Auseklis
Tundub, et see, mis Kreutzwaldil ehk tegemata jäi (ja ka Pumpursil), sai tehtud Läti rahvusromantiku Auseklis’e (Mikelis Krogzemis, 1850-1879) poeemis „Beverini laulik”, kus lauluisa Vaidelots võtab eestlaste peatamiseks oma kandle appi, et eestlasi „Laulu väega ära võita...”
„Beverini laulik” alustas juba „esimesel ärkamisajal” oma võidukäiku. Läti muusika patriarh Jāzeps Vītols (26.07.1863 - 24.04.1948.) komponeeris 1891.aastal kooriballaadi „Beverini laulik” ja 1900.a. selle orkestreeritud variandi. 1895.a. 15.juunist kuni 18.juunini toimunud IV Läti üldlaulupeol kõlanud „Beverini laulikust” sai aja jooksul üheks enimesitatavaks koorilauluks.
Malda Silmale õppematerjali „Läti koorimuusika rahvuslikud pärlid (alates J. Cimze’st kuni J. Vītols’ini; 2004, 2. osa) järgi on „Beverini laulik” Läti üldlaulupidudel kõlanud 7 korda. Nõukogude ajal kõlas „Beverini laulik” ühe korra 1960. aastal, seejärel veel 30 aasta pärast XX Läti üldlaulupeol 1990. aastal. Malda Silmale on oma õppematerjalis esitanud isegi „retoorilise küsimuse” selle kohta, et „Beverini laulikut” pole juba 13 aastat esitatud... Samas, asjaosaliste mälestused ja faktid kinnitavad seda, et „Beverini laulik” oli cool varem ning on cool ka praegu – 1948. aasta nn 1. Nõukogude Läti üldlaulupeol laulis üldkoor kõrvuti hosiannaga Stalinile ka „Beverini laulikut”, sest „need olid ju siiski läti rahva pühad...” , ka pärast 2003. aastat võib „Beverini laulikut” kohata regulaarselt Läti kooriürituste repertuaaris.
Läti pagulaskirjanik Valdis Pūlis (1910 Valmiera - 2004. Leeds, Suurbritannia) poolt kirjutatud näidendina jõudis „Beverini laulik” ka teatrilavale. Veel teinegi helilooja Läti muusikaolümposelt, Alfrēds Kalniņš (23.08.1879-23.12.1951) oli seotud „Beverini laulikuga” – oma dirigendikarjääri alustas Alfrēds Kalniņš Pärnu saksa muusikaseltsis just Jazeps Vitolsi „Beverini laulikuga” (sic!).
„Beverini laulikus”/Läti Henrikus on ehk teatud mõttes väljendunud Kreutzwaldi unistus – intellektuaalse võitja kuju – lauluisa Vaidelotise näol.
Ehk polnud juhuslik ka Anatol Lieveni „Balti revolutsioonis” ära toodud viide „Kalevipoja diskvalifitseerimisele Kristuse poolt” – ei Kalevipojast, ei Lembitust, ei Lācplēsis’est, vaid hoopis Beverini laulikust – Kirjatundjast Läti Henrikust - on saanud „laulva revolutsiooni” – „Balti revolutsiooni” võtmekuju... See „äraspidine” Jeeriku linna ja Jeeriku pasuna interpretatsioon (vrdl. Joosua 6, 1- 6,21) on vist lätlaste/eestlaste „immanentsete kirjanduslike vahekordade” kontekstis lõpuks ometi „transedentse lahenduse” leidnud „kirjanduslik fiktsioon”...
„Lācplēsise” teine tulemine 1980. aastate lõpus – Mara Zalite/Zigmars Liepiņš’i rock-ooperi näol (libretto valmis 1986/1987, esietendus – 23. augustil 1988) – oli samuti kantud „aja vaimust”: ühelt poolt esietenduseks valitud kuupäev – Molotov-Ribbentropi pakti sõlmimise kuupäev, Rahvarinde aktsioonid Eestis, Lätis ja Leedus, „laulvate revolutsioonide” tundepuhangud, teisalt – jällegi ajastu „poliitkorrektne vaim” – Kalapuis – Kalevipoeg oli rock-ooperi tegelaste seast välja roogitud...
Hannes Korjus
Eestlased, kes olid endale ka sakalased appi kutsunud, tungisid järsku lätlaste maale, Trikata maakond, kus põletasid elusalt ühe lätlase, nimega Vardek. Teised võeti vangi ning neile muidu hulganisti kahju tehes. Eestlased piirasid Beverini linnuse ümber ja ründasid terve päeva seal olevaid lätlasi. Kuid lätlased tulid linnusest välja ja läksid eestlaste vastu kartmatult võitlema. Nad tapsid viis eestlast, võtsid nende hobused ära ning jooksid siis kiiresti linnusesse tagasi oma preestri (Läti Henriku) juurde, kes oli sel ajal nende juures, ning kõik koos kiitsid Jumalat...Seal oli ka Roboam, üks kõige vapramatest, ta tungis otse vaenlase sekka, tappis neist kaks tükki ära ning pöördus siis jälle elusana ja tervena omade juurde tagasi ning kiitis Jumalat selle erilise õnnistuse eest, mida Jumal oli talle andnud paganate vastu võideldes. Ka nende preester ei mõelnud eriti eestlaste rünnakute pärast ning tõusis linnuse kaitsevallile ja seni, kuni teised võitlesid, mängid Jumalat paludes oma muusikariistal. Kuid barbarid, kes kuulsid läbilõikava heliga muusikariista, jätsid võitlemise pooleli ning küsisid siis, mis on sellise enneolematu rõõmu põhjus. Lätlased vastasid siis, et nad rõõmustavad ja kiidavad Jumalat selle eest, et just äsja ristiusu vastu võtnud, nähes, kuidas Jumal neid kaitseb. Siis tegid eestlased ettepaneku rahu taastamiseks. Kuid lätlased vastasid selle peale: „Te pole veel sakslastele röövitud kaupu tagasi andnud, ega meilegi nii sageli äravõetud vara. Kristlaste ja paganate vahel ei saa olla ühte süda ja ühte hinge, ega kindlaid rahutingimusi, kui te ei võta vastu sedasama ristiusku, mis meiegi, ja igavest rahu ning ei hakka paluma ainukest Jumalat.” Seda kuuldes läksid eestlased hirmsasti vihaseks ja läksid linnuse juurest minema, kuid lätlased läksid neile järgi ning haavasid veel paljusid. Siis saatsid lätlased öösel teate Cēsisesse, ordumeister Venno juurde, kes sellel ajal seal oli, ning palusid teda omadele appi tulla, et koos eestlastele vastupanu osutada. Siis kutsus Venno kokku kõik ümberkaudsed lätlased ja saabus koos nendega hommikul Beverini linnuse juurde, ning sai teada, et paganate sõjavägi on juba ammu taandunud. Siis jälitas Venno oma meestega terve päev neid eestlasi. Kuid järgmisel päeval läks ilm hirmsasti külmaks ja kuna kõik hobused vaid hädavaevu lonkasid, ei saanud nad vaenlast enam kätte, sest eestlased olid oma loomad maha tapnud ja vangid lahti lasknud, ning põgenesid oma teed. Nii läksid kõik lahingusse astumata oma maale tagasi.
Läti Henriku kroonika, 6. XII 1208
Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus.