Kristīne Želve
Ei teagi, kelleks oleks kõige õigem Kristine Želvet (sündinud 1970) nimetada – kas kirjutajaks/filmitegijaks või ehk soliidsemalt kirjanikuks/filmirežissööriks...
Ta on Läti 1970. aastatel „ilmale tulnud” loomingulise põlvkonna esindaja – filmirežissöör, kirjanik, näitlejatar, Eesti Rahvusringhäälingu kultuurisaate „OP!” Läti Televisiooni analoogilise sõsarprogrammi „100 grammi kultuuri” üks saatejuhtidest ja režissööridest, mitme dokfilmi autor. Ehk poleks liialdus teda isegi, heatahtlikult, üheks intellektuaalseks Läti „alfa-emandaks” nimetada...
Kristine Želve lühijuttude sündmustik jääb „murrangulistesse 90.-ndatesse”, tollesse järjekordsesse maalihete perioodi, mil „aeg liigestest on lahti”...Kristine Želve lõpetas 1996.a. Ansis Epnersi juhendamisel Läti Kultuuriakadeemia esimese filmirežissööride kursuse – esimese, pärast aastatepikkust Moskva kinokoolitust...Ehk seepärast olid ka lootused ja unistused kõrgeks kruvitud, ning tolle loomingulise põlvkonna toonaste „unenägude hitiks”, nagu Kristine Želve ise teatava autobiograafilisusega oma lühijutus „Naabrimutt” kirjutab, oli loomulikult United States of America, Los Angelos... Kristine Želve on oma lühijutte/novelle kommenteerides rõhutanud just „juhuslikkust” – „Nii on läinud, et minu juba kirjutatud ja avaldatud jutud on olnud pühendatud minu sõpradele, näiteks Hardijs Lediņš’ile, või LIHTSALT KAASAEGSETELE. Kuid see pole mitte mingil juhul minu päevik, need pole sugugi elust võetud lood, vaid ikkagi belletristika...” Läti luuletaja Edvins Raups on Kristine Želve jutte kommenteerides täheldanud, et „miski (või keegi) tundub neid jutte lugedes väga tuttav olevat, mulle hakkab isegi näima, et ma tunnen ka Kristine Želve’t, kuigi ma tegelikult teda ei tunnegi...”
Kristine Želve on ehk oma juttudes „esinenud” niisamuti kui näitlejanna filmides või teatrilaval, modell maalides või fotodel – ta ei „eksponeeri ise-ennast”, me tajume Kristine Želve jutte lugedes, kuis „reaalne Kristine Želve” kehastab „kirjutatud Kristine’t”. Kuid see „äratundmine” on meile niisama kasutu, kuid tuvastada kinos, et filmi mingit tegelast „mängib/kehastab” näitleja/näitlejanna see ja see...”
Kindlasti oleks ebaproduktiivne tõmmata võrdusmärki Autori – Kristine Želve ja tema juttude „minategelase –Kristine” vahele...Seetõttu on Eesti lugejatel ehk isegi privileeg – nende jaoks jäävad Hardi, Villy, poetess ja Elvira lihtsalt Lätimaa ühe ajahetke peegeldajateks, „lihast ja luust tegelasteks”, mitte mingisugusteks „prototüüpideks” ega Autorile nii armsa Riia/Läti boheemlaskonna „tegijateks”.
Nood 90-ndad olid ju ikkagi veel vaesed aastad. Nii Lätis, kui ka Eestis. Autori – Kristine Želve ja tema juttude minategelase –Kristine pürgimused kinomaailma hõlmamiseks toimusid samaaegselt Tallinas, Arvo Iho käe all, esimest filmikoolitust saanute omale. 90.-ndate aastate vaese aja „reaalsus” ja taamal virvendava filmimaailma „glamuur” on nii meie, kirjutajate/lugejate, kui ka „kirjutatud Kristine” meeltes kaheks paralleelselt kulgevaks sirgeks/maailmaks. Mõni punnitab neid Sysiphose usinusega lõikuma panna, teised on ehk nukralt loobunud...Ning samas pole Autori –Kristine maailm lõpp-kokkuvõttes meile enam oluline. Tegemist pole ju mõne/de Epnersi või Iho filmikooli lõpetanu/te elukäigu põhjal fictioni loomisega. Tähtis on ju ikkagi see „Kirjutatud Kristine”.
Saateks odavad veinid, jämmid, nimetud boy-friendid ja may-be sex, biograafiaga protagonistid - ihalused ja surmad – 90.-ndate aastate maailm, kus raha oli vähe või seda polnudki, näppude peal tehtud filmihakatused, kus nii kaamera ees, kui ka taga olid kõik ühtemoodi „kristiined”...
Kristīne Želve lühijutu/novelli „Likvidaator ehk hullu mehe veli” üheks autori poolt „märgistatud prototüübiks” on Läti esimesi meediakunstnikke, üks nn. action art juurutajatest, Hardijs Lediņš ((1955–2004), tuntud ka 1982.a., koos oma lapse-ja koolipõlvesõbra Juris Boiko’ga asutatud legendaarse „Olematute tundmuste restaureerimistöökoja” visionäärina.
Ehk võikski Kristīne Želve lühijuttude kogumikku „Minu meeletud sõbrad ja teised lood” pidada autori katseks eksperimenteerida kirjanduslikult sellega, mida Hardijs Lediņš üritas saavutada „action art” vahendusel – „restaureerida olematuid/olnud tundmusi”.
Kristine Želve lühijutt „Naabrimutt” pärineb tema lühijuttude kogumikust „Minu meeletud sõbrad ja teised lood” (nimetatud jutud on avaldamiseks ettevalmistamisel pealkirjaga „Kasvuraskused” – „Augšanas sāpes”). Tema lühijutud on kui ajavoost väljanopitud „snapshot”, mis fikseerib „kirjutatud Kristine” kulgemise punktist A punkti B, siis punktist B punkti C...Ajaliselt on need ühe filmitüdruku „kasvuperioodid” – nii tollest muretust üleminekuajast, tollest, mis ühel noorel neiul jääb kooli lõpupäeva ja „kuskile sissesaamise” vahele, mille kohta „kirjutatud Kristine” tõdeb „Poetessi rõivastes”: „Ma ei kirjutanud ei luuletusi ega proosat, keegi polnud mind veel „avastanud”, ma polnud kuskile sisse saanud, kuid poistega oli kõik OK! Mul oli oma teinepool ja jaaniõhtu ootamas...”, kuid „tegelikkuses” langes ehk 80-ndate ja 90.-ndate aastate vahetusse, tollesse „murrangulisse aega”, mis on „kirjutatud Kristine” tundmustest täielikult välja jäänud; siis 90-ndate aastate esimese poole „vaene aeg” ja „snapshot” ehk juba filmitudengina – lühijutus „Naabrimutt” – odava veini, odava kepi, kommunaalkorteri toaubriku, must-valge teleka, „Royal” –piirituse ja Guns’n Roses aeg... Ning juba esimesed „põlve peal tehtud vaesed kinonupud”, esimesed erakad ja OMA KÖÖK, seal kuskil milleeniumi kandis – ja juba oma moblaga – kus „kirjutatud Kristine” „kalliteks kaasteelisteks” on toonane diskotaat ja meediakunstnik Hardijs (ehk eestipäraselt siis lihtsalt Hardi) – lühijuttudes „Asised toimetused ehk in the memory of Villy” ja „Likvidaator ehk hullu mehe veli”.
Hannes Korjus
Läti keelest tõlkinud Hannes Korjus.