Laima Līvena
Mati Undi jaoks oli 1970. aastatel Riia/Lätimaa kuvand seotud „kõleduse, üksinduse, petmise ja öise külmetamisega, mis võtavad igaveseks isu siia tagasi tulla”. Samas läti (nais)luuletajatele näis Riiast Tartusse kulgemine tähendavat otsekui „tõotatud maale” pääsemist.
Laima Līvena (9.06.1943 – 22.10.2006) 1969.-1973. aastate luulevaliku põhjal koostatud kogumikus „Päev” üllitatud luuletus „Tartu oktoober” meenutab „vanu häid aegu”, kui Tartu Ülikool oli Läti haritlaste taimelavaks, kui Veidenbaum veel kolm aastat enne surma Inglisillal seisis, ning ehk ka autori südamele maguserutavaid „kuldseid kuuekümnendaid”...
Temale jääb Tartu igavesti kirgede, nooruse, elujõu ja armastuse pärusmaaks, kus isegi akadeemiline kargus ei suuda ülepulbitsevat noorusihalust/noorusiharust maha suruda. Mati Unt suutis ehk naerdes Tartuga, kuldsete kuuekümnendate ja kollase kassiga hüvasti jätta, Läti kirjaneitsi seda ei suuda.
Laima Līvena pole oma unelmates üksik – Ausma Pormale (28.04.1939 - 17.11.1979), hüüab samamoodi „Toomemägi, Toomemägi!”:
Toomemägi, Toomemägi!
seal on tuletungla vägi,
mis on Toomemäel ja Tartus endas,
tahan tulest minna läbi!
....
Toomemägi, Toomemägi!
Noorte elavhõbedane vägi,
see on valla, see on päri,
see on Tartu Toomemägi!
Hannes Korjus
Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus.