffel: Noh, hüva, oletame siis, et ma tahan sind näha ühe jalaga üle saali hüppamas...
Kotzebue: Kuulge, see ju nii tühine...
Mannteuffel: Kaotaja peab kuuletuma mu käsule...
Kotzebue hüppab üldise naeru saatel üle saali. Mannteuffel istub diivanile ja jälgib teda.
Kotzebue (istub tema kõrvale): Niisiis, ma täitsin oma kohustuse...
Segab kaarte.
Mannteuffel: Tänan. Arvan, et see on suur võit.
Kotzebue: Võit? Mis mõttes? Ei usu, et sellest kellelegi mingisugust kasu oleks olnud.
Mannteuffel: Kunagi võin ma ju oma memuaaridesse kirjutada ühe ilusa peatüki sellest merehundist, admiralist, kes pakkus meile ühel õhtupoolikul huvitavat vaatemängu.
Mängivad kaarte.
Amalie (loeb edasi):
Naerdes Völundr vabana lendas;
kuningas vaatas järele kurvana.
Mannteuffel: Pea! Loe veel kord.
Amalie:
Naerdes Völundr vabana lendas;
kuningas vaatas järele kurvana.
Mannteuffel: Vabana lendas... Midagi erakordset. Mida teie sellest arvate, Otto?
Kotzebue: Poeesia ei ole minu tugevam külg.
Mannteuffel: Mis puutub siia poeesia, kulla Otto. jutt on ju lendamisest. Ja siis tõusis ta õhku ja kadus kaugustesse. Inimene kui lind üle taevaavaruste, sinna kaugusesse, sinna, kus pole midagi.
Kotzebue: Pole midagi? Alati on kusagil midagi.
Mannteuffel: Aga ka teie seilate seal merel mittemiskis.
Kotzebue: See on kas maismaa või meri, mis ühendab teisi meresid, sest minu mõttepiirid määrab reaalsus, ütleme gloobus, et selgem olla...
Mannteuffel: See ongi teie eksitus, Otto. Inimmõtte ees ei saa olla piire ja takistusi, ta ulatub ka sinna, kus pole midagi...
Hanede tiivasuled on seotud tugeva linase nööriga kolmenurgeliste raamide külge, raamid omakorda rihmadega Mannteuffeli käevarte külge.
Peeter Mannteuffel jookseb mööda suurt saali nagu jaanalind edasi-tagasi ja lehvitab tiibu.
Mannteuffel: Jakob, ja nüüd köis...
Jakob seab tugeva köe Mannteuffelile ümber kere ja vinnab mõisahärra blokiga aknast alla.
Krahv kõigub hulk aega maa ja taeva vahel, lehvitades tiibu, nii et suled lendavad, kuid õhku tõusta ei saa.
Mannteuffel (kellel rippumine on silmade eest kirjuks löönud): Jakob, kurat, tõmba ruttu üles, pea on juba päris pilvedes!
Jakob vinnab Mannteuffeli üles, kes siis hingetult põrandale jääb.
Jakob: Saadan ma arsti järele?
Mannteuffel: Hulluks oled läinud või! Ma olen terve... täitsa terve... (Tantsib ühel ja teisel jalal, aga see tehtud rõõm kaob ja varjatud oigega komberdab diivanini.)
Jakob: Ütlesin ju: inimene pole lind, inimene ei saa lennata.
Mannteuffel: Lind ta ei ole, aga lennata ta saab. Me ehitame lennumasina. Jaa, Jakob, meie kahekesi. Sellel on tiivad... hästi suured tiivad, palju suuremad kui kotkal või mõnel muul linnul. Küll näed, Jakob, me veel lendame... lendame...
Härrastemaja esikülg, kuhu kogunenud rahvast.
Amalie: Jumal küll... mina ei julge nii kõrgesse vaadata...
Marie: Vaata, seal on meie papa...
Joanna: Kui julge!
Marie: Julge, ütlesid sa? Joanna, võta sõnad tagasi. Need sõnad toovad ainult halba.
Joanna: Miks? Ta on ju esimene inimene maailmas, kes proovib lennata.
Jakob: Härrased, tähelepanu! Kohe tõuseb krahv Mannteuffel taevasse. Ta palub daamidel, kellel on nõrgemad närvid, hoida kõvemini oma kavaleride käevangust kinni.
Amalie: Jumal küll! Otto, kus sina oled?
Kotzebue: Mis on, kullake? (Astub ligi ja Amalie klammerdub tema külge.)
Jakob: Ja härra palub vabandust – kui masin juhtumisi juhitavuse kaotab mingi sisemise konstruktsiooni ebatäpsuse tõttu ja ta pilvede taha õhuavarusse kaob, mitte sellest ehmuda – sest härra...
Marie: Näete, ta...
Joanna: Kallis papa! Appi, ma... (Kotzebue toetab teda.)
Siis käib kõva vihin ja prahvatus... Lennumasin on kukkunud härrastemaja ette peenrale. Algul on täielik vaikus, siis hakkab rusuhunnik liigutama... ja sealt ronib välja põrutatud ja lonkav krahv.
Jakob (tormates Mannteuffeli juurde): Ta elab... Ta... e-lab...
Tütred: Oh, ärka üles, papake, häid jõulupühi soovime...
Mannteuffel tõuseb voodil küünarnukile.
Mannteuffel: Mu kallid lapsed... Ainukesed, kes veel troosti ja rõõmu pakuvad. Noh, astuge ometi ligemale, et ma teid emmata saaks...
Tütred tulevad tema voodi juurde ja suudlevad põsele.
Amalie: Oh, kuidas vanasti jõuluballe ootasime... Meie ballid olid kuulsad, kaugelt tuldi siia. Ka Ottot nägin ma esimest korda poloneesi tantsides...
Marie: Kuu aega varem hakkasime maske ja kingitusi meisterdama, õppisime laule ja tantse...
Joanna: Mäletate veel, papa, ma olin kaelkirjak... Pika kaelaga kurbade silmadega kaelkirjak...
Mannteuffel: Kuulan teid ja süda lõhkeb haledusest – te räägite kõigest nagu ammuolnust. Ometi on Ravila ball ka täna õhtul kindlasti samasugune kui alati...
Kotzebue: Nad igatsevad kangesti teid enda keskel näha.
Mannteuffel: Mul on hea meel, Otto, et te olete mahti saanud meile tulla. Kas olete oma Loodeväila üles leidnud?
Kotzebue: Krahv Bellingshausen lubas kosta minu eest Rumjantsevile endale – ja nüüd saabuski Peterburist rõõmus sõnum...
Marie: Papa, aga te pole veel pärinud, kellena me täna ballil olema...
Mannteuffel: Kellena siis?
Marie: Mina olen rahaaugu haldjas.
Amalie: Mina tulehaldjas.
Mannteuffel: Aga sina, Joanna?
Joanna: Metshaldjas.
Tütred naeru lagistades ära, sest järjekorda ootavad Tiesenhausen ja Petri.
Tiesenhausen: Tere, naaber... Kuigi ma valmistusin teiega kohtuma teises ilmas, on ime andnud võimaluse seda siinsamas teha. Loodetavasti pühkis see vägev mats teilt igasuguse lennutuju.
Mannteuffel: Te olete geniaalne. Esimest korda elus tabasite märki.
Tiesenhausen: Uskumatu lugu – ennist fuajees aega veetes avastasin härra Petris šarmantse vestleja. Muuseas, ma lugesin läbi tema... noh, kuidas see kõlas, “Eestimaa ja eestlased”. Lugedes tabasin enda ettevaatlikult ringi piilumas...
Petri: Miks siis?
Tiesenhausen: Ma tundsin ennast ketserina ja poleks olnud kahtlust, et lugemiselt tabades oleks ka mind ketseriks hakatud pidama. Milline võrratu stiil härra Petril on! Peaksite aina kirjutama, kirjutama, kirjutama... Muidugi, neile seal tundub kõik see erakordselt eksootiline, amüsantne, revolutsiooniline... Robespearelik, võiks öelda.
Petri: Aga siin?
Tiesenhausen: Oo, siin on hoopis teised asjad. Siin laseksin niisugused raamatud rahus ära põletada. Vanal armsal Saksamaal, kus alati õiglust on kõrgeks peetud, on nendel targutustel sama joovastav mõju kui siinseis oludes ähmastav ja segav. Teate, raamatut lugedes leidsin ennast jälle vanas unustamatus Heidelbergis, kus me sõpruskonnas kümnete kannude kaupa õlut jõime... Jaa, me olime vabamõtlejad ja teie raamat muutis mu taas mõneks päevaks vabamõtlejaks, nii et ma loobusin igasugustest suhtlustest, et mitte purustada seda Heidelbergi idülli.
Rüüpa veel üks kruus,
üks kruus – ja jälle uus...
Aga teie, Mannteuffel, ei näi nendest ideaalidest nii kergesti süttivat.
Mannteuffel: Vaadake, ma võin nendele ideaalidele kaasa elada, aga mu tunnetus on teistsugune. Minuni jõuab kõik läbi südame, aga mitte läbi mõistuse. Ma olen nagu ma olen... hull... Tiesenhausen, te ütlesite tookord minu kohta õigesti...
Tiesenhausen: Ma ei teadnud, et te kõike nii kauaks südamesse võtate... Ilmsesti ikkagi väiksem risk on lennata vaimutiibadel kui päris tiibadel...
Petri: Õieti tulin siia jumalagajätuks. Tänan lahke vastuvõtu eest ja võite kindel olla, et vabanete must päris pikaks ajaks. Mind ootab
Mannteuffel: Tunnistan teile oma naabri eeskujul, et ka mina hakkan teist puudust tundma. Te olete ainukene normaalsete ajudega inimene, kes siia Eestimaale veel jäänud oli... Nüüd aga, härrased, kutsun teid jõuluballile...
Kargab nagu ümbersündinult voodist üles, endisest hädisusest pole midagi järel, tõmbab endale elevandimaski pähe, kallab kõigile konjakit.
Tiesenhausen: Aga teie tervislik olukord...
Mannteuffel: Ja teie olete oivaline krokodill, eks ole... (Asetab Tiesenhauseni pähe krokodillimaski.) Aga kes on härra Petri?
Petri: Ma olen erakordselt kehv seltskonnainimene. Arvan, et mu küllalt hirmutav nägu ei vajagi varjamist.
Mannteuffel: Aa, tõepoolest, te olete filosoof, kes peab parukat ja talaari kandma.
Paneb talle paruka pähe ja aitab talaari selga.
Hakkavad kolmekesi ülemeelikult kargama, tempo üha tõuseb... Hõljuvad sisse tütred haldjariietuses, nende varjus Kotzebue mereröövlina, üks silm musta sidemega kinni tõmmatud...
Edaspidine on nagu unenäo ja reaalsuse segunemine.
Bethlem. Väike sündinud laps. Täht, mis särama lööb üle maa...
Hääled: Elagu jõulud! elagu jõulud!
Koor: Ma tulen taevast ülevalt.
Häid sõnumeid toon teile säält.
Neid toon ma teile rõõmuga.
Neid tahan mina kuuluta.
Üks laps on täna sündinud.
Kui ammust ajast teatud.
See kaunis ilus lapsuke
On teie rõõm ja kaunis õnn.
Lumesadu. Lumesõda. Hullavad lapsed.
Hääled: Ja nüüd maskide langemise tund... Ja nüüd saab igaüks jälle selleks, kes ta on... Ja veel õigemaks... maskid maha!
Kaja: Maskid maha!
Kuradid, kratid, maksamerelised, luupainajad, tölksabad moodustavad Mannteuffeli, tema tütarde, Kotzebue, Tiesenhauseni ja Petriga pööraselt tantsiva-hullava rahva.
Hääled: Tuli on tuimo, raud on valju.
Tuli ei polda tuttavada,
Raud ei raiu langudasa,
Vesi ei vendade ubede
Tölksaba: Aga sina, miks sina ei võta maski?
Mannteuffel: Sest mind ei ole siin. Mind ei ole olemas.
Hääled: Võtke tölksaba kinni! Võtke tölksaba kinni!
Tölksaba põgeneb saalist. Mannteuffel võtab elevandimaski peast, naerab. Kõik naeravad.
Kantakse sisse sädemeid pilduv ilmatusuur tort.
Koor: Nüüd on see päev ju lõppend.
Ei päike paistagi.
Kõik magab, mis on väsind
ja teind rasket tööd.
Sul, Jumal! pole hingamist.
Ei maga, uinu ka.
Vaid vihkad ikka pimedust.
Et valgus oled sa.
Mu peale mõtle, Issand
nüüd, Et pime öö on käe.
Mull´ anna andeks minu süid.
Mind kaitse heldeste.
Krahvi voodi. Krahv on ennast pikali visanud täies piduriietuses. Tölksaba tuleb, püüab ettevaatlikult hiilida, lendab vastu kapp-kella – kostavad juhuslikud kellalöögid... Tölksaba surub end vastu seina...
Hääled: Mis oli? Sel ööl – mis sa sonid, mis ikka olla võib? Tölksaba hiilib voodi juurde ja hakkab krahvi kägistama... Nüüd näeme, et ta sarnaneb Matsiga...
Krahv ägiseb, vähkreb, püüab appi karjuda, aga kuuldavale tuleb ainult ebamäärane korin. Haarab Tölksabal hammastega käest... Tölksaba karjub nagu ratta peal... Saab sellest valupõrgust
Hääled: Ikka nagu oli. Oli vist jah. Vaadake, krahvi magamistuba... Ja krahvihärra. Krahvihärra, mis teil on? On teil halb?
Koor: Nüüd on see päev ju lõppend. Ei päike paistagi.
Amalie: Tere hommikust, papa. Kuidas te magasite?
Suudleb põsele.
Joanna: Tere hommikust, papa. Kuidas teie enesetunne on?
Suudleb põsele.
Marie: Tere hommikust, papa. Tehke meile seda rõõmu ja naeratage...
Suudleb põsele.
Mannteuffel: Oh, armsad tütred, te nõuate mult peaaegu võimatut. Hädisena ja vintsutatuna puudub mul igasugune luiskelust. Mu öö oli kohutav, luupainajad ja kratid, mis oma hullumeelset tallamist kõhul ja seljal ei lõpetanud, nii et luud ja liikmed hädavaevu kokku jäid ja hing põdurana sisse... Ei, ei, ärge haletsege mind, see on saatuse kohtuotsus minu kui mitte just väga vana inimese kohta – ma pean oma karistust kandma nurisemata, lootuses Jumala andestusele. Sest lõppude lõpuks olen ma armastanud teid, mu kallid tütred, nagu ikka lihane isa oma lapsi armastada saab ja ka teie olete külvanud õnnistust mulle, mida võib tõendada teie kadunud ema, keda ma ometi ülekõige armastasin ja kelle armastuse kandsin Viinist siia Ravilasse. Ja kui ma hetkeliste kõhkluste ning kõhnreti sosinate ajel temaga altariõnnistust ei saanud, siis oma südames tunnistasin teda seaduslikuks naiseks, kelle käsk meie armsa Ravila kodus püha oli ja kus ma tundsin ennast turvalisena saatuse eksikäikude ees. Aga ometi ei soovinud ma sel kaunil talvehommikul haletsemisega tuju rikkuda ja sellepärast peate mulle jutustama, kuidas jõuluball möödus.
Amalie: See oli tore – ja kurb samas, kui ei suuda unustada teadmist, et Otto jälle ennast muutlike merelainete rüppe annab...
Marie: Oo, papa. See oli nii... vaimustav... Ma pean üles tunnistama...
Mannteuffel: Ei, ei, pihtima sa ei pea... Enam ei löö kiivus ja solvatus mus välja, luban seda. Mis siis ikka, saage õnnelikuks... ja ärge unustage oma vana isa... iganes, kuhu elutee viib...
Marie: Ma tänan teid, papa... Olen nii rõõmus... (Suudleb Mannteuffelit uuesti.) Võin ma kohe krahv Jörgenstubega teie ette ilmuda?
Mannteuffel: Räägime sellest ehk homme või ülehomme, kallis tütar... Nüüd aga, kui teil selle vastu ei ole, võite rahus minna – ma tahan Joannale midagi öelda.
Amalie ja Marie ära.
Mannteuffel: Vaatan oma tütreid kui puhkevaid lilli ja südamesse hiilivad eelaimdused... Mida vanemaks ma saan, seda rohkem poeb minusse hirm teid kaotada. Hädisena-tõbisena siin asemel lesides tunnetan seda kõike erilise selgusega ja ma ei avalda mingit saladust tunnitades, et just sina, kallis tütar, oled kõigist kõige armsam... Ka Amalie on armas ja Marie on armas, aga sina oled ikkagi kõige armsam...
Joanna: Kui uskumatud sõnad! Ikka olen arvanud ennast kõige inetumaks ja põlatumaks.
Mannteuffel: Mis parata, elu on juba eksituste rida, millest arusaamiseks on antud ainult teatavad hetked. Ja nüüd, kus ma tunnetan erilise selgusega elu kerdkäike, olen nõuks võtnud sinust Eestimaa kõige targema naise kasvatada. Euroopa parimad proffessorid kutsun siia Ravilasse, et sa võiksid Pegasuse tiivad laiali sirutada ja lennata Helikonile Hipokrene allikale.
Joanna: Tänan teid, papa.
Mannteuffel: Ma ei näe sus rõõmu.
Joanna: Ei, vastupidi. Aga miks olete te mõelnud seda just minuga ette võtta, aga mitte Amalie või Mariega?
Mannteuffel: Mh... See on keeruline lugu, kallis tütar. Vaatamata kogu armsusele, mis mul nende vastu on, ei saa ma unustada seda reeturlikkust, mida nad minu tahtevastaselt on ilmutanud. Ma tõotasin kord endale seda, et mu tütardest kunagi fräulinid ei saa ja nad ausateks mamsellideks jäävad, kes tublide käsitöölistega abielluvad, aga nemad ei arvestanud seda isa tagasihoidlikku soovi ja on sidunud oma elu aadlikega... Näed nüüd ise, miks ma sind sinu sõnakuululikkuses ja kõikumatus siiruses hinnata tahan.
Joanna: Papa, kallis papa...
Suudleb isa mõlemale põsele.
Mannteuffel: Näen su silmis muret. Kui see minu võimuses on, siis...
Joanna: Esimest korda kahetsen, et ma tumm ei ole – aga oma kasvatuse tõttu ei oska ma valetada ja keerutaminegi nõuab hoopis teist iseloomu kui minul, sellepärast pean tunnistama üles – ballil tutvusin ma krahv Bekenbergiga.
Mannteuffel: Misasja?
Joanna: Jah, krahv oli väga armastusväärne ja kutsus mind oma valdusi vaatama. Muidugi oleks tore, kui teiegi tervis selliseks sõiduks luba annab...
Mannteuffel: Issand jumal, mida kõlvatut olen ma koda saatnud, et kõik tütred mult järjekorras röövitakse?
Hüppab voodi peale püsti.
Joanna: Papa, papa, ärge unustage ometi oma tervislikku seisundit...
Mannteuffel näitab käega ukse poole...
Joanna lahkub, krahv istub õnnetult voodile. Siis helistab hõbekellukest. Tuleb sisse Jakob.
Jakob: Kutsusite mind, härra?
Mannteuffel: Misasja? Ah jaa... jaa...
Jakob: Saadan doktor Meibaumi järele?
Mannteuffel: Ei, kallis jakob... Ma olen terve. Täiesti terve. Tõepoolest, ma nägin hirmsat und, aga nüüd läheb see mööda... Nagu tuul... Oo, kuidas ma tunnen uut verd soontesse voolavat ja jõudu kehassse tagasi valguvat...
Krahv hüppab kirjutuslauale, käed laiali sirutatud.
Mannteuffel: Jakob, ütle, miks inimene ei saa olla nagu lind?
Jakob: Kus mina seda teada võin, eks härra tea ikka paremini...
Mannteuffel: Sellepärast, et inimene oma raske südametunnistuse ja patukoormaga kunagi õhus püsida ei suuda. Aga tead, mina kavaldan saatuse üle – ma kasutan lendamiseks linde endid. Võttes arvesse, et iga kotkas võib kanda kuni 20-naelast raskust – on ju teada, et nad röövivad lapsukei ja lambatallesid –, läheks täiskasvanud inimese õhkutõstmiseks vaja kümmet kotkast. Kotkad tuleks kinnitada tugevast riidest vestide abil kahe metalltorudest rõnga külge, mis kannasid metallkorvi inimesega.
Jakob: Härra, ega te ei mõtle jälle lendama hakata?
Mannteuffel: Lendama? Ainult lendamisest ma mõtlengi. Või sa ei usu minusse?
Jakob: Teisse usun küll, aga kui te sealt ülevalt... jälle... Milleks peab inimene lendama, kui talle jalad kõndimiseks antud?
Mannteuffel: Ei, Jakob. Inimene peab lendama, sest ta peab vabanema maa raskuspainest, et sulada ühte kõiksusega. Inimene peab lendama ja ka sina pead lendama, jakob...
Jakob (kandlel mängides):
12. Jaan ütleb naisele:
Mine kõrtsu, Kaieke,
Minul on suur häda käe;
Kurk on kuiv ja vaevab mind.
Kaieke, ma palun sind.
Too mul õlut, too mul viina,
Siis ma unustan mo piina!
13. Naine vastab:
Mitte nõnda, Jaanike,
Kus so taarikapake!
Joo, ja heida külleli,
Maga hästi, lollike!
Küll so riipsud paranevad,
Ilma et need viina saavad.
14. Jaan ütleb:
Mitte nõnda, Kaieke,
Minul on suur häda käe:
Nahkur Thoomas Härjalont,
Vana kirju koerakont,
Kes mo pea pistis pauna,
Saatis mõisa posti sauna.
15. Naine ütleb:
Ei ma kuule enam juttu,
Jaanike, et mine tuttu!
Mõisa koerad hauguvad,
Ukse peale pauguvad;
Veelaks tahad nahka müüa,
Vett ja leiba kastis süüa?
16. Jaan vastab:
Oh sa vana ranna Kai!
Sino suu on väga lai.
Ehk küll vilets, viinatu,
Jõu poolest rammutu,
Küll ma sinu nahka nühin,
Tedre-juustuga sind pühin!
17. Jaan läheb kõrtsu:
Tere, tere, kõrtsuke,
Magus laiakapake!
Hõiska poiss ja tõmba peal,
Õlut, viina küll on teal!
Asi taga