Kaks luuletust

Alfonsas Maldonis

leedu keelest tlk Ilmar Vananurm

PISARAD

Ootamatult valu rabab rinda

vahel kirjutades luuletust, –

nagu piisad põuasesse pinda

võõrad pisarad ei tea kust.

Kutsumata kukuvad mu hinge,

kuigi kurvastada ei saa koos, –

tunned valu hirmutavat pinget,

nagu kivist koduleiva sees.

Milleks, süda, valgel lehel nutta?

Puu ei kuiva ühe oksa pärast.

Neid, kes teadmata jäidki sõtta,

keegi ei too sõjast enam ära.

Olid surmaahjud, tuhatuuled,

olid karjed värske haua piiril.

Gaasikambreis lahti jäänud huuled

enam kunagi ei laula eluviisi...

Aga hangub valu südamesse...

Olen ma siis unustanud tõe:

üheainsa verepiisa vastu

väheks jääb ka pisaratejõest...

Kostab sosinat: „Et ei iial korduks!...

Verega on makstud rahu eest.

Elu pole muinasjutt, kuid võrsub

timukale tapja käsi veel.“

*   *   *

Nii ammu ma sind saatsin.

Mäletad? Purde juures...

Nukrad tuuled sestsaati

jutlevad puudes suurtes...

Oli, või paistab ainult,

et süda väratab veel,

et sõnakest ühte, ainust

nii kaua veel meenutame?

Unelmaseemneid sadas

ja ilmugi lootsime häid.

Ei kõik suutnud idaneda

nii mullas kui südameis.

Ühed matsime liiva,

teised kuivasid põuas.

Aga nad saatsid meid siiralt,

hellust hoidsid me põues.